Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Solanales
Family: Solanaceae
Genus: Mandragora officinarum
Species: Mandrake - Mandragora officinarum L.

Botanical Description
Mandrake (Mandragora spp.) is a morphologically variable perennial herbaceous plant belonging to the Solanaceae (nightshade) family. Its most distinctive feature is a long, thick, and branched root. The plant has an almost absent stem, with leaves growing in a basal rosette close to the ground. The size and shape of the leaves vary. They are typically elliptical, rough-textured (resembling beet leaves), with wavy margins, and can be either hairy or smooth. Flowers develop in the axils of the leaves. The flower stalks vary in length, reaching up to 45 cm.

The perianth is double, pentamerous, and fused. The sepals are 6–28 mm long and fused at the base up to two-thirds of their length. The petals range in color from greenish-white to pale blue or violet, measuring 12–65 mm in length, and are also fused at the base. The corolla is bell-shaped. There are five stamens, attached to the base of the petals, with varying lengths. The anthers are usually yellow or brown, but sometimes pale blue. The fruit is a spherical berry, 5–40 mm in diameter. When ripe, the fruit is glossy and yellow or orange, resembling a small tomato. [1,2]

Distribution
Mandrake is endemic to the Mediterranean region and is found in Cyprus, Croatia, Bosnia and Herzegovina, Turkey, and the Middle East. It has gone extinct in Italy.

Effects and Usage
Mandrake contains potent alkaloids, such as scopolamine, hyoscyamine, atropine, and mandragorine, which have strong effects on the central nervous system. [2,3]

The plant has been known since ancient times for its toxic and narcotic properties. Historically, it was used as a narcotic and aphrodisiac and was believed to possess magical powers. It was thought that the plant’s root was under the control of dark earth spirits. A widespread belief held that mandrake could only be safely unearthed at night under a full moon, following a ritual prayer and by tying it to a black dog with a string. Human hands were not supposed to touch the plant. In medieval times, it was said that pulling the mandrake from the ground would produce a scream that could kill or drive mad anyone who did not protect their ears. Once removed, however, it was believed to be useful for benevolent purposes such as healing, inducing love, promoting fertility, and ensuring restful sleep.

Even today, mandrake is occasionally used in homeopathy and folk medicine and has applications in modern witchcraft and occult practices. [2]

References
1. Mandragora L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-4000023017. Accessed on: 05 Jan 2024
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2018, November 2). Mandrake. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/mandrake-Mandragora-genus
3. Monadi, T., Azadbakht, M., Ahmadi, A., & Chabra, A. (2021). A Comprehensive Review on the Ethnopharmacology, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology of the Mandragora Genus; from Folk Medicine to Modern Medicine. Current Pharmaceutical Design, 27(34), 3609–3637. https://doi.org/10.2174/1381612827666210203143445

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Asteriidid (Asterids)
└── Lamiidid (Lamiids)
└── Maavitsalaadsed (Solanales)
└── Maavitsalised (Solanaceae)
└── Mandragora (Mandragora)
└── Harilik alraun / mandragora (Mandragora officinarum L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Alraun on morforooglilselt muutlik mitmeaastane rohttaim maavitsaliste sugukonnast. Taime kõige eripärasemaks tunnuseks on pikk, paks, harunenud juur. Taimel on peaaegu puuduv vars - lehed kasvavad juurmiselt, maale ligi hoidvas rosetis. Lehtede suurus ja kuju varieeruvad. Tavaliselt on need elliptilised, krobelised (meenutavad lehtpeedi lehti) ja lainelise servaga, karvased või paljad. Õied arenevad lehtede kaenaldesse. Õievarred on varieeruva pikkusega, kuni 45 cm pikad.

Õiekate kaheli, viietine, liitlehine. Tupplehed 6-28 mm pikad, aluselt kuni kahe kolmandiku ulatuses kokku kas vanud. Kroonlehed on rohekvalgest kahvatu sinise või violetse värvusega, 12–65 mm pikad ja nagu tupplehedki, aluselt liitunud. Õiekroon on kellukjas. Tolmukaid on viis, need on kinnitunud kroonlehtede alustele ja nende pikkus varieerub. Tolmukapead on tavaliselt kollased või pruunid, kuid mõnikord kahvatud sinised. Vili on kerajas 5-40 mm läbimõõduga mari. Küpsena on vili läikiv ja kollane või oranž – meenutab väikest tomatit. [1,2]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Itaalia; Loode-Balkani poolsaar) ja Lähis-Idas (Liibanon; Süüria). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Praktikas paljundatakse mandragorat peamiselt seemnetega. Võimalik on paljundada ka juure jagamise teel ning juurevõsunditega, kuid see traumeerib taime ja suurendab kahjustuste riski. [2,3]
Seemnete idanemise tingimused
Mandragora perekonna seemnetel võib esineda tugev puhkeolek ja idanemine võib olla aeglane. Seemneid stratifitseeritakse  enne külvi jahedas 4–5 °C. Seemnekesta eemaldamine soodustab idanemist. Külvatakse sügisel kasvukohta. [4]
Kasvutingimused
Kasvamiseks sobib parasniiske, kuid hea drenaažiga muld ja päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht; liigniiskus ja seisev vesi suurendavad juuremädanike riski. [1,2]

Varumine ja säilitamine
Tänapäeval ei soovitata taime koguda ega ravimdroogina kasutada, sest taim sisaldab tugevalt toimivaid tropaanalkaloid ja on mürgine. [2,3] Mürgistuse ohtu rõhutab ka see, et Mandragora lehtede sattumine söödavate lehtköögiviljade hulka võib põhjustada tõsist antikolinergilist mürgistust. [5]

Keemiline koostis
Alkaloidid (tropaanalkaloidid)
Skopolamiin (scopolamine); Hüosküamiin (hyoscyamine); Atropiin (atropine); Mandragoriin (mandragorine). [2,3,5]

Toime ja kasutamine
Taim on mürgine. Mandragora toime põhineb peamiselt tropaanalkaloididel, mis blokeerivad muskariiniretseptoreid ja võivad põhjustada antikolinergilist sündroomi (nt suukuivus, nägemishäired, deliirium/hallutsinatsioonid, tahhükardia, uriinipeetus; rasketel juhtudel eluohtlik). [2,5] Rahvapärimuses on mandragoorat kasutatud narkootilis, uinutava ja sugutungi suurendava vahendina.  [2,3]

Kasutatud kirjandus
[1] Royal Botanic Gardens, Kew. (2026). Mandragora officinarum L. Plants of the World Online (POWO). Vaadatud 20.01.2026.
[2] Encyclopaedia Britannica. (2018, November 2). Mandrake (Mandragora genus). Encyclopaedia Britannica.
[3] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[4] Arzi, A., Pavlovic, B., & others. (2020). In vitro decoated seed germination of Mandragora autumnalis Bertol. Plants, 9(7), 844. https://doi.org/10.3390/plants9070844
[5] European Food Safety Authority–style case context (anticholinergic poisoning from misidentified plants): Tropane alkaloid contamination and poisoning report (open-access case literature). BMC Gastroenterology, 23, 193 (2023). https://doi.org/10.1186/s12876-023-02810-x