Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Roosilaadsed (Rosales)
Sugukond: Kanepilised (Cannabaceae)
Perekond: Humal (Humulus)
Liik: Harilik humal - Humulus lupulus L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik humal on mitmeaastane kahekojaline kanepiliste sugukonda kuuluv rohtne ronitaim, mis võib kasvada 3–6 meetri pikkuseks ja mille varre jämedus on kuni 1 cm. Taimel on väänduvad varred, mis on kaetud kahetipuliste haakjate ronikarvadega. Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad, samal ajal kui alumised on kas 3- või 5-hõlmalised, tömpide hõlmadega ning jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Lehtede alumine külg on kare, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega ning alumised lehed on heledamad.

Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised, asetsevad eraldi isas- ja emastaimedel. Emasõied paiknevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes, mida rahvapäraselt tuntakse humalakäbidena (Lupuli strobilus). Need humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisikud on pikad, hõredad ja mitmeharulised. Humal õitseb juulis või augustis ning viljad valmivad septembris või oktoobris.

Humal on tuntud ka oma kiire kasvukiiruse poolest, mis Eestis võib ulatuda kuni 10 cm ööpäevas, võimaldades võsul kasvada kuni 3 meetrit kuu ajaga. See teeb humalast ühe suurima joonkasvukiirusega taime Eestis. [1.4]

Levila
Harilik humal on levinud peaaegu kogu Euroopas, ka Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis esineb paiguti, Põhja- ja Kesk-Eestis ojade ja jõgede kaldatihnikutes, niisketes kaldametsades.  [4]

Toime ja kasutamine
Humal on erilist tähelepanu pälvinud seoses sellega, et see sisaldab arvukalt fütokemikaale, mis mitte ainult ei anna õllele aroomi ja maitset, vaid need võivad olla kasutatavad ka meditsiinilistel eesmärkidel. [2]  

Humalaõisikud ja selle preparaadid suurendavad uriinieritust ning avaldavad kergelt rahustavat ja und soodustavat toimet. [3] Loomkatsed on näidanud ka mikroobi- ja seenevastast ning spasme lõõgastavat mõju. Kasutatakse põhiliselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Koos teiste ravimtaimedega kasuatatkse ka kui valu vaigistavat vahendit neerukivitõve, põiepõletiku ja neeruvaagnapõletiku korral. Välispidiselt on teda tarvitatud haavade ja haavandite, nahakahjustuste ja reumavalu puhul. Juuste väljalangemise korral soovitatakse pesta pead humalakeedisega. [4]Top of Form

Uuring on näidamud, et humalas sisalduvad α-happed omavad vähi- ja põletikuvastast toimet ning ennetavad II tüüpi diabeeti haigestumist ja rasvumise teket, lisaks ka parandavad mälu. Samas taimes sisalduv ksantohumool vastutab samuti vähivastase ja rasvumist ennetava toime eest ning lisaks aitab pärssida trombotsüütide agregatsiooni ja ennetada haigestumist südame-veresoonkonna haigustesse. [2]

Ajalooliselt on kasutatud humalat kodusel õlletegemisel ning ka tänapäeval on see tavapäraseks komponendiks õlle valmistamisel. Samuti raviti sellega ka südamehaigusi ja silmakaed ning magama heites pandi humalalehti pea alla, mis mõjusid uinutavalt. Muuhulgas arvati, et humal vähendab meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Lin, M., Xiang, D., Chen, X., Huo, H. (2019). Role of Characteristic Components of Humulus lupulus in Promoting Human Health. Journal of Agricultural and Food Chemistry. 67 (30), 8291-8302. DOI: 10.1021/acs.jafc.9b03780
3. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Rosales
Family: Cannabaceae
Genus: Humulus
Species: Hops - Humulus lupulus L.

Botanical Description
Common hop is a perennial, dioecious climbing herbaceous plant belonging to the Cannabaceae family. It can grow between 3 and 6 meters in length, with stems up to 1 cm thick. The plant has twining stems covered with hooked, bifid climbing hairs that help it attach to supports. The leaves are large, long-petioled, and opposite. The upper leaves are rounded to ovate, while the lower leaves are either three- or five-lobed, with blunt lobes and coarsely serrated or toothed margins. The underside of the leaves is rough, covered with sparse yellowish glandular hairs, and the lower leaves appear lighter in color.

The flowers are greenish-white or yellowish-green and grow separately on male and female plants. The female flowers form cone-like inflorescences, commonly known as hop cones (Lupuli strobilus), which are covered in resin glands. The male inflorescences are long, sparse, and branched. Hop flowers bloom in July and August, with fruit ripening in September and October.

Hop is also known for its rapid growth rate. In Estonia, the plant can grow up to 10 cm per day, allowing the shoots to reach 3 meters within a month, making it one of Estonia’s fastest-growing plants. [1,4]

Distribution
Common hop is found throughout most of Europe, as well as in Northern and Central Asia and North America. In Estonia, it occurs sporadically, mainly in northern and central regions, along the banks of rivers and streams, in damp riparian forests. [4]

Effects and Usage
Hop has received significant attention due to its phytochemical content, which not only contributes to the aroma and taste of beer but also has potential medicinal applications. [2]

Hop inflorescences and their preparations increase urine excretion and have a mildly sedative and sleep-inducing effect. [3] Animal studies have also demonstrated antimicrobial, antifungal, and spasmolytic properties. It is primarily used to treat nervous agitation, anxiety, insomnia, sleep disturbances, fatigue, and loss of appetite. Combined with other medicinal herbs, it is also used as an analgesic for kidney stones, cystitis, and pyelonephritis. Externally, hop preparations have been applied to wounds, ulcers, skin disorders, and rheumatic pain. In cases of hair loss, washing the scalp with hop decoction is recommended. [4]

Studies have shown that α-acids in hops possess anti-cancer and anti-inflammatory properties and help prevent type II diabetes and obesity, as well as enhance memory function. Another key hop compound, xanthohumol, has been found to have anti-cancer and anti-obesity effects, in addition to inhibiting platelet aggregation and reducing the risk of cardiovascular diseases. [2]

Historically, hops were used in homebrewing and remain a key ingredient in modern beer production. Additionally, hops were once used to treat heart disease and cataracts, and dried hop leaves were placed under pillows to induce sleep. It was also believed that hops reduced male libido but acted as an aphrodisiac for women. [3]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Lin, M., Xiang, D., Chen, X., Huo, H. (2019). Role of Characteristic Components of Humulus lupulus in Promoting Human Health. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 67(30), 8291-8302. DOI: 10.1021/acs.jafc.9b03780
3. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak.
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.