Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Malpiigialaadsed (Malpighiales)
Sugukond: Naistepunalised (Hypericaceae)
Perekond: Naistepuna (Hypericum)
Liik: Liht-naistepuna - Hypercium perforatum L.

Botaaniline kirjeldus
Naistepuna kuulub naistepunaliste sugukonda, perekonda naistepuna . Tegemist on mitmeaastane ühekojalise rohttaimega, mille kõrgus varieerub 30-60 cm vahel, harvemini ulatub see kuni 80 cm. Kogu taim on kaetud mustade näärmetäppide või -kriipsudega. Vars on püstine või alusel veidi tõusev ja sageli puitunud, seest säsikas. Vars on värvuselt sageli punakas, lillakas või kollane, iseloomulikud on kaks vastakuti asetsevat kanti varrel. Ülaosas vars haruneb. Lehed on elliptilised, tipus ümardunud (vahel ka ogatipukesega), alusel pooleldi varreümbrised kuni lühirootsulised. Leheserval ja alaküljel on mustad näärmed. Lehe pikkus on 1-4 cm ja laius 0,4-1,6 cm. Sageli on lehelaba serv ka veidi alla käändunud. Õisikus on ka 0,5 cm pikkused teravtipulised kõrglehed. Maa-alune osa koosneb peenikesest, harunenud risoomist, mis on varustatud rohkete lisajuurtega. [1]

Õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega, viietised. Tupplehed on kokkukasvanud, süstjad, terava tipuga, vahel näärmelised. Kroonlehed kuldkollased, tavaliselt 11-14 mm pikad ja 3-6 mm laiad, servadel ja ülaosas mustade ning pinnal rohkete heledate näärmetega. Tolmukaid on palju ja need ühinevad alusel kolmeks kimbuks. Tolmukate keskel on kolme suudmega sigimik. Õied moodustavad suure, laia pöörisja kuni peaaegu kännasja, kõrglehtedega õisiku, mille pikkus on umbes 15 cm ja laius 3-13 cm. Õitseb juuni teisest poolest augusti lõpuni. Vili on munajas, pruuni värvi kupar, mille pikkus on 6-8 mm, harvem kuni 10 mm ja laius 3,5-5 mm. Seemned on pruunid, umbes 1 mm pikkused. [1,2]

Levila
Levib peaaegu kogu Euroopas, Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-,Väike- ja Ida-Aasias ning Põhja-Aafrikas. [1] Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias on sisse tooduna Liht-Naistepuna saanud kosmopoliidiks. Eestis on liht-naistepuna tavaline. [2]

Toime ja kasutamine
Keemiline koostis on taimel kirju. Olulisel kohal on antratseenderivaadid (hüperitsiin, pseudohüperitsiin, isohüperitsiin, protopseudohüperitsiin), Atsetüülfloroglutsinoolid (hüperfiriin, adhüperforiin), flavonoidid (hüperosiid). Need toimivad antidepressandina. Hüperforiin mängib olulist rolli koostoimetes erinevate ravimitega. [3] Lisaks on taime koostises rutiin, kvertsitriin, isokvertsitriin, bioflavonoidid, tanniinid, eeterlik õli, ksantoonid, antotsüaanid, karoteen, vaik, alkaloidid, kohvhappe derivaadid. [6]

Liht-naistepuna on üks tuntumaid looduslikke antidepressante. Mitmed kliinilised uuringud on näidanud, et liht-naistepuna on efektiivne kerge kuni mõõduka depressiooni ravis, andes tulemusi, mis on võrreldavad mõnede praegu kasutatavate sünteetiliste antidepressantidega. Lisaks on leitud, et madala hüperforiini sisaldusega preparaadid on depressiooni ravimisel efektiivsed. Liht-naistepuna kasutatakse ka teatud tüüpi ärevushäirete raviks. [4] Naistepuna on Ravimiameti poolt klassifitseeritud ravimina. Naistepuna võib oluliselt mõjutada teiste ravimite toimet, seega tuleks teiste ravimite tarvitamisel pidada nõu oma arstiga.

Taime kasutatakse välispidiselt põletikuliste seisundite, naha probleemide ja mõnede infektsioonide ravis. Seespidiselt tarbides on taimel seedimist korrastav toime. [4] Suures koguses tarvitamisel avaldub ka taime fototoksiline toime, mis põhjustab ülitundlikkust valgusele. Rasedatele on taime tarvitamine vastunäidistatud, sest võib põhjustada aborti. Ei soovitata ka imetamisel. Mitmetele loomadele on taim mürgine ja seega ei soovitata seda loomasöödaks. [5, 6] 

