Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Rosales
Family: Rosaceae
Genus: Sanguisorba
Species: Great burnet - Sanguisorba officinalis L.

Botanical Description
The great burnet (Sanguisorba officinalis) is a perennial herbaceous plant from the Rosaceae family, growing 30–100 cm tall. Its rhizome is thick, up to 12 cm long, with long, thin roots. The stem is grooved, erect, branching at the upper part, and woody. Basal leaves are large, long-petioled, interruptedly pinnate, with many oblong, serrated leaflets. The upper stem leaves are smaller, sessile compound leaves with sheath-like bases.

The flowers are clustered in dense terminal spikes on long flower stalks. The flowers have lanceolate, hairy bracts (approximately the same length as the sepals). The perianth is simple and tetramerous. The star-shaped corolla consists of four red sepals. There are four stamens. The fruit is a dry, brown, one-seeded nutlet. The plant blooms from June to August in its 4th or 5th year of life, with flowers opening from top to bottom. Fruits ripen in September.

Distribution
The great burnet grows in meadows, shrublands, forest edges, and wetland margins. It is sporadically distributed, mainly common in northwest and western Estonia. [2,3] Its range spans across Europe (excluding southern and northwestern parts), Siberia, the Far East, China, and Japan. In North America, it occurs as an introduced species. [4]

Effects and Uses
The herb contains tannins, gallic acid, oxalic acid, pigments, starch, essential oil, vitamin C, carotene, saponins, the glycoside sanguisorbigenin of unknown composition, and sterols. [1]

Preparations from great burnet have astringent, anti-inflammatory, hemostatic, analgesic, and bactericidal properties, particularly effective against dysentery and typhoid bacteria. These preparations constrict blood vessels, inhibit intestinal peristalsis, and promote uterine smooth muscle contraction. [1]

Internally, the plant is used to treat inflammation of the small and large intestine, cholecystitis, flatulence, and diarrhea caused by food poisoning. [1] Externally, it is applied to wounds, abrasions, bruises, hematomas, and skin inflammations. It is also used in vaginal douching for treating trichomoniasis-induced vaginitis and heavy leucorrhea. [1]

The dried material consists of root and rhizome pieces up to 20 cm long and 0.5–2.5 cm in diameter and/or the aerial parts collected during flowering and dried. The daily dose is up to 10 g of the dried material. [4]

References
Gorbunova, T. (1996). Ravimtaimeatlas (K. Itra, Ed.). Tallinna Raamatutrükikoda.
Sanguisorba officinalis L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000983287. Accessed on: 06 Jan 2024.
Leht, M. Sanguisorba officinalis: Ürt-punanupp. E-elurikkus. https://elurikkus.ee/bie-hub/species/7060.
Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Roosilaadsed / Rosales
Sugukond: Roosõielised / Rosaceae
Perekond: Punanupp / Sanguisorba
Liik: Ürt-punanupp / Sanguisorba officinalis L.

Botaaniline kirjeldus
Ürt-punanupp on mitmeaastane 30–100 cm kõrgune rohttaim roosõieliste sugukonnast, perekonnast punanupp. Risoom on jäme, kuni 12 cm pikk, pikkade peenikeste juurtega. Vars on eenduvate soontega, püstine, ülemises osas harunev, puitunud. Juurmised lehed on suured, pikkade rootsudega, katkestunult paaritusulgjad, hulga piklike ja saagja servaga lehekestega. Ülemised varrelehed on väiksemad, varreümbrised rootsudeta liitlehed.

Õied on koondunud pikkadesse õisikuvarte tippudes olevatesse nuttidesse. Õied on lantsetjate, karvaste kattelehtedega (need on tupplehtedega enam-vähem sama pikkusega). Õiekate on lihtne, neljatine. Tähtja õiekrooni moodustavad neli punast tupplehte. Tolmukaid on neli. Vili on kuiv pruuni värvi üheseemneline pähklike. Õitseb juunis-augustis, 4-5 eluaastal. Õied avanevad suunaga ülevalt alla. Viljad valmivad septembris.

Levila
Ürt-punanupp kasvab niitudel, põõsastikes, metsa- ja sooservadel, paiguti, peamiselt LoodeEestis, Lääne-Eestis tavaline. [2,3] Taim on levinud kõikjal Euroopas peale lõuna- ja loodeosa, samuti Siberis ja Kaug-Idas ning Hiinas ja Jaapanis. Põhja-Ameerikas kohati tulnuktaimena. [4]

Toime ja kasutamine
Droogis on parkaineid, gallus- ja oblikhapet, pigmente, tärklist, eeterlikku õli, C-vitamiini, karotiini, saponiini, tundmatu koostisega glükosiid sangvisorbiini ja steriini. [1]

Ürt-punanupu preparaatidel on kootav, põletikuvastane. Verejooksu peatav, valuvaigistav ja bakteritsiidne toime düsenteeria- ja tüüfusebakterite suhtes. Need preparaadid ahendavad veresooni, pärsivad soole peristaltikat ja soodustavad emaka silelihaste kokkutõmmet. [1] Seespidiselt kasutatakse peen- ja jämesoolepõletiku, koletsüstiidi, kõhugaaside ning toidumürgistusest põhjustatud kõhulahtisuse raviks. [1] Välispidiselt tarvitatakse haavade, marrastuste, põrutuste, verevalumite ja nahapõletike puhul. Nendega tehakse tupe surveloputust trihhomonoosi tagajärjel tekkinud tupepõletiku ja rohke valgevooluse raviks. [1] Droog koosneb kuni 20 cm pikkustest ja 0,5-2,5 cm pikkustest silindrilistest juurte -ja risoomitükkidest ja/või ürdist, mis kogutakse õitsemise ajal ja kuivatatakse. Päevane annus on kuni 10 g droogi. [4] 

Kasutatud allikad
1. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaimeatlas (K. Itra, Ed.). Tallinna Raamatutrükikoda.
2. Sanguisorba officinalis L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000983287. Accessed on: 06 Jan 2024
3. Leht, M. Sanguisorba officinalis : ürt-punanupp. E-elurikkus. https://elurikkus.ee/bie-hub/species/7060
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.