We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Riitsinus

Riitsinus

Views: 271

Riitsinus 1
Riitsinus 2
Riitsinus 3
Riitsinus 4
Riitsinus 5
Riitsinus 6
Riitsinus 7
❮ ❯

Riitsinus

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Malpiigialaadsed (Malpighiales)
                └── Piimalillelised (Euphorbiaceae)
                    └── Riitsinus (Ricinus)
                        └── Riitsinus (Ricinus communis L.)

Botaaniline kirjeldus
Riitsinus (Ricinus communis) on ühekojaline õistaim, mis soodsas kliimas kasvab mitmeaastase rohttaime/ põõsa või väikese mõne meetri kõrguse puuna, kuid parasvöötmes kasvatatakse teda valdavalt üheaastase dekoratiivtaimena. Lehed on suured, pika rootsuga, sõrmjagused (tüüpiliselt 5–11 hõlma) ning servalt hambulised; taime rohelised kuni tumepunakas-lillakad toonid sõltuvad tugevalt sordist. [2–4]

Õied on lahksugulised ja koondunud püstistesse õisikutesse: isasõied paiknevad õisiku alumises, emasõied ülemises osas. Vili on kolmekambriline kupar (sageli ogaline/ mügarjas), milles areneb igas kambris üks suur, lapik, marmorja mustriga seeme; seemnel esineb sageli rasvarikas lisand (karunkel/elaiosoom), mis võib soodustada loomlevi, sh sipelgate vahendusel. [3,5]

Levila
Liigi looduslik levila asub Kirde-Aafrikas (nt Eritrea, Etioopia, Somaalia). Riitsinus väga laialdaselt introdutseeritud ja paljudes piirkondades ka naturaliseerunud (levib soodsas kliimas ruderaalaladel ning kultuurist „välja pääsedes”). [1]

Kasvatamine
Paljundamine ja idanemine
Riitsinus paljuneb peamiselt seemnetega. Parasvöötmes (sh Eestis) kasvatatakse seda enamasti ettekasvatusega ning istutatakse välja pärast öökülmaohu möödumist; seemned vajavad edukaks tärkamiseks soojust. [4]
Kasvutingimused
Riitsinus eelistab päikeselist kasvukohta ning viljakat ja hästi vett läbilaskvat mulda; jahe ilm ja püsiv liigniiskus pidurdavad kasvu. Kõrgekasvuline taim võib tuulises kasvukohas vajada toestust. [4]
Varumine ja säilitamine
Tööstuslikult kasvatatakse riitsinust eeskätt seemnete pärast, millest saadakse riitsinusõli (Ricinus communis L., oleum). Seemned on väga mürgised ja neid ravimina kasutada ei tohi. [6,7]

Keemiline koostis
Euroopa farmakopöa käsitleb ravimina ja ravimtoormena riitsinusõli (Ricini oleum), mis saadakse riitsinuse seemnetest külmpressimisel. Farmakopöas on eraldi monograafiad nii virgin- kui rafineeritud riitsinusõli jaoks (ning lisaks hüdrogeenitud riitsinusõli monograafia); taimsete rasvõlide üldised definitsiooni-, tootmis- ja märgistusnõuded on koondatud üldmonograafiasse. Külmpressimise etapis ei tohi õli temperatuur ületada 50 °C. [6,7]

Riitsinusõli on keemiliselt triglütseriidide segu, mida iseloomustab väga suur ritsinoleiini (12-hüdroksü-9-oktadetseenhappe glütseriid) osakaal. [6]

Peamised toimeained
Rasvhapete triglütseriidid: riitsinusõli põhifrakt­sioon; iseloomulikult ritsinoleiini-/ ritsinoolhapperikas triglütseriidide segu.
Ritsinoolhape (rasvhappeline marker): 85–92%
Ole­iinhape ja isomeerid: 2,5–6,0%
Linoolhape: 2,5–7,0%
Palm­itiinhape: maksimaalselt 2,0%
Stea­riinhape: maksimaalselt 2,5%
Linoleen­hape: maksimaalselt 1,0%
Eikos­een­hape: maksimaalselt 1,0% 
Muud rasvhapped: iga üksik „muu” rasvhape maksimaalselt 1,0% 

