Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Astrilaadsed (Asterales)
                └── Korvõielised (Asteraceae)
                    └── Siilkübar (Echinacea)
                        └── Punane siilkübar (Echinacea purpurea (L.) Moench)

Botaaniline kirjeldus
Punane siilkübar (Echinacea purpurea) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, mida kasvatatakse laialdaselt ilutaimena ning kasutatakse ka ravimtoormena. Taim kasvab tavaliselt 60–120(–150) cm kõrguseks. Vars on püstine ja karekarvane ning võib olla punakaspruunide laikudega. Lehed paiknevad varrel nii vahelduvalt kui ka vastakuti; nad on kujult munajad kuni kitsalt lantsetjad (u 5–30 × (1–)5–12 cm), lehe alus on sageli ümar kuni südajas, serv saagjas kuni hambuline, harvem terve. Õisikud on üksikud korvõisikud pikkadel õisikuvarstel; keelõied on roosakad kuni lillad, putkõied rohekad kuni lillakad. Vili on seemnis (achenium). [1,2]

Levila
Liik on pärismaine USAs (Alabama, Arkansas, Colorado, Florida, Georgia, Illinois, Indiana, Iowa, Kansas, Kentucky, Louisiana, Michigan, Mississippi, Missouri, New York, Põhja-Carolina, Ohio, Oklahoma, Pennsylvania, Lõuna-Carolina, Tennessee, Texas, Virginia, Wisconsin).

Introdutseeritud Euroopasse (Austriasse, Balti riikidesse, Prantsusmaale, Saksamaale, Poolasse, Ukrainasse ja Krimmi), Kesk-Aasiasse (Kasahstani, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistani), Ida-Aasiasse (Koreasse) ning Kagu-Aasiasse (Malaiasse, Myanmari ja Filipiinidele) ja saartel Borneole, Jaavale, Sulawesile, Sumatrale. Põhja-Ameerikasse (Delaware’i, Marylandi ja Ontariosse), Kesk-Ameerikasse (Costa Ricasse) ning Lõuna-Ameerikas Boliiviasse ja Venezuelasse. Eestis kasvatatakse teda aedades. [1–4]

Kasvatamine
Paljundamine
Punast siilkübarat paljundatakse nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Vegetatiivne paljundamine toimub puhmiku jagamise teel kevadel ja sügisel; võimalikud on ka juurepistikud hilissügisest varatalveni. Vegetatiivne paljundamine säilitab sordiomadused. [5]
Seemnete idanemise tingimused
Perekonna siilkübar liikidel (sh E. purpurea) võib esineda seemnete puhkeolekut. Võrdluskatsete põhjal suureneb idanemine oluliselt, kui seemneid niiskelt ligikaudu 4 nädalat stratifitseerida. Seemned vajavad idanemiseks valgust. [6] 
Kasvutingimused
Kasvukohaks sobib päikeseline kuni poolvarjuline ala ning sügav, huumusrikas, parasniiske, kuid hästi vett läbilaskev muld. Pärast juurdumist talub taim paremini lühiajalist kuivust, kuid pikaajaline läbikuivamine ja tugev konkurents (umbrohud, liiga tihe istutus) vähendavad õitsemist ja üldist elujõudu. [5,7]

Varumine ja säilitamine
Ravimtoormena kasutatakse peamiselt ürti ja juurt. Juuri koos juurikatega kogutakse enamasti sügisel, ürti õitsemise ajal. Droog kuivatatakse mõõdukal temperatuuril (tüüpiliselt u 40–50 °C), et piirata riknemist ja säilitada kvaliteet. Praktikas on mitmed ravimvormid alkoholipõhised, sest lipofiilsed ühendid (nt alkamiidid) ekstraheeruvad etanoolis hästi ning sellised preparaadid on üldiselt stabiilsemad kui vesipõhised. [2,8]

Keemiline koostis
Euroopa farmakopöa käsitleb droogi tooraineks punase siilkübara kuivatatud maapealse osa droogi (Echinaceae purpureae herba) ning eraldi kuivatatud maa-aluste osade droogi (Echinaceae purpureae radix). Standard nõuab, et Echinaceae purpureae herba sisaldaks vähemalt 0,1% kaftarhappe ja kikorhappe summana (kuivas droogis) ning Echinaceae purpureae radix vähemalt 0,5% sama markerite summana (kuivas droogis). [9,10]

