Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Roosilaadsed / Rosales
Sugukond: Kanepilised / Cannabaceae
Perekond: Humal / Humulus
Liik: Harilik humal / Humulus lupulus L.
Botaaniline kirjeldus
Harilik humal on mitmeaastane kahekojaline kanepiliste sugukonda kuuluv rohtne ronitaim, mis võib kasvada 3–6 meetri pikkuseks ja mille varre jämedus on kuni 1 cm. Taimel on väänduvad varred, mis on kaetud kahetipuliste haakjate ronikarvadega. Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad, samal ajal kui alumised on kas 3- või 5-hõlmalised, tömpide hõlmadega ning jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Lehtede alumine külg on kare, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega ning alumised lehed on heledamad.
Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised, asetsevad eraldi isas- ja emastaimedel. Emasõied paiknevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes, mida rahvapäraselt tuntakse humalakäbidena (Lupuli strobilus). Need humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisikud on pikad, hõredad ja mitmeharulised. Humal õitseb juulis või augustis ning viljad valmivad septembris või oktoobris.
Humal on tuntud ka oma kiire kasvukiiruse poolest, mis Eestis võib ulatuda kuni 10 cm ööpäevas, võimaldades võsul kasvada kuni 3 meetrit kuu ajaga. See teeb humalast ühe suurima joonkasvukiirusega taime Eestis. [1.4]
Levila
Harilik humal on levinud peaaegu kogu Euroopas, ka Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis esineb paiguti, Põhja- ja Kesk-Eestis ojade ja jõgede kaldatihnikutes, niisketes kaldametsades. [4]
Toime ja kasutamine
Humal on erilist tähelepanu pälvinud seoses sellega, et see sisaldab arvukalt fütokemikaale, mis mitte ainult ei anna õllele aroomi ja maitset, vaid need võivad olla kasutatavad ka meditsiinilistel eesmärkidel. [2]
Humalaõisikud ja selle preparaadid suurendavad uriinieritust ning avaldavad kergelt rahustavat ja und soodustavat toimet. [3] Loomkatsed on näidanud ka mikroobi- ja seenevastast ning spasme lõõgastavat mõju. Kasutatakse põhiliselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Koos teiste ravimtaimedega kasuatatkse ka kui valu vaigistavat vahendit neerukivitõve, põiepõletiku ja neeruvaagnapõletiku korral. Välispidiselt on teda tarvitatud haavade ja haavandite, nahakahjustuste ja reumavalu puhul. Juuste väljalangemise korral soovitatakse pesta pead humalakeedisega. [4]
Uuring on näidamud, et humalas sisalduvad α-happed omavad vähi- ja põletikuvastast toimet ning ennetavad II tüüpi diabeeti haigestumist ja rasvumise teket, lisaks ka parandavad mälu. Samas taimes sisalduv ksantohumool vastutab samuti vähivastase ja rasvumist ennetava toime eest ning lisaks aitab pärssida trombotsüütide agregatsiooni ja ennetada haigestumist südame-veresoonkonna haigustesse. [2]
Ajalooliselt on kasutatud humalat kodusel õlletegemisel ning ka tänapäeval on see tavapäraseks komponendiks õlle valmistamisel. Samuti raviti sellega ka südamehaigusi ja silmakaed ning magama heites pandi humalalehti pea alla, mis mõjusid uinutavalt. Muuhulgas arvati, et humal vähendab meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna. [3]
Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Lin, M., Xiang, D., Chen, X., Huo, H. (2019). Role of Characteristic Components of Humulus lupulus in Promoting Human Health. Journal of Agricultural and Food Chemistry. 67 (30), 8291-8302. DOI: 10.1021/acs.jafc.9b03780
3. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
