We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Riitsinus

Riitsinus

Views: 410

Riitsinus 1
Riitsinus 2
Riitsinus 3
Riitsinus 4
Riitsinus 5
Riitsinus 6
Riitsinus 7
❮ ❯

Riitsinus

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Malpiigialaadsed (Malpighiales)
                └── Piimalillelised (Euphorbiaceae)
                    └── Riitsinus (Ricinus)
                        └── Riitsinus (Ricinus communis L.)

Botaaniline kirjeldus
Riitsinus (Ricinus communis) on ühekojaline õistaim, mis soodsas kliimas kasvab mitmeaastase rohttaime/ põõsa või väikese mõne meetri kõrguse puuna, kuid parasvöötmes kasvatatakse teda valdavalt üheaastase dekoratiivtaimena. Lehed on suured, pika rootsuga, sõrmjagused (tüüpiliselt 5–11 hõlma) ning servalt hambulised; taime rohelised kuni tumepunakas-lillakad toonid sõltuvad tugevalt sordist. [2–4]

Õied on lahksugulised ja koondunud püstistesse õisikutesse: isasõied paiknevad õisiku alumises, emasõied ülemises osas. Vili on kolmekambriline kupar (sageli ogaline/ mügarjas), milles areneb igas kambris üks suur, lapik, marmorja mustriga seeme; seemnel esineb sageli rasvarikas lisand (karunkel/elaiosoom), mis võib soodustada loomlevi, sh sipelgate vahendusel. [3,5]

Levila
Liigi looduslik levila asub Kirde-Aafrikas (nt Eritrea, Etioopia, Somaalia). Riitsinus väga laialdaselt introdutseeritud ja paljudes piirkondades ka naturaliseerunud (levib soodsas kliimas ruderaalaladel ning kultuurist „välja pääsedes”). [1]

Kasvatamine
Paljundamine ja idanemine
Riitsinus paljuneb peamiselt seemnetega. Parasvöötmes (sh Eestis) kasvatatakse seda enamasti ettekasvatusega ning istutatakse välja pärast öökülmaohu möödumist; seemned vajavad edukaks tärkamiseks soojust. [4]
Kasvutingimused
Riitsinus eelistab päikeselist kasvukohta ning viljakat ja hästi vett läbilaskvat mulda; jahe ilm ja püsiv liigniiskus pidurdavad kasvu. Kõrgekasvuline taim võib tuulises kasvukohas vajada toestust. [4]
Varumine ja säilitamine
Tööstuslikult kasvatatakse riitsinust eeskätt seemnete pärast, millest saadakse riitsinusõli (Ricinus communis L., oleum). Seemned on väga mürgised ja neid ravimina kasutada ei tohi. [6,7]

Keemiline koostis
Euroopa farmakopöa käsitleb ravimina ja ravimtoormena riitsinusõli (Ricini oleum), mis saadakse riitsinuse seemnetest külmpressimisel. Farmakopöas on eraldi monograafiad nii külmpressitud (neitsi-) riitsinusõli kui rafineeritud riitsinusõli jaoks (ning lisaks hüdrogeenitud riitsinusõli monograafia); taimsete rasvõlide üldised definitsiooni-, tootmis- ja märgistusnõuded on koondatud üldmonograafiasse. Külmpressimise etapis ei tohi õli temperatuur ületada 50 °C. [6,7]

Riitsinusõli on keemiliselt triglütseriidide segu, mida iseloomustab väga suur ritsinoleiini (12-hüdroksü-9-oktadetseenhappe glütseriid) osakaal. [8,9]

Peamised toimeained

Rasvhapete triglütseriidid moodustavad riitsinusõli põhifrakt­siooni; tegemist on iseloomulikult ritsinoolhapperikka triglütseriidide seguga, milles domineerib triritsinoleiin. Rasvhappeline koostis varieerub sõltuvalt toorainest ja tootmisviisist, kuid üldiselt jääb ritsinoolhappe (rasvhappeline marker) sisaldus vahemikku 85–92% ning teised rasvhapped esinevad väiksemates kogustes [9,10].
Riitsinuse seemned ja kuprad sisaldavad ritsiini – väga mürgist ribosoomi inaktiveerivat valku [11,12]. Pärast õli eraldamist jääb ritsiin peamiselt pressjääki (õlikooki), kuna tegemist on vees lahustuva valguga, mis ei parti­sioneeru õlifaasi. Seetõttu ei sisalda nõuetekohaselt toodetud riitsinusõli ritsiini [13,14].

Toime ja kasutamine

Euroopa Liidu HMPC monograafia järgi kasutatakse riitsinusõli lühiajaliselt lahtistina juhusliku kõhukinnisuse korral. Selle kasutus põhineb pikaajalisel kliinilisel kogemusel ning teaduskirjanduses kirjeldatud kiirel toime avaldumisel; pikaajaline kasutamine ei ole soovitatav kõrvaltoimete ja soole funktsiooni häirete riski tõttu [11,15].

Toimemehhanismi tasandil vabaneb riitsinusõli triglütseriididest seedetraktis ritsinoolhape, mille lahtistavat toimet seostatakse soole motoorika ja sekretsiooni suurenemisega. Kaasaegne kirjandus seob seda toimet prostaglandiinisüsteemi aktivatsiooniga, sealhulgas EP‑retseptorite vahendatud silelihase kontraktsioonide tugevnemisega [11,12]. 

Riitsinusõli kasutamine on vastunäidustatud seedetrakti obstruktsiooni, põletikuliste soolehaiguste ja muude ägedate kõhuhaiguste korral ning selle liigne kasutamine võib põhjustada kõhulahtisust, dehüdratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu häireid [15]. Samuti ei soovitata seda kasutada raseduse ajal silelihastele avalduva toime tõttu [11]. 

Riitsinuse seemnete närimine või allaneelamine on eluohtlik, kuna need sisaldavad ritsiini – väga toksilist ribosoomi inaktiveerivat valku [11,12]. Lisaks on kirjeldatud allergilisi reaktsioone riitsinuse valkude suhtes; olulised allergeenid on 2S‑albumiinid Ric c 1 ja Ric c 3, mis võivad vallandada IgE‑vahendatud ülitundlikkusreaktsioone [16].

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (2026). Ricinus communis L. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 16.01.2026: https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:357329-1
[2] World Flora Online. (2026). Ricinus communis L. Vaadatud 16.01.2026: https://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000297077
[3] eFloras. (n.d.). Ricinus (Flora of China). Missouri Botanical Garden & Harvard University Herbaria. Vaadatud 16.01.2026: https://www.efloras.org/florataxon.aspx?flora_id=2&taxon_id=128572
[4] Royal Horticultural Society. (n.d.). Ricinus communis (cultivar profile; kasvatuse/kuvandi kirjeldus). Vaadatud 16.01.2026: https://www.rhs.org.uk/plants/
[5] Sasidharan, R., & Venkatesan, R. (2019). Seed elaiosome mediates dispersal by ants and impacts germination in Ricinus communis. Frontiers in Ecology and Evolution, 7, 246. https://doi.org/10.3389/fevo.2019.00246
[6] European Medicines Agency. (2016). Final assessment report on Ricinus communis L., oleum (EMA/HMPC/572973/2014). https://www.ema.europa.eu/en/documents/herbal-report/final-assessment-report-ricinus-communis-l-oleum_en.pdf
[7] European Medicines Agency. (2023). Addendum to assessment report on Ricinus communis L., oleum (EMA/HMPC/883123/2022).https://www.ema.europa.eu/en/documents/herbal-report/addendum-assessment-report-ricinus-communis-l-oleum_en.pdf

[8] Nitbani, F. O., Tjitda, P. J. P., Wogo, H. E., & Detha, A. I. R. (2022). Preparation of ricinoleic acid from castor oil: A review. Journal of Oleo Science, 71(6), 781–793. https://doi.org/10.5650/jos.ess21226

[9] Yeboah, A., Ying, S., Lu, J., Xie, Y., Amoanimaa-Dede, H., Boateng, K. G. A., Chen, M., & Yin, X. (2021). Castor oil (Ricinus communis): A review on the chemical composition and physicochemical properties. Food Science and Technology, 41(Suppl. 2), 1–10. https://doi.org/10.1590/fst.19620

[10] Jolayemi, O. S., & Alagbe, C. I. (2022). Influence of seed variety and extraction technique on fatty acid distribution and quality parameters of tropical castor (Ricinus communis L.) oils. Journal of Oleo Science, 71(11), 1565–1575. https://doi.org/10.5650/jos.ess22163 

[11] Rasetti‑Escargueil, C., & Avril, A. (2023). Medical countermeasures against ricin intoxication. Toxins, 15(2), 100. https://doi.org/10.3390/toxins15020100

[12] Ramothloa, T. P., Mkolo, N. M., Motshudi, M. C., Mphephu, M. M., Makhafola, M. A., & Naidoo, C. M. (2025). Phytochemical composition and multifunctional applications of Ricinus communis L.: Insights into therapeutic, pharmacological, and industrial potential. Molecules, 30(15), 3214. https://doi.org/10.3390/molecules30153214

[13] Landoni, M., Bertagnon, G., Ghidoli, M., Cassani, E., Adani, F., & Pilu, R. (2023). Opportunities and challenges of castor bean (Ricinus communis L.) genetic improvement. Agronomy, 13(8), 2076. https://doi.org/10.3390/agronomy13082076

[14] Bhuvaneswari, P., Betha, U. K., & Kumar, V. D. (2024). Ricin detoxification in castor (Ricinus communis L.) seeds: Current advances, integrated strategies, and future directions. Journal of Oilseeds Research, 41(3–4).

[15] Singh, R., Zogg, H., Ghoshal, U. C., & Ro, S. (2022). Current treatment options and therapeutic insights for gastrointestinal dysmotility. Frontiers in Pharmacology, 13, 808195. https://doi.org/10.3389/fphar.2022.808195

[16] Bartholazzi, M. G. B., Lodi, T. M., Mello, E. S., Carvalho, A. O., Beirão, B. C. B., & Machado, O. L. T. (2024). Production of a Ric c3 hypo‑allergen with no IgE binding or anaphylactogenic activity. Brazilian Journal of Biology, 83, e274260. https://doi.org/10.1590/1519-6984.274260

 

 
 
 

 

Ricinus

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Malpighiales
Family: Euphorbiaceae
Genus: Ricinus
Species: Ricinus - Ricinus communis L.

Botanical description
Ricinus, also known as the castor plant (Ricinus communis) is a perennial monoecious tree or shrub belonging to the spurge family (Euphorbiaceae). The plant grows to a height of (2) 4–10 (12) meters. Its leaves are palmate, divided into 5–11 segments, reaching up to 60 cm in length, with long petioles. The leaf segments have pointed tips, serrated edges, and colors ranging from dark green to bluish-green, sometimes with red or purple hues, and occasionally fully red. Castor is wind-pollinated.

The flowers are unisexual and arranged in long inflorescences, with male flowers located at the lower part and female flowers at the upper part of the spike. Male flowers consist of 3–5 fused sepals that open at blooming. They lack petals and nectaries. The stamens, numbering up to 1000, are joined into slender, unevenly branched clusters and are whitish to yellow. Female flowers have five fused sepals and no petals. The ovary is three-parted, and nectaries are absent.

The fruit is a three-parted spiny capsule containing three smooth, flattened seeds. The seeds are mottled, with colors ranging from light gray to dark red. They are equipped with a nutrient-rich appendage that helps them attach to the fruit and facilitates animal dispersal (e.g., by ants). [1]

Distribution
The castor plant originates from Africa and India and has spread across the tropics. It is primarily cultivated in Brazil, China, and India. In Estonia, it is grown as an annual ornamental plant. The castor plant blooms during its first year of growth. [2]

Effects and uses
Castor seeds contain 40–60% oil rich in triglycerides, primarily ricinolein. The seeds also contain ricin, a highly potent water-soluble toxin present in lower concentrations throughout the plant. Additionally, the plant contains flavonoids, phenolic compounds, fatty acids, amino acids, terpenoids, and phytosterols, which exhibit contraceptive, antidiabetic, antifertility, anti-inflammatory, antimicrobial, antioxidant, hepatoprotective, insecticidal, and wound-healing properties. [2–4]

Castor oil is well-known for its laxative properties and antimicrobial activity. Alcoholic and methanolic extracts of castor leaves have demonstrated antimicrobial effects against pathogenic bacteria in rats. In small doses, the fruit husk has nervous system effects on mice, while high doses can be lethal. Water-based extracts from the root bark have analgesic effects in rats and exhibit antihistamine and anti-inflammatory properties. [5]

The plant produces large amounts of lightweight pollen that can easily become airborne and is highly allergenic, potentially triggering asthma. Contact with plant sap can cause skin rashes, and individuals allergic to the plant may develop rashes from touching its leaves, flowers, or seeds. Although the lethal dose for adults is estimated at four to eight seeds, actual cases of poisoning are relatively rare. Symptoms of poisoning include nausea, diarrhea, tachycardia, hypotension, and seizures, lasting up to a week. [2–4]

References
1. WFO. (2023). Ricinus L. Retrieved from http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-4000033254. Accessed: December 18, 2023.
2. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
3. Wikipedia. (2023). Ricinus. Retrieved from https://en.wikipedia.org/wiki/Ricinus.
4. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 24). Castor-oil plant. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/castor-oil-plant.
5. Irwin, R. (1992). NTP technical report on the toxicity studies of Castor Oil (CAS No. 8001-79-4) in F344/N Rats and B6C3F1 Mice (Dosed Feed Studies). Toxicity Report Series, 12, 1–B5.