Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Mürdilaadsed (Myrtales)
                └── Kukesabalised (Lythraceae)
                    └── Kukesaba (Lythrum)
                        └── Harilik kukesaba (Lythrum salicaria L.)

Botaaniline kirjeldus
Harilik kukesaba on mitmeaastane kahekojaline taim kukesabaliste sugukonnast, perekonnast kukesaba. Risoom on jäme ja puitunud. Taim moodustab puhmikuid, mille kõrgus ca (30) 100 cm (harva 150 cm). Taim on tugevate, püstiste peaaegu neljakandiliste varte ja karvaste pikliksüstjate (2cm x 10 cm) lehtedega püsik, millel alumised lehed paiknevad varrel vastakalt või kolme kaupa männases ja ülemised vahelduvalt. Õisiku vars kuni 30 cm pikk. Õied on punakaslillad, 10–20 millimeetrit läbimõõduga, kuue kroonlehega (aeg-ajalt viiega) ja 12 tolmukaga, tihedalt koondunud lehtede või kandelehtede kaenaldesse; on kolme tüüpi õisi, mille tolmukad ja emakasuudme pikkused on erinevad: lühikesed, keskmised või pikad; iga õietüüp saab tolmelda ainult teist tüüpi õitega, tagades seeläbi risttolmeldamise erinevate taimede vahel. Õitseb juulis-augustis. Päikeselisel kasvukohal omandavad lehed punase sügisvärvi. Vili on väike 3–4 millimeetrise läbimõõduga kupar, mis sisaldab arvukalt tillukesi seemneid. [1] Liiki kasvatatakse ka koduaedades ning rahvapärases kasutuses peetakse teda ühtaegu sobivaks ilutaimena ja ravimtaimena. [2]

Levila
Harilik kukesaba on looduslikult levinud Euroopas (Albaania, Austria, Balti riigid, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Korsika, Tšehhi ja Slovakkia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Holland, Norra, Loode-Balkani poolsaar, Poola, Portugal, Rumeenia, Sardiinia, Sitsiilia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ukraina, Krimm; lisaks Venemaa Euroopa-osa piirkondades: Kesk-Euroopa Venemaa, Ida-Euroopa Venemaa, Põhja-Euroopa Venemaa, Loode-Euroopa Venemaa, Lõuna-Euroopa Venemaa, Põhja-Kaukaasia; ning Türgi Euroopa-osas) ning Aasias (Afganistan, Altai, Amuur, Hiina põhja-keskosa, Hiina lõuna-keskosa, Sise-Mongoolia, Iraan, Iraak, Jaapan, Kasahstan, Habarovski krai, Kõrgõzstan, Korea, Kuriili saared, Liibanon–Süüria, Mandžuuria, Mongoolia, Pakistan, Palestiina, Primorje, Qinghai, Sahhalin, Tadžikistan, Tiibet, Taga-Kaukaasia, Türkmenistan, Türgi, Usbekistan, Lääne-Himaalaja, Lääne-Siber, Xinjiang). Taim on looduslikult levinud ka Aafrikas (Alžeeria, Etioopia, Maroko, Tuneesia) ja Okeaanias ning Austraalias (Uus-Lõuna-Wales, Queensland, Lõuna-Austraalia, Tasmaania, Victoria). [3]

Harilik kukesaba on introdutseeritud Põhja-Ameerikasse (Kanadas: Alberta, Briti Columbia, Manitoba, New Brunswick, Newfoundland, Nova Scotia, Ontario, Prince Edward Island, Québec, Saskatchewan; USA-s: Alabama, Alaska, Arkansas, California, Colorado, Connecticut, Delaware, Columbia ringkond, Idaho, Illinois, Indiana, Iowa, Kansas, Kentucky, Louisiana, Maine, Maryland, Massachusetts, Michigan, Minnesota, Mississippi, Missouri, Montana, Nebraska, Nevada, New Hampshire, New Jersey, New Mexico, New York, Põhja-Carolina, Põhja-Dakota, Ohio, Oklahoma, Oregon, Pennsylvania, Rhode Island, Lõuna-Dakota, Tennessee, Texas, Utah, Vermont, Virginia, Washington, Lääne-Virginia, Wisconsin, Wyoming), Lõuna-Ameerikasse (Tšiili keskosa, Tšiili lõunaosa, Peruu) ning Aafrikasse (Kapimaa provintsid). [3]