Riitsinuse seemned ja kuprad sisaldavad ritsiini - väga mürgist valku. Pärast õli eraldamist jääb ritsiin kooki ning riitsinusõli ei loeta ritsiini sisaldavaks. [6]

Toime ja kasutamine
Euroopa Liidu HMPC monograafia järgi kasutatakse riitsinusõli lühiajaliselt lahtistina juhusliku kõhukinnisuse korral. Täiskasvanutele on monograafias toodud päevaseks annuseks 2–5 g (u 2,1–5,3 ml) ühekordse annusena; roojamistungi saabumine on tavaliselt 2–6 tunni jooksul. Kasutamine üle 1 nädala eeldab meditsiinilist järelevalvet. [7] Toimemehhanismi tasandil seostatakse lahtistavat toimet eeskätt ritsinoolhappega, mis aktiveerib prostaglandiini EP3-retseptoreid soole silelihases ning soodustab peristaltikat ja sekretsiooni. [8]

Riitsinusõli vastunäidustatud soolesulguse ja -steni­oosi, atoonia, apenditsiidi, põletikuliste soolehaiguste (nt Crohni tõbi, haavandiline koliit), ebaselge kõhuvalu ning raske dehüdratsiooni (vee ja elektrolüütide vaegus) korral; raseduse ja imetamise ajal ei soovitata kasutada. Alla 18-aastastel kasutamine ei ole soovitatav piisavate ohutus- ja efektiivsusuuringute puudumise tõttu. [7] Seemnete närimine või allaneelamine on ritsiini sisalduse tõttu eluohtlik. Dokumenteeritud on raskeid mürgistusjuhte ning samuti ka allergiaid riitsinuse valkude suhtes (sh Ric c 1 ja Ric c 3), mida leidub sh õietolmus. [9,10]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (2026). Ricinus communis L. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 16.01.2026: https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:357329-1
[2] World Flora Online. (2026). Ricinus communis L. Vaadatud 16.01.2026: https://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000297077
[3] eFloras. (n.d.). Ricinus (Flora of China). Missouri Botanical Garden & Harvard University Herbaria. Vaadatud 16.01.2026: https://www.efloras.org/florataxon.aspx?flora_id=2&taxon_id=128572
[4] Royal Horticultural Society. (n.d.). Ricinus communis (cultivar profile; kasvatuse/kuvandi kirjeldus). Vaadatud 16.01.2026: https://www.rhs.org.uk/plants/
[5] Sasidharan, R., & Venkatesan, R. (2019). Seed elaiosome mediates dispersal by ants and impacts germination in Ricinus communis. Frontiers in Ecology and Evolution, 7, 246. https://doi.org/10.3389/fevo.2019.00246
[6] European Medicines Agency. (2016). Final assessment report on Ricinus communis L., oleum (EMA/HMPC/572973/2014). https://www.ema.europa.eu/en/documents/herbal-report/final-assessment-report-ricinus-communis-l-oleum_en.pdf
[7] European Medicines Agency. (2016). European Union herbal monograph on Ricinus communis L., oleum (EMA/HMPC/572974/2014 Corr.). https://www.ema.europa.eu/
[8] Tunaru, S., Althoff, T. F., Nüsing, R. M., Diener, M., & Offermanns, S. (2012). Castor oil induces laxation and uterus contraction via ricinoleic acid activating prostaglandin EP3 receptors. Proceedings of the National Academy of Sciences, 109(23), 9179–9184. https://doi.org/10.1073/pnas.1201627109
[9] Worbs, S., Köhler, K., Pauly, D., Avondet, M.-A., Schaer, M., Dorner, M. B., & Dorner, B. G. (2011). Ricinus communis intoxications in human and veterinary medicine—A summary of real cases. Toxins, 3(10), 1332–1372. https://doi.org/10.3390/toxins3101332
[10] Deus-de-Oliveira, N., Felix, S. P., Carrielo-Gama, C., Fernandes, K. V. S., DaMatta, R. A., & Machado, O. L. T. (2011). Identification of critical amino acids in the IgE epitopes of Ric c 1 and Ric c 3 and the application of glutamic acid as an IgE blocker. PLOS ONE, 6(6), e21455. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0021455

 
 
 

 

Ricinus

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Malpighiales
Family: Euphorbiaceae
Genus: Ricinus
Species: Ricinus - Ricinus communis L.

Botanical description
Ricinus, also known as the castor plant (Ricinus communis) is a perennial monoecious tree or shrub belonging to the spurge family (Euphorbiaceae). The plant grows to a height of (2) 4–10 (12) meters. Its leaves are palmate, divided into 5–11 segments, reaching up to 60 cm in length, with long petioles. The leaf segments have pointed tips, serrated edges, and colors ranging from dark green to bluish-green, sometimes with red or purple hues, and occasionally fully red. Castor is wind-pollinated.

The flowers are unisexual and arranged in long inflorescences, with male flowers located at the lower part and female flowers at the upper part of the spike. Male flowers consist of 3–5 fused sepals that open at blooming. They lack petals and nectaries. The stamens, numbering up to 1000, are joined into slender, unevenly branched clusters and are whitish to yellow. Female flowers have five fused sepals and no petals. The ovary is three-parted, and nectaries are absent.

The fruit is a three-parted spiny capsule containing three smooth, flattened seeds. The seeds are mottled, with colors ranging from light gray to dark red. They are equipped with a nutrient-rich appendage that helps them attach to the fruit and facilitates animal dispersal (e.g., by ants). [1]

Distribution
The castor plant originates from Africa and India and has spread across the tropics. It is primarily cultivated in Brazil, China, and India. In Estonia, it is grown as an annual ornamental plant. The castor plant blooms during its first year of growth. [2]

Effects and uses
Castor seeds contain 40–60% oil rich in triglycerides, primarily ricinolein. The seeds also contain ricin, a highly potent water-soluble toxin present in lower concentrations throughout the plant. Additionally, the plant contains flavonoids, phenolic compounds, fatty acids, amino acids, terpenoids, and phytosterols, which exhibit contraceptive, antidiabetic, antifertility, anti-inflammatory, antimicrobial, antioxidant, hepatoprotective, insecticidal, and wound-healing properties. [2–4]

Castor oil is well-known for its laxative properties and antimicrobial activity. Alcoholic and methanolic extracts of castor leaves have demonstrated antimicrobial effects against pathogenic bacteria in rats. In small doses, the fruit husk has nervous system effects on mice, while high doses can be lethal. Water-based extracts from the root bark have analgesic effects in rats and exhibit antihistamine and anti-inflammatory properties. [5]

The plant produces large amounts of lightweight pollen that can easily become airborne and is highly allergenic, potentially triggering asthma. Contact with plant sap can cause skin rashes, and individuals allergic to the plant may develop rashes from touching its leaves, flowers, or seeds. Although the lethal dose for adults is estimated at four to eight seeds, actual cases of poisoning are relatively rare. Symptoms of poisoning include nausea, diarrhea, tachycardia, hypotension, and seizures, lasting up to a week. [2–4]

References
1. WFO. (2023). Ricinus L. Retrieved from http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-4000033254. Accessed: December 18, 2023.
2. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
3. Wikipedia. (2023). Ricinus. Retrieved from https://en.wikipedia.org/wiki/Ricinus.
4. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 24). Castor-oil plant. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/castor-oil-plant.
5. Irwin, R. (1992). NTP technical report on the toxicity studies of Castor Oil (CAS No. 8001-79-4) in F344/N Rats and B6C3F1 Mice (Dosed Feed Studies). Toxicity Report Series, 12, 1–B5.