Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Karelehelistelaadsed (Boraginales)
└── Karelehelised (Boraginaceae)
└── Kopsurohi (Pulmonaria)
└── Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Kopsurohi on kareleheliste sugukonda, kuuluv mitmeaastane ühekojaline puhmaid moodustav rohttaim. Taim kasvab 15-35 cm kõrguseks. Varsi on palju, need on püstised või veidi tõusvad, lihtsad, ja kaetud pikemate harjasjate ning lühemate näärmekarvadega. Uuenemispungadest hakkavad varred arenema juba jaanuaris.

Taime varrelehti on vähe, need on piklikmunajad, teritunud tipuga, ülemised rootsutud ja istuvad, alumised ahenevad rootsuks, karvased. Pikkus on 4-7 cm, laius 1-2,5 (5) cm. Juurmised lehed, mis arenevad õitsemise ajal või vahel hiljem, on pikarootsulised (kuni 10 cm), hõredalt karvased ja enamasti veidi südaja alusega, 5-12 cm pikad ja 2-5 (7) cm laiad. Maa-alune osa koosneb horisontaalsest, roomavast, harunenud risoomist, millel on rohkelt sügavale ulatuvaid (kuni 30 cm pikkuseid) lisajuuri. Paljunemine toimub nii seemnete abil kui ka vegetatiivselt risoomiga. Risoomiga laieneb küllaltki kiiresti.

Kopsurohu õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Need koosnevad liitlehisest tupest ja kroonist. Tupp on puhetunud putkega, kellukjas, kolmnurksete tipmetega, mis pärast õitsemist suureneb. Kroon on lehterjas, laienenud servaosa on putkest veidi lühem, neelus asub karvaring. Õied on puhkemisel roosad, hiljem muutuvad karmiinpunaseks kuni lillaks ja õitsemise lõpul lillakassiniseks; vahel esinevad valged õied. Õied asetsevad tipmistes ebasarikates, millel on üksikud kõrglehed. Kopsurohi on putuktolmleja, õitseb varakevadel aprillis ja mai alguses, õied ei puhke üheaegselt. Viljaks on munajas, enamasti sile ja läikiv mustjaspruun pähklike, noorelt lühikarvane ja varustatud magusa lisemega, mis aitab levikul sipelgate abil. Seemned varisevad sageli poolvalminult ja järelvalmivad mullapinnal. [3,4]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania, Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Leedu, Moldova, Poola, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Šveits, Ukraina). [2]

Introduseeritud Euroopasse (Suurbritannia, Iirimaa) ning Põhja-Ameerikasse (Kanada: Ontario, Québec; USA: Minnesota, New Jersey, New York). [2]

Kasvatamine
Paljundamine
Harilikku kopsurohtu paljundatakse aias nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomi või puhma jagamise teel. [3,4]
Kasvutingimused
Liik on metsataimestikuga seostuv varakevadine püsik. Taimele sobib huumusrikas, parasniiske, kuid vett mittepidav muld ning poolvarjuline kasvukoht. Risoomi ja juurestikku võivad kahjustada liigniiskus ja halvasti õhustunud pinnas. [3]
Seemnete idanemise tingimused
Värsked seemned idanevad paremini. Idanemist soodustab ühtlane niiskus ja jahedapoolne kevadele omane temperatuur. [3,4]

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse kopsurohu ürti ja lehti. Kuivatatakse õhukese kihina, varjulises hästi õhutatud ruumis.  Droog hoitakse kuivas, valguse eest kaitstult ja suletud anumas. [4,5]

Keemiline koostis
Limaained (polüsahhariidid)
polügalakturoonaan (polygalacturonan) [4]
arabinogalaktaan (arabinogalactan) [4]
ramnogalakturoonaan (rhamnogalacturonan) [4]
Tanniinid
tanniinid (6–10% kuivaine arvestuses, sõltub toorainest ja käsitlusest) [4]
Fenoolhapped ja kofeiinhappe derivaadid
kohvhape (caffeic acid) [6]
rosmariinhape (rosmarinic acid) [5,6]
litospemiinhape (lithospermic acid) [6]
salviaanhapped (salvianolic acids; sh salvianoolhappe derivaadid) [6]
monardihape (monardic acid) [6]
shimobashirihape (shimobashiric acid) [6]
unnaneehapped (yunnaneic acids) [6] 
3-(3,4-dihüdroksüfenüül)piimhape) [6] 
klorogeenhape (chlorogenic acid) [4]
Flavonoidid
rutiin (rutin) [4]
kvertsetiin (quercetin) [4]
kemferool (kaempferol) [4]
Vitamiinid
askorbiinhape (C-vitamiin) [4]
karoteen (carotene) [4]
Mineraalained
ränihappe soolad [4]
mangaan [4]
raud [4]
kaalium [4]
jood [4]

Peamised toimeained
Kopsurohu toimet seostatakse limaainete ning fenoolsete ühendite ning tanniinidega.[4–6]

Toime ja kasutamine
Kopsurohtu on kasutatud ülemiste hingamisteede vaevuste korral, kõha- ja röga lahtistava vahendina. Samuti limaskestade ärrituse leevendamiseks. Toime põhineb limaainete kaitsval ja pehmendaval ning tanniinide kootaval mõjul. [4]

