Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Roosilaadsed (Rosales)
└── Kanepilised (Cannabaceae)
└── Humal (Humulus)
└── Harilik humal (Humulus lupulus L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik humal on mitmeaastane kahekojaline kanepiliste sugukonda kuuluv rohtne ronitaim, mis võib kasvada 3–6 meetri pikkuseks ja mille varre jämedus on kuni 1 cm. Taimel on väänduvad varred, mis on kaetud kahetipuliste haakjate ronikarvadega. Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad, samal ajal kui alumised on kas 3- või 5-hõlmalised, tömpide hõlmadega ning jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Lehtede alumine külg on kare, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega ning alumised lehed on heledamad.

Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised, asetsevad eraldi isas- ja emastaimedel. Emasõied paiknevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes, mida rahvapäraselt tuntakse humalakäbidena (Lupuli strobilus). Need humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisikud on pikad, hõredad ja mitmeharulised. Humal õitseb juulis või augustis ning viljad valmivad septembris või oktoobris.

Humal on tuntud ka oma kiire kasvukiiruse poolest, mis Eestis võib ulatuda kuni 10 cm ööpäevas, võimaldades võsul kasvada kuni 3 meetrit kuu ajaga. See teeb humalast ühe suurima joonkasvukiirusega taime Eestis. [3,4]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Korsika; Tšehhi-Slovakkia; Taani; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Holland; Norra; Loode-Balkani poolsaar; Poola; Portugal; Rumeenia; Sardiinia; Sitsiilia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Ukraina; Euroopa Venemaa eri piirkonnad sh kesk-, ida-, põhja-, loode- ja lõunaosa; Krimm; Põhja-Kaukaasia); Aasias (Iraan; Kasahstan; Altai; Burjaatia; Tšita; Irkutsk; Krasnojarsk; Lääne-Siber; Taga-Kaukaasia; Türgi; Türgi Euroopa-osa); Aafrikas (Maroko). [1]

Introduseeritud Aasiasse (Afganistan; Kõrgõzstan; Korea; Usbekistan; Hiina: Sise-Mongoolia, Xinjiang; Lääne-Himaalaja; Venemaa Kaug-Ida ja lähialad: Amuur, Habarovsk, Primorje, Kamtšatka, Sahhalin); Euroopasse (Iirimaa); Põhja-Ameerikasse (Kanada: Manitoba, Ontario, Québec, New Brunswick, Nova Scotia, Newfoundland, Prince Edwardi saar; USA: Alabama, California, Connecticut, Delaware, Idaho, Illinois, Indiana, Maine, Maryland, Massachusetts, Michigan, Missouri, Nevada, New Hampshire, New Jersey, New York, Ohio, Oregon, Pennsylvania, Rhode Island, Vermont, Virginia, Washington, West Virginia, Wisconsin); Lõuna-Ameerikasse (Argentina lõunaosa); Okeaaniasse ja Austraaliasse (Uus-Meremaa põhja- ja lõunaosa; Austraalia: New South Wales, Queensland, Victoria, Tasmania, Lõuna-Austraalia). [1]

Kasvatamine
Harilikku humalat kasvatatakse enamasti püsikuna. Eluvormilt on humal mitmeaastane, risoomiga paljunev vääntaim ja ta vajab toestamist ning eelistab päikeselist kasvukohta ja viljakat, hea õhustuse ja drenaažiga mulda; liigniiskus ja püsiv vettimine soodustavad haiguste tekkimist. Kultuuris paljundatakse enamasti vegetatiivselt, risoomitükkide ja pistikudtega. [3,4]
Seemnete idanemise tingimused
Humulal esineb seemnetel puhkeolek. Seemeid tuleb külmstratifitseerida.
Allelopaatia ja sümbioos
Harilik humal võib moodustada arbuskulaarset mükoriisat, võib parandada fosfori ja vee omastamist. [5] Kultuuris kasvatamisel on sagedased kahjurid lehetäid, lestad, nt kedriklest, samuti seenhaigused nt jahukaste ja ebajahukaste. Kahjuritest tulenev surve võib saagikust vähendada ja droogi kvaliteeti alandada. [4]

