Harilik pune

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Huulõielised / Lamiaceae
Perekond: Pune / Origanum
Liik: Harilik pune / Origanum vulgare L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik pune on huulõieliste sugukonda, perekonda pune kuuluv mitmeaastane aromaatne rohttaim. Taim kasvab 25-50 (75) cm pikkuseks. Varred on püstised (harvem alusel veidi tõusvad), ülemises osas harunevad, sageli punakad. Jagunevad õitsvateks ja vegetatiivseteks võsudeks. Lehed on piklikmunajad tömbilt teritunud tipu ja kiilja alusega rootsulised vastakuti kinnituvad lihtlehed. Leheserv on terve või hõredate madalate hammastega, ripsmeline. Pealt on lehed enamasti tumerohelised või punakad, veidi läikivad, alt tuhmimad ja heledamad, näärmetäppidega. Lehe pikkus kuni 1 cm.

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega, huuljad. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp umbes 2 mm pikkune, putkest tunduvalt lühemate hammastega. Kroon 5-10 mm pikkune, helepurpurpunane või lillakasroosa, harvem valge, tupest pikema putkeosaga. Kroonist ulatub välja 2 tolmukat (teised 2 ei ulatu). Õied asuvad väikestes tähkades, mis moodustavad hõreda kännasja pöörise. Õisiku pikkus kuni 15 cm ja läbimõõt kuni 10 cm. Õisikus on teravatipulised harilikult punakad kandelehekesed. Viljad on ümarad või ellipsikujulised nürilt kolmekandilised paljad pähklikesed. Pikkus 0,5-1 mm, värvus beež. Viljad valmivad alates augustist.[1, 3]

Levila
Harilik pune kasvab looduslikult kuivadel mullastikel, nt metsades, võsastikes, nõlvadel, teeservadel ja loodudel Lõuna-Euroopas, Vahemeremaade ida-alal ning Edela-Aasias. Baltimaades on taim väga levinud, Eestis eriti põhjas ja läänes, kus on rohkelt kuiva maastikku. [1, 3]

Toime ja kasutamine
Pune sisaldab mitmeid bioaktiivseid aktiivaineid, mille hulka kuuluvad nt karvakrool ja linalool eeterliku õli koostises, polüfenoolid, triterpenoidid ja steroolid. Euroopas on pune perekonda kuuluvaid taimi antiikajast saadik kasutatud gaasilise kõhupuhituse, lihaskrampide, mentrsuaalvalude ning lahtise köha sümptomite leevendamiseks. [2] Toimet omavad eelkõige õied, aga ka lehed. [3]

Kaasaegsed uuringud on tõestanud mitmeid hariliku pune terapeutilisi omadusi: mikroobi- ja viirusevastane, antioksüdantne, põletikuvastane, krambivastane, kusekivide moodustamist vähendav, reumavalusid leevendav, neuroprotektiivne, stimuleeriv, toniseeriv, antiseptiline jt. [2] Seespidiselt võttes aitab leevendada pingepeavalusid, hingamisteede haigusesümptomeid, insomniat, rahutust, kergemaid seedetraktihäireid ning valulikku menstruatsiooni. Välispidiselt (nt eeterliku õli vormis) aga aitab lihasvalude, nihestuste, jäikade liigeste, liigespõletiku ja bronhiaalsete kaebuste korral. Raseduse ajal on kasutamine keelatud. [3]

Baltimaade rahvameditsiinis on harilik pune kasutusel juba tuhandeid aastaid. Lehtedest valmistaud leotist kasutati seedetegevuse korrastamiseks, köha-, pea- ja hambavalu ravis. Õitest tehtud leotis oli tuntud kui merehaiguste sümptomite leevendaja. Lätis on taim traditsiooniliselt kasutatud pohmelli maandamiseks. Praegusel ajal kasutatakse hariliku pune teed akuutse ja kroonilise bronhiidi kaasravis, seedetraktivaevuste ja krampide korral, diureetilise, emakat stimuleeriva ja põletikuvastase vahendina, isu korrastamiseks ning rahustina. [3]

Droogiks varutakse ürt kuni 20 cm ladvaosadega. Kuivatatake õhukese kihina aeg-ajalt pöörates. Kuivanud droogi hõõrutakse peopesade vahel, et eralda õied ja lehed vartest, viimased eemaldatakse sõeludes. Fatmaatsiatööstuses kasutatakse eeterlikku õli või taimest ekstraheeritud puhast tümooli. [4]

Kasutatud kirjandus
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
2. Oniga, I., Puşcas, C., Silaghi-Dumitrescu, R., Olah, N., Sevastre, B., Marica, R., Marcus, I., Sevastre-Berghian, A. C., Benedec, D., Pop, C. E., Hanganu, D. (2018). Origanum vulgare ssp. vulgare: Chemical Composition and Biological Studies. Molecules, 23(8), 2077–2091. DOI: https://doi.org/10.3390/molecules23082077 (08.10.2023).
3. Zukauska, I., Radušienė, J., Asdal, Å., Pihlik, U. (2005). Spice- and Medical Plants in the Nordic and Baltic Countries Conservation of Genetic Resources. Report from a project group at the Nordic Gene Bank, 76–87. https://pure.au.dk/ws/files/127457212/SPIMED_report_maj_2006.pdf#page=76 (08.10.2023)
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus