Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Iminõgeselaadsed (Lamiales)
└── Teelehelised (Plantaginaceae)
└── Käokannus (Linaria)
└── Harilik käokannus (Linaria vulgaris Mill.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik käokannus on mitmeaastane rohttaim, mis moodustab püsiva maa-aluse süsteemi ja võib kasvada üksiktaimena või tihedate laikudena. Taime püsivuse tagab risoomne juurestik: maa-alused võsundid annavad uusi võrseid ning aitavad taimel häiringualadel kiiresti laieneda. Maapealsed varred on enamasti püstised, paljad ja sageli vähe harunenud, olles tugevalt lehistunud. Taimede kõrgus jääb tavaliselt umbes 20–60 (mõnikord kuni ~80) cm piiridesse, sõltudes kasvukoha tingimustest. [3,4]

Lehed paiknevad varrel vahelduvalt. Lehelabad on süstjad kuni lineaalsed, terveservalised ja teravatipulised; lehes on üks peamine rood, mis võib lehe alumisel küljel reljeefsemalt esile tulla. Lehed annavad taimele üldmuljes „kitsalehise“ ja tihedalt lehistunud välimuse. [3]

Õisik on kobar, mis pikeneb õitsemise käigus. Õisikuvars võib olla paljas või näärmekarvadega; üksikute õite raod on lühikesed. Õiekate on kaheli: tupp koosneb kitsastest, sageli näärmelistest tupplehtedest; kroon on liitlehine ja huuljas, erkkollane ning iseloomuliku kannusega. Kannus on tavaliselt umbes 1–1,5 cm, kergelt kaarduv. Alumisel huulel on kolm hõlma, ülemine huul on kitsam; õie „suue“ piirkonnas on sageli oranžikas toon. [3]

Vili on kupar, mis valmides avaneb ja vabastab arvukad seemned. Looduses ja invasiivses levilas aitab liigil püsida nii seemnetega paljunemine kui ka vegetatiivne levik risoomide kaudu. [3]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Tšehhi-Slovakkia; Taani; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Portugal; Rumeenia; Rootsi; Šveits; Hispaania; Korsika; Sardiinia; Krimm; Ukraina; Venemaa Euroopa-osa: Kesk-, Ida-, Loode-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa Venemaa); Aafrikas (Alžeeria; Maroko; Tuneesia); Aasias (Afganistan; Iraan; Pakistan; Türgi; Türgi Euroopa-osa; Liibanon–Süüria; Altai; Burjaatia; Mongoolia; Hiina: Põhja-Keskosa, Lõuna-Keskosa, Kaguosa; Kesk-Aasia: Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan; Põhja-Kaukaasia; Taga-Kaukaasia; Siber: Ida-Siber, Lääne-Siber). [1]

Introduseeritud Põhja-Ameerikasse (Kanada: Alberta, Briti Columbia, Manitoba, New Brunswick, Newfoundland, Nova Scotia, Ontario, Prince Edward Island, Québec, Saskatchewan; USA: Arizona, California, Colorado, Connecticut, Idaho, Illinois, Indiana, Iowa, Maine, Maryland, Massachusetts, Michigan, Minnesota, Missouri, Montana, Nebraska, Nevada, New Hampshire, New Jersey, New Mexico, New York, North Dakota, Ohio, Oregon, Pennsylvania, Rhode Island, South Dakota, Utah, Vermont, Virginia, Washington, West Virginia, Wisconsin, Wyoming), Aasiasse (Jaapan; Venemaa Kaug-Ida: Amuur, Kamtšatka, Habarovsk, Magadan, Primorje, Sahhalin), Aafrikasse (Lõuna-Aafrika: Kapimaa provintsid, Free State, KwaZulu-Natal, Northern Provinces), Okeaaniasse (Uus-Kaledoonia), Austraaliasse (Tasmaania), Lõuna-Ameerikasse (Argentina: kirdeosa ja lõunaosa; Brasiilia lõunaosa; Tšiili keskosa) ning Põhja-Ameerikasse (Mehhiko). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Harilik käokannus paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomidega. [3]
Kasvutingimused
Liik on valguslembene ja talub kuivemapoolseid, hästi vett läbilaskvaid muldi. Sageli kasvab ta teeservadel, karjäärides, põlluservadel ja muudel häiringualadel. [4]
Seemnete idanemise tingimused
Seemnetel esineb puhkeolek. Idanemise parandamiseks külmstratifitseeritakse seemneid. Seemned idanevad hästi ööpäevaste temperatuurikõikumistega 10-20 °C vahel. [5]
Allelopaatia ja sümbioos
Moodustab arbuskulaarset mükoriisat. [6]

Varumine ja säilitamine
Rahvameditsiinis on varutud ürti õitsemise ajal. Kuivatatakse varjus, hästi õhutatud ruumis. [7] Säilitatakse kuivas, valguse eest kaitstult ja suletud anumas. [7]

Keemiline koostis
Iridoidid
iridoidsed monoterpeenid [8]
Alkaloidid
peganiin [7,8]
Flavonoidid
linariin [10]
pektolinarin [9]
pektolinarigeniin [9]

steroolid [8]
fenoolsed ühendid ja polüfenoolid [8]
tanniinid [8]
limaained ja polüsahhariidid [8]
orgaanilised happed [8]

Peamised toimeained
Olulisemateks rühmadeks peetakse flavonoide (linariin, pektolinarin ja pektolinarigeniin) ning alkaloide; taimematerjalis kirjeldatakse ühtlasi iridoidide ja teiste fenoolsete ühendite esinemist. [7–10]

Toime ja kasutamine
Harilikku käokannust on rahvameditsiinis kasutatud mürgisuse tõttu ettevaatusega. [7,8]

Seespidiselt on taime kasutatud seedimisvaevuste ja urineerimishäirete korral ning välispidiselt hemorroidide ja venoossete nahahaavandite korral, samuti mädaste haavade ja nahalöövete loputamiseks ja põletikuvastase vahendina. Kirjeldatud on ka kasutust köha ja astma korral. [9]

Pektolinariini ja selle aglükooni pektolinarigeniini on seostatud antioksüdatiivsete ja põletikumediaatoreid mõjutavate toimetega. Lisaks on  in vitro ja in vivo mudelites näidatud nende antidiabeetilist ja kasvajavastast potentsiaali. [9] Linariinile omistatud muu hulgas antioksüdatiivseid ja põletikuvastaseid toimeid ning on kirjeldatud ka atsetüülkoliini esteraasi inhibeerivat, sedatiivset ning und soodustavat aktiivsust. [10]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online (POWO). (n.d.). Linaria vulgaris Mill. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 20.01.2026, aadressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:990625-1
[2] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[3] Saner, M. A., Clements, D. R., Hall, M. R., Doohan, D. J., & Crompton, C. W. (1995). The biology of Canadian weeds. 105. Linaria vulgaris Mill. Canadian Journal of Plant Science, 75, 525–537. https://doi.org/10.4141/cjps95-092
[4] Kuresoo, R., Relve, H., & Rohtmets, I. (2019). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht. Varrak. https://varrak.ee/wp-content/uploads/2019/04/eestielusloodus.pdf 
[5] Necajeva, J., & Ievinsh, G. (2008). Seed dormancy and germination of six coastal plant species of the Baltic region. Seed Science Research, 18(3), 173–177. https://doi.org/10.1017/S0960258508040403
[6] Zhao, Y., Cartabia, A., Lalaymia, I., & Declerck, S. (2022). Arbuscular mycorrhizal fungi and production of secondary metabolites in medicinal plants. Mycorrhiza, 32, 221–256. https://doi.org/10.1007/s00572-022-01079-0
[7] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[8] Konarska, A. (2023). Localisation of active substances in Hedera helix leaves and Linaria vulgaris shoots used in pharmaceutical and cosmetic industry. Acta Scientiarum Polonorum Hortorum Cultus, 22(3), 53–68. https://doi.org/10.24326/asphc.2023.4781
[9] Cheriet, T., Mancini, I., Seghiri, R., Bencheraiet, R., Boulekbache-Makhlouf, L., & Madani, K. (2020). Isolation and biological properties of the natural flavonoids pectolinarin and pectolinarigenin—A review. Antibiotics, 9(7), 417. https://doi.org/10.3390/antibiotics9070417
[10] Mottaghipisheh, J., Sourestani, M. M., Kiss, T., Horváth, A., & Csupor, D. (2021). Linarin, a glycosylated flavone, with potential therapeutic attributes: A comprehensive review. Pharmaceuticals, 14(11), 1104. https://doi.org/10.3390/ph14111104