Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Mesiohakas / Echinops
Liik: Sinine mesiohakas / Echinops ritro L.
Botaaniline kirjeldus
Sinine mesiohakas on suur ja robustne mitmeaastane taim korvõieliste sugukonnast. Taim kasvab 60-80 (150) cm kõrguseks. Taime oksad on kas lihtsad või vähese harunemisega ja neid katab valge, karvane, ämblikuvõrgu-sarnane kate, lehed on alt valge vildiga kaetud, pealt tumerohelised. Vartel näärmekarvad puuduvad. Lehed on hõlmised, hallikasrohelised, okkalised. Sinakasvioletsed nuttjad korvõisikud on läbimõõduga 3 - 5 cm. Taim õitsevad juunis, juulis ja püsib kaunina umbes 35-40 päeva.
Levila
Looduslikult kasvab Lõuna-Euroopa kuivadel ja/või kivistel rohumaadel ning troopilise Aafrika mägedes [1]. Levinud Euroopas, Kaukaasia põhjaosas, Kesk-Aasias ja Lääne-Siberis stepialadel.
Toime ja kasutamine
Taime droog on mürgine ja seda ei tohi tarvitada. Sinist mesiohakat kasutatakse bakteriaalsete või seenhaiguste, aga samuti ka hingamisteede ja südamehaiguste raviks. [3] Taim sisaldab kinoliinalkaloide ehhinopsiini ja ehhinopsidiini ning rasvõlisid. Ehhinopsiin toimib kolinoesteraalselt, suurendab reflektoorset seljaaju erutuvust. Ainet kasutatakse ehhinopsiinnitraadi tootmiseks, viimast kasutatakse elustava vahendina. Droogiks on seemned, mis eemaldatakse valminult kogutud ja 60-80 °C juures kuivatatud nuttidelt. [4]
Kasutatud kirjandus
1. Aiasõber. https://aiasober.ee/liigikirjeldused/mesiohakas/ (08.09.23)
2. Eliseaed. https://www.eliseaed.ee/toode/mesiohakas-sinine/ (08.09.23)
3. Zheleva-Dimitrova, D., Simeonova, R., Kondeva-Burdina, M., Savov, Y., Balabanova, V., Zengin, G., Petrova, A., & Gevrenova, R. (2023). Antioxidant and Hepatoprotective Potential of Echinops ritro L. Extracts on Induced Oxidative Stress In Vitro/In Vivo. International Journal of Molecular Sciences, 24(12). DOI: 10.3390/ijms24129999 (08.09.23)
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus