Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed (Lamiales)
Sugukond: Huulõielised (Lamiaceae)
Perekond: Pune (Origanum)
Liik: Harilik pune - Origanum vulgare L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik pune on huulõieliste sugukonda, perekonda pune kuuluv mitmeaastane aromaatne rohttaim. Taim kasvab 25-50 (75) cm pikkuseks. Varred on püstised (harvem alusel veidi tõusvad), ülemises osas harunevad, sageli punakad. Jagunevad õitsvateks ja vegetatiivseteks võsudeks. Lehed on piklikmunajad tömbilt teritunud tipu ja kiilja alusega rootsulised vastakuti kinnituvad lihtlehed. Leheserv on terve või hõredate madalate hammastega, ripsmeline. Pealt on lehed enamasti tumerohelised või punakad, veidi läikivad, alt tuhmimad ja heledamad, näärmetäppidega. Lehe pikkus kuni 1 cm.

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega, huuljad. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp umbes 2 mm pikkune, putkest tunduvalt lühemate hammastega. Kroon 5-10 mm pikkune, helepurpurpunane või lillakasroosa, harvem valge, tupest pikema putkeosaga. Kroonist ulatub välja 2 tolmukat (teised 2 ei ulatu). Õied asuvad väikestes tähkades, mis moodustavad hõreda kännasja pöörise. Õisiku pikkus kuni 15 cm ja läbimõõt kuni 10 cm. Õisikus on teravatipulised harilikult punakad kandelehekesed. Viljad on ümarad või ellipsikujulised nürilt kolmekandilised paljad pähklikesed. Pikkus 0,5-1 mm, värvus beež. Viljad valmivad alates augustist.[1, 3]

Levila
Harilik pune kasvab looduslikult kuivadel mullastikel, nt metsades, võsastikes, nõlvadel, teeservadel ja loodudel Lõuna-Euroopas, Vahemeremaade ida-alal ning Edela-Aasias. Baltimaades on taim väga levinud, Eestis eriti põhjas ja läänes, kus on rohkelt kuiva maastikku. [1, 3]

Toime ja kasutamine
Pune sisaldab mitmeid bioaktiivseid aktiivaineid, mille hulka kuuluvad nt karvakrool ja linalool eeterliku õli koostises, polüfenoolid, triterpenoidid ja steroolid. Euroopas on pune perekonda kuuluvaid taimi antiikajast saadik kasutatud gaasilise kõhupuhituse, lihaskrampide, mentrsuaalvalude ning lahtise köha sümptomite leevendamiseks. [2] Toimet omavad eelkõige õied, aga ka lehed. [3]

Kaasaegsed uuringud on tõestanud mitmeid hariliku pune terapeutilisi omadusi: mikroobi- ja viirusevastane, antioksüdantne, põletikuvastane, krambivastane, kusekivide moodustamist vähendav, reumavalusid leevendav, neuroprotektiivne, stimuleeriv, toniseeriv, antiseptiline jt. [2] Seespidiselt võttes aitab leevendada pingepeavalusid, hingamisteede haigusesümptomeid, insomniat, rahutust, kergemaid seedetraktihäireid ning valulikku menstruatsiooni. Välispidiselt (nt eeterliku õli vormis) aga aitab lihasvalude, nihestuste, jäikade liigeste, liigespõletiku ja bronhiaalsete kaebuste korral. Raseduse ajal on kasutamine keelatud. [3]

Baltimaade rahvameditsiinis on harilik pune kasutusel juba tuhandeid aastaid. Lehtedest valmistaud leotist kasutati seedetegevuse korrastamiseks, köha-, pea- ja hambavalu ravis. Õitest tehtud leotis oli tuntud kui merehaiguste sümptomite leevendaja. Lätis on taim traditsiooniliselt kasutatud pohmelli maandamiseks. Praegusel ajal kasutatakse hariliku pune teed akuutse ja kroonilise bronhiidi kaasravis, seedetraktivaevuste ja krampide korral, diureetilise, emakat stimuleeriva ja põletikuvastase vahendina, isu korrastamiseks ning rahustina. [3]

Droogiks varutakse ürt kuni 20 cm ladvaosadega. Kuivatatake õhukese kihina aeg-ajalt pöörates. Kuivanud droogi hõõrutakse peopesade vahel, et eralda õied ja lehed vartest, viimased eemaldatakse sõeludes. Fatmaatsiatööstuses kasutatakse eeterlikku õli või taimest ekstraheeritud puhast tümooli. [4]

Kasutatud kirjandus
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
2. Oniga, I., Puşcas, C., Silaghi-Dumitrescu, R., Olah, N., Sevastre, B., Marica, R., Marcus, I., Sevastre-Berghian, A. C., Benedec, D., Pop, C. E., Hanganu, D. (2018). Origanum vulgare ssp. vulgare: Chemical Composition and Biological Studies. Molecules, 23(8), 2077–2091. DOI: https://doi.org/10.3390/molecules23082077 (08.10.2023).
3. Zukauska, I., Radušienė, J., Asdal, Å., Pihlik, U. (2005). Spice- and Medical Plants in the Nordic and Baltic Countries Conservation of Genetic Resources. Report from a project group at the Nordic Gene Bank, 76–87. https://pure.au.dk/ws/files/127457212/SPIMED_report_maj_2006.pdf#page=76 (08.10.2023)
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Lamiaceae
Genus: Origanum
Species: Oregano - Origanum vulgare L.

Botanical description
Oregano (Origanum vulgare), belonging to the family Lamiaceae and the genus Origanum, is a perennial aromatic herbaceous plant. It grows to a height of 25–50 (75) cm. The stems are erect (occasionally slightly ascending at the base), branching in the upper parts, and often reddish. The plant develops both flowering and vegetative shoots. The leaves are simple, opposite, and petiolate, with an oblong-ovate shape, a bluntly pointed tip, and a wedge-shaped base. The leaf margins are entire or sparsely toothed, ciliate. The upper side of the leaves is usually dark green or reddish, slightly shiny, while the underside is duller and lighter, dotted with glands. Leaf length is up to 1 cm.

The flowers are bisexual, bilabiate, and have a two-part perianth. Both the calyx and corolla are fused. The calyx is about 2 mm long with teeth significantly shorter than the tube. The corolla is 5–10 mm long, pale purplish-pink or lilac-pink, less commonly white, with a tubular part longer than the calyx. Two stamens extend beyond the corolla, while the other two do not. The flowers are arranged in small spikes, forming a loose corymb-like panicle. The inflorescence length is up to 15 cm, and its diameter is up to 10 cm. The inflorescence bracts are sharply pointed, usually reddish. The fruits are small, round or elliptical, dull-triangular, smooth nuts. They are 0.5–1 mm long and beige. The fruits mature starting in August. [1,3]

Distribution
Oregano grows naturally in dry soils, such as forests, thickets, slopes, roadsides, and calcareous grasslands in Southern Europe, the eastern Mediterranean, and Southwestern Asia. In the Baltic States, the plant is widespread, especially in northern and western Estonia, where dry landscapes are abundant. [1,3]

Effects and uses
Oregano contains several bioactive compounds, including carvacrol and linalool in its essential oil, polyphenols, triterpenoids, and sterols. In Europe, plants from the Origanum genus have been used since antiquity to alleviate symptoms of flatulence, muscle cramps, menstrual pain, and loose cough. [2] The therapeutic effects are primarily attributed to the flowers but also the leaves. [3]

Modern research has confirmed several therapeutic properties of common oregano, including antimicrobial, antiviral, antioxidant, anti-inflammatory, antispasmodic, anti-urolithic, rheumatism-relieving, neuroprotective, stimulating, toning, and antiseptic effects. [2] Internally, oregano helps alleviate tension headaches, respiratory symptoms, insomnia, restlessness, mild digestive issues, and painful menstruation. Externally, such as in the form of essential oil, it aids in muscle pain, sprains, stiff joints, arthritis, and bronchial complaints. Oregano is contraindicated during pregnancy. [3]

In Baltic folk medicine, oregano has been used for thousands of years. Infusions made from the leaves were used for regulating digestion, treating coughs, and relieving headaches and toothaches. Flower infusions were known to alleviate seasickness symptoms. In Latvia, the plant has traditionally been used to ease hangovers. Today, oregano tea is used as an adjunct in acute and chronic bronchitis, digestive issues, and cramps, as a diuretic, uterine stimulant, anti-inflammatory agent, appetite regulator, and sedative. [3]

The herb is harvested with up to 20 cm of its upper parts. It is dried in thin layers with occasional turning. The dried herb is rubbed between the palms to separate the flowers and leaves from the stems, which are then removed by sifting. In the pharmaceutical industry, essential oil or pure thymol extracted from the plant is used. [4]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
2. Oniga, I., Puşcas, C., Silaghi-Dumitrescu, R., Olah, N., Sevastre, B., Marica, R., Marcus, I., Sevastre-Berghian, A. C., Benedec, D., Pop, C. E., Hanganu, D. (2018). Origanum vulgare ssp. vulgare: Chemical Composition and Biological Studies. Molecules, 23(8), 2077–2091. DOI: https://doi.org/10.3390/molecules23082077 (08.10.2023).
3. Zukauska, I., Radušienė, J., Asdal, Å., Pihlik, U. (2005). Spice- and Medical Plants in the Nordic and Baltic Countries Conservation of Genetic Resources. Report from a project group at the Nordic Gene Bank, 76–87. https://pure.au.dk/ws/files/127457212/SPIMED_report_maj_2006.pdf#page=76 (08.10.2023).
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.