Varumine ja säilitamine
Droogina kasutatakse peamiselt emastaimede õisikuid ehk humalakäbisid (Lupuli strobilus). Korjatakse, mil vaikude ja eeterliku õli sisaldus on soovitud tasemel. Kuivatatakse kiiresti mõõdukal temperatuuril ja hea õhutusega ruumis. Säilitada soovitatakse kuivas, jahedas ja valguse eest kaitstult, tihedalt suletud anumas. [4]

Keemiline koostis
Primaarsed metaboliidid
Suhkrud
glükoos (glucose)
fruktoos (fructose)
sahharoos (sucrose)
maltoos (maltose)
galaktoos (galactose)
ksüloos (xylose)
mannoos (mannose) [6]
müo-inositool (myo-inositol)
laktaat (lactate) [6]
Lämmastikühendid
asparagiin (asparagine)
proliin (proline)
alaniin (alanine)
valiin (valine)
isoleutsiin (isoleucine)
treoniin (threonine)
leutsiin (leucine)
koliin (choline)
o-fosfokoliin (o-phosphocholine)
etanoolamiin (ethanolamine)
4-aminovõihape (4-aminobutyric acid; GABA)
trigonelliin (trigonelline) [6]
Mõruained ja vaigud
Alfa-happed (α-acids)
humuloon (humulone)
kohumuloon (cohumulone)
adhumuloon (adhumulone) [6]
Beeta-happed (β-acids)
lupuloon (lupulone)
kolupuloon (colupulone)
adlupuloon (adlupulone) [6]

Prenüülitud flavonoidid
ksantohumool (xanthohumol; XN)
desmetüülksantohumool (desmethylxanthohumol; DMX)
isoksantohumool (isoxanthohumol; IX)
6-prenüülnaringeniin (6-prenylnaringenin; 6-PN)
8-prenüülnaringeniin (8-prenylnaringenin; 8-PN) [6]
Flavan-3-oolid ja fenoolsed ühendid
katehhiin (catechin)
(−)-epikatehhiin ((−)-epicatechin) [6]
Flavonoolglükosiidid
kemferool-3-O-rutinosiid (kaempferol-3-O-rutinoside)
kemferool-3-O-glükosiid (kaempferol-3-O-glucoside)
kemferool-3-O-malonüülglükosiid (kaempferol-3-O-malonylglucoside)
kemferool-3-O-atsetüülglükosiid (kaempferol-3-O-acetylglucoside) [6]
Eeterlik õli ja lenduvad ühendid
Isopreenid ja terpeenid
isopreen (isoprene) [6]
Monoterpeenid
mürseen (myrcene)
otsimeen (ocimene)
pineen (pinene)
limoneen (limonene)
tsümeen (cymene) [6]
Seskviterpeenid
humuleen (humulene)
kariofülleen (caryophyllene)
farneseen (farnesene) [6]
Aromaatsed alkoholid (olulised lõhnaühendid)
linaalool (linalool)
geraniool (geraniol) [6]

Muud lenduvad ühendid
2-metüül-3-buteen-2-ool (2-methyl-3-buten-2-ol) [6]

Toime ja kasutamine
Humalakäbisid kasutatakse traditsiooniliselt rahustava ja und soodustava vahendina ning sageli ka kombinatsioonides teiste ravimtaimedega (nt une ja rahutuse korral); tuntud on ka kasutus seedetegevuse toetamisel ja üldise rahustava toime eesmärgil. [4,7]

Humala bioloogilist aktiivsust seostatakse eeskätt mõruainete (α- ja β-happed) ning prenüülitud flavonoididega (eriti ksantohumooli, desmetüülksantohumooli, isoksantohumooli ning 8-prenüülnaringeniiniga). Kirjeldatud on antioksüdatiivseid ja antimikroobseid toimeid ning tähelepanu all on ka humala fenoolsete ühendite võimalik roll põletikuprotsesside ja ainevahetusmarkerite mõjutamisel. [6]