Kopsurohu ekstraktidel on kirjeldatud oksüdatiivse stressi vastane potentsiaali. [6] Kuigi antioksüdatiivne ja põletikumediaatoreid mõjutav aktiivsus on laboratoorselt hästi kirjeldatav, ei ole toime kliiniliselt tõendatud. [5]

Kasutatud kirjandus
[1] The Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Pulmonaria officinalis L. In Plants of the World Online. Retrieved January 21, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:120402-1
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Tuulik, T., & Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja (2., parandatud ja täiendatud trükk). Eesti Loodusfoto.
[4] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[5] Chauhan, S., Jaiswal, V., Cho, Y.-I., & Lee, H.-J. (2022). Biological activities and phytochemicals of lungworts (genus Pulmonaria) focusing on Pulmonaria officinalis. Applied Sciences, 12(13), Article 6678. https://doi.org/10.3390/app12136678
[6] Krzyżanowska-Kowalczyk, J., Kowalczyk, M., Ponczek, M. B., Pecio, Ł., Nowak, P., & Kolodziejczyk-Czepas, J. (2021). Pulmonaria obscura and Pulmonaria officinalis extracts as mitigators of peroxynitrite-induced oxidative stress and cyclooxygenase-2 inhibitors—In vitro and in silico studies. Molecules, 26(3), Article 631. https://doi.org/10.3390/molecules26030631

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Boraginales
Family: Boraginaceae
Genus: Plumonaria
Species: Common lungwort - Pulmonaria officinalis L.

Botanical Description
Lungwort is a perennial, monoecious, clump-forming herbaceous plant belonging to the borage family (Boraginaceae). The plant grows to a height of 15–35 cm. It has numerous stems that are erect or slightly ascending, simple, and covered with longer bristly and shorter glandular hairs. The renewal buds start developing into stems as early as January.

The stem leaves are few, elongated-ovate with pointed tips; the upper leaves are sessile, while the lower ones narrow into a petiole. They are hairy, measuring 4–7 cm in length and 1–2.5 (5) cm in width. The basal leaves, which develop during or sometimes after flowering, are long-petioled (up to 10 cm), sparsely hairy, and usually have a slightly heart-shaped base. Their length ranges from 5–12 cm, and width from 2–5 (7) cm. The underground part consists of a horizontal, creeping, branched rhizome with numerous deep-reaching (up to 30 cm long) adventitious roots. The plant propagates both by seeds and vegetatively through rhizomes, allowing for rapid expansion.

Lungwort flowers are bisexual and have a double perianth, consisting of a fused calyx and corolla. The calyx is bell-shaped, with triangular lobes that enlarge after flowering. The corolla is funnel-shaped, with a broadened limb that is slightly shorter than the tube, and a ring of hairs at the throat. The flowers are pink at first but gradually turn crimson to purple and, by the end of the flowering period, bluish-purple; occasionally, white flowers appear. The flowers are arranged in terminal cymes, accompanied by a few bracts. Lungwort is insect-pollinated and flowers in early spring, from April to early May, with flowers blooming gradually rather than simultaneously.

The fruit is an ovoid, mostly smooth and glossy dark brown nutlet, initially short-haired and equipped with a sweet elaiosome, facilitating dispersal by ants. The seeds often shed while still semi-mature and continue ripening on the soil surface. [1-3]

Distribution
Lungwort is widely distributed across Central and Northern Europe, and it is common in Estonia. The plant primarily grows in light-rich areas within otherwise shady forests, preferring moderately moist soils. [1]

Effects and Usage

Lungwort contains tannins (6–10%) [4], polysaccharides (mucilage rich in polygalacturonan, arabinogalactan, and rhamnogalacturonan), flavonoids (rutin, quercetin, kaempferol), small amounts of alkaloids, vitamins (vitamin C, carotene), minerals (silicic acid salts, manganese, iron, potassium, iodine), and caffeic acid derivatives (chlorogenic acid, rosmarinic acid). [2,4]

As a medicinal herb, the aerial parts of lungwort are primarily used, collected after the formation of flower buds but before full flowering. [2,4] Lungwort infusion is prepared by pouring a glass of boiling water over two tablespoons of dried herb and drinking it warm after ten minutes of steeping. Externally, lungwort is used in baths and compresses to treat skin inflammations and rashes. [2]

In folk medicine, lungwort is well known as an antitussive and expectorant remedy, traditionally used for upper respiratory tract infections, tuberculosis, and other lung diseases. It also possesses hemostatic, anti-inflammatory, astringent, protective, and wound-healing properties. Lungwort influences endocrine glands, acts as a diuretic, and is effectively used for diarrhea, gastritis, kidney, bladder, and intestinal inflammations, as well as bladder stones. Additionally, lungwort infusion is used to prevent hair loss. [4,5]

References
1. bio.edu.ee (n.d.). Kopsurohi. bio.edu.ee. Accessed 20.11.2023, at http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kopsurohi2.htm.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
4. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. p. 94.
5. Tammorg, J., Kask, O., & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. pp. 71–72.