Kasvatamine
Paljundamine
Aianduses paljundatakse harilikku kukesaba nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomi jagamise teel. vegetatiivne paljundus annab kiiremini õitsevad ja ühtlasemate kasvuomadustega taimed. [4,5]
Seemnete idanemise tingimused
Seemned on väga väikesed. Külvatakse niiskele substraadile. Külv jäetakse katmata. Tärkamine on tüüpiliselt edukam niiskel, avatul pinnasel. [4,5]
Kasvutingimused
Liik eelistab päikeselist kasvukohta ja püsivalt niisket kuni märga, huumusrikast mulda. Kukesaba kasvab hästi kaldavööndi tingimustes. Pikaajaline läbikuivamine pärsib kasvu ja õitsemist, samas püsiv liigniiskus ja anaeroobsed tingimused võivad maa-aluseid osi kahjustada. [4]
Allelopaatia ja sümbioos
Kukesaba edukust kooslustes seletatakse eeskätt niiskusrežiimi, valguse ja konkurentsi kontekstis. [4]

Varumine ja säilitamine
Ravimtaimena kasutatakse peamiselt maapealset osa, ürti, mida kogutakse üldjuhul õitsemise ajal, kui droogi biomass on suur ja polüfenoolne sisaldus on suurim. [2] Kuivatatakse varjus ja hea õhuliikumisega kohas; eesmärk on vältida droogi pruuniks tõmbumist ja hallitust. [2] Säilitatakse kuivas ja valguse eest kaitstud kohas tihedalt suletult, et vähendada niiskumise riski ja polüfenoolse fraktsiooni (sh tanniinide) muutusi. [2]

Keemiline koostis
Hariliku kukesaba ürt on polüfenoolirikas ning nüüdisaegsetes analüütilistes töödes on välja toodud ellagitanniinid (sh C-glükosiidsed ellagitanniinid) ning flavonoidsed glükosiidid; lisaks kirjeldatakse erinevaid fenoolhappeid, stilbeene ja polüsahhariidseid fraktsioone. [2,6–9]
Ellagitanniinid ja muud tanniinid
Kastalagiin (castalagin); veskalagiin (vescalagin); salikariniinid A–C (salicarinins A–C); digalloüülglükosiid (digalloyl-glucoside); ellaghappe glükosiid (ellagic acid glucoside). [6–8]
Fenoolhapped ja muud fenoolsed ühendid
2-hüdroksübensoehape (salitsüülhape; 2-hydroxybenzoic acid); gallushape (gallic acid); kaneelhape (cinnamic acid); süriinghape (syringic acid); feruulhape (ferulic acid); ellaghape (ellagic acid); ellaghappe derivaadid (sh täpsustamata derivaat m/z 792). [8,9]
Flavonoidid
Viteksiin (vitexin); orientiin (orientin); isoorientiin (isoorientin); luteoliin (luteolin); luteoliini glükosiidid (luteolin-glucoside, sh isomeer); apigeniini glükosiid (apigenin-glucoside); rutiin (rutin); kvertsetiin (quercetin). [2,7–9]
Stilbeenid
Resveratrool (resveratrol). [9]
Polüsahhariidid
Heteropolüsahhariidid). [6]

Toime ja kasutamine
Rahvameditsiinis seostatakse kukesaba kasutust eeskätt tanniinidest tuleneva kootava toimega (nt seedetrakti vaevuste ja limaskestade ärrituse korral). [2]

Uurimustes seostatakse bioaktiivsust peamiselt ellagitanniiniderikka fraktsiooniga: näiteks on näidatud, et kastalagiini/ veskalagiini ja salikariniinide rikas ekstrakt võib mudelsüsteemides parandada sooleepiteeli barjäärifunktsiooni ning pärssida enteropatogeense E. coli’ bakteri elutegevust (in vitro/ex vivo; preparaadispetsiifiline). [7]

Loomkatsetes on etanoolse ekstrakti manustamisel kirjeldatud antioksüdatiivse stressi markerite ja põletikunäitajate soodsat muutust (nt diabeedi ja letrosooliga indutseeritud polütsüstiliste munasarjade sündroomiga mudelloomades. [8]

Lisaks on avatud ligipääsuga töödes käsitletud kukesaba ekstraktide antioksüdantset potentsiaali ja võimalikku rakendatavust nahabarjääri/haavaravi kontekstis ning hinnatud ohutust mudelites (nt toksilisuse sõeltestid), rõhutades, et toime sõltub ekstraktsioonist ja annusest. [9]