Ürt kogutakse õitsemise ajal. Õitsemise ajal ja alguses lõigatakse umbes 20-30 cm ladvaosad ja kuivatatakse temperatuuril 35-60 °C. Päevane annus on 2-4 g droogi päevas. Mõju ilmneb 2-4 nädala jooksul. Välispidisel kasutamisel on taim põletikuvastase toimega. [6]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto..
2. Tammeorg, J., Kook, O., & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. lk 146–148.
3. Butterweck, V., & Schmidt, M. (2007). St. John's wort: role of active compounds for its mechanism of action and efficacy. Wiener medizinische Wochenschrift (1946), 157(13-14), 356–361. https://doi.org/10.1007/s10354-007-0440-8 
4. Ng, Q. X., Venkatanarayanan, N., & Ho, C. Y. (2017). Clinical use of Hypericum perforatum (St John's wort) in depression: A meta-analysis. Journal of affective disorders, 210, 211–221. https://doi.org/10.1016/j.jad.2016.12.048
5. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2020, May 31). Saint-John’s-wort. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/Hypericum
6.  Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Malpighiales
Family: Hypericaceae
Genus: Hypericum
Species: St John's wort - Hypericum perforatum L.

Botanical Description
St. John’s wort belongs to the family Hypericaceae and the genus Hypericum. It is a perennial, monoecious herbaceous plant with a height ranging from 30–60 cm, occasionally reaching up to 80 cm. The entire plant is covered with black glandular dots or streaks. The stem is upright or slightly ascending at the base, often woody, and contains pith. The stem is frequently reddish, purplish, or yellowish, and is characterized by two opposite ridges. The upper part of the stem branches out. The leaves are elliptical with rounded tips (sometimes with a small spiny point) and are sessile or slightly stalked, with the base partly surrounding the stem. The leaf margins and undersides have black glands. The leaves measure 1–4 cm in length and 0.4–1.6 cm in width, with slightly recurved edges. The inflorescence also features small, sharp-tipped bracts about 0.5 cm in length. The root system consists of a thin, branched rhizome with many accessory roots. [1]

The flowers are bisexual, actinomorphic and have five-part symmetry with a double perianth. The sepals are fused, lance-shaped, and pointed, sometimes glandular. The petals are golden yellow, usually 11–14 mm long and 3–6 mm wide, with black glands on the edges and bright glands on the surface. Numerous stamens are united into three bundles at the base. In the center is a three-chambered ovary with three stigmas. The flowers form a large, wide, whorled to almost umbellate inflorescence, with bracts, approximately 15 cm long and 3–13 cm wide. The plant blooms from late June to the end of August. The fruit is an ovoid, brown capsule, 6–8 mm long (occasionally up to 10 mm) and 3.5–5 mm wide. The seeds are brown, about 1 mm long. [1,2]

Habitat
The plant is distributed throughout most of Europe, the Caucasus, western and eastern Siberia, Central, Minor, and East Asia, as well as North Africa. [1] In North and South America and Australia, St. John’s wort has been introduced and has become cosmopolitan. In Estonia, it is common. [2]

Effects and Uses
The plant has a complex chemical composition. Key components include anthracene derivatives (hypericin, pseudohypericin, isohypericin, protopseudohypericin), acetylated floroglucinols (hyperforin, adhyperforin), and flavonoids (hyperoside), which act as antidepressants. Hyperforin plays a significant role in drug interactions. [3] Additional constituents include rutin, quercitrin, isoquercitrin, bioflavonoids, tannins, essential oils, xanthones, anthocyanins, carotene, resins, alkaloids, and derivatives of caffeic acid. [6]

St. John’s wort is one of the most recognized natural antidepressants. Numerous clinical studies have shown it to be effective in treating mild to moderate depression, with results comparable to some synthetic antidepressants currently in use. Additionally, preparations with low hyperforin content have also been found effective in treating depression. St. John’s wort is also used for certain types of anxiety disorders. [4] The plant is classified as a medicinal product by drug agencies. Since St. John’s wort can significantly interact with other medications, it is advised to consult a doctor when taking other drugs.

The plant is used externally for inflammatory conditions, skin problems, and some infections. When consumed internally, it has a digestive-regulating effect. [4] In large doses, the plant exhibits phototoxic effects, causing hypersensitivity to light. It is contraindicated for pregnant women, as it may induce miscarriage, and is also not recommended during breastfeeding. The plant is toxic to certain animals and is therefore unsuitable as animal feed. [5,6]

The herb is harvested during flowering. During or at the beginning of flowering, the top 20–30 cm of the plant is cut and dried at a temperature of 35–60 °C. The daily dose is 2–4 g of dried herb. The effects are usually observed within 2–4 weeks. When used externally, the plant has anti-inflammatory properties. [6]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Tammeorg, J., Kook, O., & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. pp. 146–148.
3. Butterweck, V., & Schmidt, M. (2007). St. John's wort: role of active compounds for its mechanism of action and efficacy. Wiener medizinische Wochenschrift (1946), 157(13-14), 356–361. https://doi.org/10.1007/s10354-007-0440-8
4. Ng, Q. X., Venkatanarayanan, N., & Ho, C. Y. (2017). Clinical use of Hypericum perforatum (St John's wort) in depression: A meta-analysis. Journal of affective disorders, 210, 211–221. https://doi.org/10.1016/j.jad.2016.12.048
5.Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2020, May 31). Saint-John’s-wort. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/Hypericum
6.  Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.