Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Magnoliphyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Malpiigialaadsed / Malpighiales
Sugukond: Piimalillelised / Euphorbiaceae
Perekond: Riitsinus / Ricinus
Liik: Riitsinus / Ricinus communis L.
Botaaniline kirjeldus
Riitsinus on mitmeaastane ühekojaline piimalilleliste sugukonda kuuluv puu või põõsas. Taim kasvab (2) 4 – 10 (12) m kõrguseks. Taime lehed on sõrmjagused (5-11 jagu), kuni 60 cm pikad, pikkade rootsudega. Lehe jagude tipud on teritunud ja leht ise on saagja servaga. Lehed on värvuselt tumerohelised kuni sinakasrohelised, vahel ka punase või lilla varjundiga, harvem täiesti punased. Riitsinus on tuultolmleja. Õied on lahksugulised, koondunud pikka õisikusse, mille isasõied asuvad õisiku alumises osas ja emasõied asuvad ülemises osas. Isasõied koosnevad 3-5 liitunud tupplehest, mis avanevad õitsemisel. Isasõitel pole kroonlehti ega nektaariume. Tolmukaid on kuni 1000, need on ühendatud õhukesteks, ebaühtlaselt hargnevateks puntideks. Tolmukad on valkjad kuni kollased. Emasõis on viie aluselt liitunud tupplehega, kroonlehed puuduvad. Emakas on kolmeosaline. Nektaarium puudub. Vili on kolmeosaline ogadega kaetud kupar, milles on kolm lapikut sileda pinnaga seemet, seemned on marmorjad, helehalli kuni tumepunase värvusega. Seeme varustatud toitaineterikka osaga, mille abil see vilja külge kinnitub ja mis on abiks loomlevil (sipelgate abil). [1]
Levila
Pärineb Aafrikast ja Indiast ning on levinud kogu troopikas. Peamiselt kasvatatakse Brasiilias, Hiinas ja Indias. Eestis kasvatatakse üheaastane ilutaimena. [2] Taim õitseb juba esimesel kasvuaastal.
Toime ja kasutamine
Riitsinuse seemned sisaldavad 40–60% õli, mis on rikas triglütseriidide, peamiselt ricinoleiini poolest. Samuti sisaldavad seemned ritsiini, väga võimsat vees lahustuvat toksiini, mis on madalamates kontsentratsioonides kogu taimes leitav. Lisaks leidub taimes flavonoide, fenoolseid ühendeid, rasvhappeid, aminohappeid, terpenoide ja fütosteroole, millel on antikontseptiivsed, antidiabeetilised, antifertiilsed, põletikuvastased, antimikroobsed, antioksüdandid, hepatoprotektiivsed, insektitsiidsed ja haavade paranemist soodustavad omadused [2-4]
Riitsinuseõli on tuntud oma lahtistava toime poolest, kuid sellel on ka antimikroobsed omadused. Alkohoolsed ja metanooliekstraktid riitsinuse lehtedest on näidanud antimikroobset toimet patogeensete bakterite vastu rottidel. Riitsinuse viljakestal on madalates annustes närvisüsteemile mõju hiirtel, samas kõrgetes annustes põhjustab see surma. Riitsinuse juurekoore veepõhine ekstrakt on valuvaigistava toimega rottidel, samuti on sellest leitud antihistamiinseid ja põletikuvastaseid omadusi. [5]
Taim toodab rohkesti kerget õietolmu, mis võib kergesti õhku tõusta ja mida on lihtne sisse hingata. Riitsinus on tugevalt allergeenne taim ja võib esile kutsuda astma. Taimemahl võib põhjustada nahalööbeid ja isikud, kes on taime suhtes allergilised, võivad saada lööbeid ka ainult lehtede, õite või seemnete puudutamisest. Kuigi täiskasvanutele surmav annus peetakse neljaks kuni kaheksaks seemneks, on tegelikud mürgistusjuhtumid suhteliselt haruldased. Mürgistuse sümptomid hõlmavad iiveldust, kõhulahtisust, tahhükardiat, hüpotensiooni ja krampe ning need võivad püsida kuni nädala. [2-4]
Kasutatud allikad
1. WFO. (2023). Ricinus L. Laaditud internetist; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-4000033254. Külastatud: 18. detsember 2023.
2. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
3. Wikipedia. (2023). Ricinus. Saadud aadressilt: https://en.wikipedia.org/wiki/Ricinus
4. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 24). castor-oil plant. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/castor-oil-plant
5. Irwin R. (1992). NTP technical report on the toxicity studies of Castor Oil (CAS No. 8001-79-4) in F344/N Rats and B6C3F1 Mice (Dosed Feed Studies). Toxicity report series, 12, 1–B5.