8-prenüülnaringeniini käsitletakse ühe tugevaima taimse östrogeenina. Sellel on fütoöstrogeense toime. [6]

Lisaks on humal väga oluline tööstuslik tooraine õlletootmises: eeterlik õli kujundab aroomi ning mõruained (humalahapped ja nende derivaadid) annavad õlule iseloomuliku mõru maitse. [6]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (n.d.). Humulus lupulus L. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 20. jaanuar 2026, aadressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn%3Alsid%3Aipni.org%3Anames%3A303502-2
[2] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2007). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
[4] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[5] Davis, E. A., Young, J. L., & Rose, S. L. (1984). Detection of high-phosphorus tolerant VAM-fungi colonizing hops and peppermint. Plant and Soil, 81, 29–36. https://doi.org/10.1007/BF02206891
[6] Carbone, K., & Gervasi, F. (2022). An updated review of the genus Humulus: A valuable source of bioactive compounds for health and disease prevention. Plants, 11(24), 3434. https://doi.org/10.3390/plants11243434
[7] Raal, A., Sarv, M., & Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Varrak.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Rosales
Family: Cannabaceae
Genus: Humulus
Species: Hops - Humulus lupulus L.

Botanical Description
Common hop is a perennial, dioecious climbing herbaceous plant belonging to the Cannabaceae family. It can grow between 3 and 6 meters in length, with stems up to 1 cm thick. The plant has twining stems covered with hooked, bifid climbing hairs that help it attach to supports. The leaves are large, long-petioled, and opposite. The upper leaves are rounded to ovate, while the lower leaves are either three- or five-lobed, with blunt lobes and coarsely serrated or toothed margins. The underside of the leaves is rough, covered with sparse yellowish glandular hairs, and the lower leaves appear lighter in color.

The flowers are greenish-white or yellowish-green and grow separately on male and female plants. The female flowers form cone-like inflorescences, commonly known as hop cones (Lupuli strobilus), which are covered in resin glands. The male inflorescences are long, sparse, and branched. Hop flowers bloom in July and August, with fruit ripening in September and October.

Hop is also known for its rapid growth rate. In Estonia, the plant can grow up to 10 cm per day, allowing the shoots to reach 3 meters within a month, making it one of Estonia’s fastest-growing plants. [1,4]

Distribution
Common hop is found throughout most of Europe, as well as in Northern and Central Asia and North America. In Estonia, it occurs sporadically, mainly in northern and central regions, along the banks of rivers and streams, in damp riparian forests. [4]

Effects and Usage
Hop has received significant attention due to its phytochemical content, which not only contributes to the aroma and taste of beer but also has potential medicinal applications. [2]

Hop inflorescences and their preparations increase urine excretion and have a mildly sedative and sleep-inducing effect. [3] Animal studies have also demonstrated antimicrobial, antifungal, and spasmolytic properties. It is primarily used to treat nervous agitation, anxiety, insomnia, sleep disturbances, fatigue, and loss of appetite. Combined with other medicinal herbs, it is also used as an analgesic for kidney stones, cystitis, and pyelonephritis. Externally, hop preparations have been applied to wounds, ulcers, skin disorders, and rheumatic pain. In cases of hair loss, washing the scalp with hop decoction is recommended. [4]

Studies have shown that α-acids in hops possess anti-cancer and anti-inflammatory properties and help prevent type II diabetes and obesity, as well as enhance memory function. Another key hop compound, xanthohumol, has been found to have anti-cancer and anti-obesity effects, in addition to inhibiting platelet aggregation and reducing the risk of cardiovascular diseases. [2]

Historically, hops were used in homebrewing and remain a key ingredient in modern beer production. Additionally, hops were once used to treat heart disease and cataracts, and dried hop leaves were placed under pillows to induce sleep. It was also believed that hops reduced male libido but acted as an aphrodisiac for women. [3]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Lin, M., Xiang, D., Chen, X., Huo, H. (2019). Role of Characteristic Components of Humulus lupulus in Promoting Human Health. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 67(30), 8291-8302. DOI: 10.1021/acs.jafc.9b03780
3. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak.
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.