Kasutatud kirjandus 
[1] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (uus trükk). Eesti Loodusfoto.
[2] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[3] Plants of the World Online. (2026). Lythrum salicaria L. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 18.01.2026, aadressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:147990-2
[4] Royal Horticultural Society. (n.d.). Lythrum salicaria. Vaadatud 18.01.2026, aadressilt https://www.rhs.org.uk/plants/lythrum/lythrum-salicaria/details
[5] Australian National Botanic Gardens. (2015, December 24). Lythrum salicaria – Growing Native Plants. Vaadatud 18.01.2026, aadressilt https://www.anbg.gov.au/gnp/gnp2/lythrum-salicaria.html
[6] Piwowarski, J. P., Granica, S., & Kiss, A. K. (2017). New biological activities of Lythrum salicaria L. extracts—an in vitro and in vivo evaluation. Cosmetics, 4(4), 52. https://doi.org/10.3390/cosmetics4040052
[7] Granica, S., Piwowarski, J. P., & Kiss, A. K. (2020). Castalagin and vescalagin-rich Lythrum salicaria L. extract stimulates epithelial barrier parameters and inhibits enteropathogenic Escherichia coli processes. Journal of Natural Products, 83(12), 3614–3622. https://doi.org/10.1021/acs.jnatprod.0c00776
[8] Usatiuc, M., Bâclea, A.-N., Ștefan, M.-G., Prelipcean, C. C., Dinu, M., Miron, A., & Luca, S.-V. (2025). Therapeutic potential of Lythrum salicaria L. ethanol extract in type 1 diabetes and polycystic ovary syndrome rat models. Antioxidants, 14(11), 1555. https://doi.org/10.3390/antiox14111555
[9] Vișan, A.-V., Paul, C., Rațiu, M.-P., Marc, G., Oniga, I., & Ionuț, I. (2025). Assessment of purple loosestrife (Lythrum salicaria L.) extracts in terms of phytocompounds, antioxidant capacity, potential use in wound care, and safety. Pharmaceutics, 17(8), 1155. https://doi.org/10.3390/pharmaceutics17081155

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Myrtales
Family: Lythraceae
Genus: Lythrum
Species: Purple loosestrife - Lythrum salicaria L.

Botanical Description
Purple loosestrife is a perennial, dioecious plant from the loosestrife family (Lythraceae), belonging to the genus Lythrum. Its rhizome is thick and woody. The plant forms clumps, typically reaching a height of about (30) 100 cm (rarely up to 150 cm). It is a long-lived herbaceous plant with strong, upright, nearly square stems and hairy, lanceolate leaves (2 cm × 10 cm). The lower leaves grow oppositely along the stem or in whorls of three, while the upper leaves are arranged alternately. The flower stalk can grow up to 30 cm long.

The flowers are reddish-purple, measuring 10–20 mm in diameter, with six petals (occasionally five) and 12 stamens. They are densely clustered in the axils of the leaves or bracts. The species exhibits three types of flowers, differing in stamen and stigma length—short, medium, or long—ensuring cross-pollination between different plants. The blooming period is from July to August. When exposed to full sunlight, the leaves take on a reddish autumn color. The fruit is a small, capsule-shaped structure with a diameter of 3–4 mm, containing numerous tiny seeds. [1]

Distribution
Native to Europe, temperate Asia, and northwest Africa, Lythrum salicaria has also naturalized in many temperate regions worldwide, including parts of South Africa, North America, and South America. [3]

Effects and Usage
The active compounds in Lythrum salicaria include flavonoids (vitexin, orientin), phthalides, tannins, glycosides, mucilage, pectin, resins, and choline. The plant exhibits anti-inflammatory, astringent, and antibiotic properties. Internally, loosestrife is used to treat diarrhea, enteritis, leaky gut syndrome, dysentery, typhoid, Crohn’s disease, chronic colitis, gastritis, and menstrual disorders (such as excessive bleeding). [2,3]

The entire above-ground part of the flowering plant is harvested for medicinal use. The recommended medicinal dosage is considered safe at two tablespoons of water infusion, taken 2–3 times daily. [2,3]

References
1. WFO (2024): Lythrum salicaria L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000366878. Accessed on: 04 Jan 2024.
2. Luke, K. (2022, September 1). Harilik kukesaba sobib koduaeda ja ravimtaimeks. Maa Elu, Karepa Ravimtaimeaed.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.