Peamised toimeained
Kohvhappe derivaadid (fenüülpropanoidid): kikorhape (cichoric acid; 2,3-O-dikofeoyültartraat) ja kaftarhape (caftaric acid; 2-O-kofeoyültartraat) on peamised markerühendid; maapealses osas on kikorhape domineeriv (kirjanduses esitatud vahemik u 1–5%) ning kaftarhape sellele järgnev; juures on kofeiinhappe derivaate kirjeldatud u 2,0–2,8% (sh kikorhape 1,7–2,4% ja kaftarhape u 0,2–0,8%) ning lisanduda võivad nt ehhinakosiid, verbaskosiid, kofeoylehhinakosiid, klorogeenhape ja isoklorogeenhapped. [9,10]
Alkamiidid (isobutüülamiidid): lipofiilsed isobutüülamiidid; olulisena rõhutatakse isomeerset dodeka-2E,4E,8Z,10E/Z-tetraeenhappe isobutüülamiidi ning ka undeka-2Z,4E-dieen-8,10-diüünhappe isobutüülamiidi; juures on alkamiidide sisaldust kirjeldatud suurusjärgus 0,01–0,7%. [9,10]
Polüsahhariidid ja glükoproteiinid: maapealsest osast on kirjeldatud mitut polüsahhariidset fraktsiooni (sh 4-O-metüül-glükuronoarabinoksülaan, happeline arabinorhamnogalaktaan, ksüloglükaan; pressmahlas ka pektiinilaadne polüsahhariid) ning kuivdroogis polüsahhariide u 2–7%; juures on kirjeldatud arabinogalaktaane ning arabinogalaktaani sisaldavat glükoproteiini (suhkrukomponent peamiselt arabinoos, lisaks galaktoos ja galaktosamiin). [9,10]
Eeterlik õli (maapealne osa)
u 0,08–0,32% (nt borneool, bornüülatsetaat, germakreen D, (β-)karüofülleen ja karüofülleenoksiid jm);
Eeterlik õli (juur)
u 0,1% (nt (β-)karüofülleen, karüofülleenoksiid, humuleen, α-fellandreen, limoneen, kamfeen jm). [9,10] 
Muud rühmad maapealses osas on kirjeldatud ka melaniine ning lipopolüsahhariide/ lipoproteiine; lisaks käsitletakse osades allikates koos alkamiididega ka polüatsetüleene. [9]

Toime ja kasutamine
Punane siilkübar on tuntud eeskätt immuunsüsteemi toetava taimena ning seda on traditsiooniliselt kasutatud ülemiste hingamisteede vaevuste korral ja välispidiselt väiksemate nahakahjustuste puhul. [2–4]

Euroopa Liidu ravimtaimemonograafia kohaselt kasutatakse E. purpurea värskest ürdist pressitud mahla ja sellest valmistatud preparaate lühiajaliselt külmetushaiguse lühiajaliseks ennetuseks ja raviks (ravi alustamine esimeste sümptomite ilmnemisel; kasutus maksimaalselt 10 päeva; alla 12-aastastel ei ole kasutamine soovitatav) ning traditsioonilise kasutusena väikeste pindmiste haavade korral (kuni 1 nädal). [11] Juure kuiv-ekstrakte käsitlev monograafia kirjeldab traditsioonilist kasutust külmetushaiguse sümptomite leevendamiseks (teraapia alustamine esimeste sümptomite korral; kui sümptomid püsivad üle 10 päeva, tuleb konsulteerida arsti/tervishoiutöötajaga) ning eraldi näidustust kerge akne korral; alla 12-aastastel ei ole kasutamine soovitatav. [12]

Tõenduspõhise meditsiinilise hinnangu tasandil on külmetushaiguste ennetuse ja ravi tulemuslikkus preparaaditi erinev ning üldpilt on pigem tagasihoidlik: osa uuringuid viitab võimalikule väikesele kasule, kuid järeldused ei ole ühtsed ning sõltuvad kasutatud tootest ja metoodikast. [13]

Kasutatud allikad
[1] POWO (2026). "Plants of the World Online. Facilitated by the Royal Botanic Gardens, Kew. Published on the Internet; https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:1174497-2
[2] Burlou-Nagy, C., Banica, F., Jurca, T., Vicas, L. G., Marian, E., Muresan, M., Bacskay, L., Kiss, R., Feher, P., & Pallag, A. (2022). Echinacea purpurea (L.) Moench: Biological and pharmacological properties. A review. Plants, 11(9), 1244. doi:10.3390/plants11091244
[3] Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[4] Raal, A. (2003). Indiaanlaste püha taim tugevdab immuunsüsteemi. Eesti Loodus.
[5] Royal Horticultural Society. (n.d.). Echinacea purpurea (purple coneflower). 
[6] Romero, F. R., Delate, K., & Hannapel, D. J. (2005). The effect of seed source, light during germination, and cold-moist stratification on seed germination in three species of Echinacea for organic production. HortScience, 40(6), 1751–1754.
[7] Clemson Cooperative Extension, Home & Garden Information Center. (2025, April 9). How to Grow Echinacea (Coneflower): Care, cultivars & common problems.
[8] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[9] European Medicines Agency. (2014, November 24). Assessment report on Echinacea purpurea (L.) Moench., herba recens (EMA/HMPC/557979/2013).
[10] European Medicines Agency. (2017, May 30). Assessment report on Echinacea purpurea (L.) Moench, radix. Revision 1 (EMA/HMPC/424584/2016).
[11] European Medicines Agency. (2015, November 24). European Union herbal monograph on Echinacea purpurea (L.) Moench, herba recens (EMA/HMPC/48704/2014 Corr.).
[12] European Medicines Agency. (2017, May 30). European Union herbal monograph on Echinacea purpurea (L.) Moench, radix. Revision 1 (EMA/HMPC/424583/2016).
[13] Karsch-Völk, M., Barrett, B., Kiefer, D., Bauer, R., Ardjomand-Woelkart, K., & Linde, K. (2014). Echinacea for preventing and treating the common cold. Cochrane Database of Systematic Reviews, (2), CD000530. doi:10.1002/14651858.CD000530.pub3

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Echinacea
Species: Eastern purple coneflower -  Echinacea purpurea (L.) Moench

Botanical description
Purple coneflower (Echinacea purpurea) is a perennial herbaceous plant in the daisy family (Asteraceae), belonging to the genus Echinacea. The plant grows to a height of 60–120 (-150) cm. Its stem is covered with rough hairs and has reddish-brown spots. Leaves can be alternately or oppositely arranged on the stem, and are elongated, ovate, or narrowly lanceolate, measuring 5–30 x (1-)5–12 cm. The leaf base is usually rounded to cordate, with serrated to toothed edges, occasionally entire. Petioles range from 0–17 (-25) cm in length.

The flower stalks are long, up to 25 cm or more. The involucral bracts are linear to lanceolate, measuring 8–17 x 1–8 mm. The receptacle scales are 9–15 mm long, with reddish-orange tips, straight or slightly curved, and pointed. The ray florets range from pink to purple (cultivars may show various colors, including greenish tones), while the disc florets are greenish to purple, 4.5–5.7 mm long. The fruit is whitish to black, 3.5–5 mm long, usually glabrous, with a pappus about 1.2 mm long. [1,2]

Distribution
Purple coneflower is native to the southern parts of North America. It is widely cultivated as an ornamental plant in Estonia and various parts of Europe. [3]

Effects and uses
Purple coneflower is renowned for its immune-boosting properties. The plant contains a variety of active compounds, including polysaccharides (e.g., echinacin), organic acids, glycosides (e.g., caffeic acid derivatives like echinacoside and cynarin), amides, essential oils, alkaloids, and others. Medicinally, purple coneflower is primarily used to strengthen the immune system and as an anti-inflammatory agent. It enhances resistance to infections and colds, alleviates symptoms, and accelerates recovery. Extracts are effective for various skin problems, including eczema, burns, and herpes. Additionally, it has shown antiviral activity, including against influenza.

However, caution is necessary. It is not recommended for individuals with certain autoimmune diseases (e.g., multiple sclerosis, AIDS, HIV) or during pregnancy and breastfeeding. It should also be avoided when using immunosuppressive medications. Excessive or prolonged use can lead to side effects such as itching, facial swelling, and breathing difficulties. [2–5]

The root and herb are collected as the drug material. Roots with rootlets are harvested in autumn, while flowering tops 25–35 cm in length are collected during flowering. The drugs are dried at a temperature of 40–50 °C. Internally, they are recommended for chronic respiratory and urinary tract infections. Externally, they promote wound healing and treat insect bites. Alcoholic tinctures are preferred. Usage should not exceed two weeks to avoid potential immune system damage, rashes, itching, facial swelling, breathing difficulties, dizziness, and lowered blood pressure. [5]

References
1. WFO. (2023). Echinacea purpurea (L.) Moench. Retrieved from http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000036347. Accessed: December 18, 2023.
2. Burlou-Nagy, C., Banica, F., Jurca, T., et al. (2022). Echinacea purpurea (L.) Moench: Biological and pharmacological properties. Plants (Basel), 11(9), 1244. DOI: https://doi.org/10.3390/plants11091244.
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
4. Raal, A. (2003). Indiaanlaste püha taim tugevdab immuunsüsteemi. Eesti Loodus. Retrieved from http://www.eestiloodus.ee/artikkel469_454.html.
5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.