Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Rosales
Family: Rosaceae
Genus: Filipendula
Species: Meadowsweet - Filipendula ulmaria L.

Botanical Description
Meadowsweet is a perennial, summer-green, monoecious herbaceous plant from the Rosaceae family, belonging to the Filipendula genus. The plant grows to a height of 0.6 to 1.5 meters. The rhizome is strong, long, and creeping, equipped with numerous adventitious roots. The above-ground stem is simple or branched, smooth, grooved, and densely leafy. The lower part of the stem becomes woody. The leaves are interruptedly pinnate compound leaves, measuring 10–25 cm in length. They consist of 2–3 pairs of large, serrated leaflets. The terminal leaflet is larger than the others, and between the leaflets, there are small, sharply toothed additional leaflets. The stipules are relatively large and fused with the petiole. The upper surface of the leaves is green, while the underside is either smooth or covered with a white felt-like coating.

The flowers are bisexual, with a double perianth, a flat floral receptacle, and pentamerous symmetry. They are small, 6–8 mm in diameter, with creamy white or pinkish petals. The flowers have numerous stamens and pistils. They are arranged in a large, many-flowered corymb (11–28 cm in length). The inflorescence axis is relatively short, but the lateral branches are long. The flowers are pleasantly fragrant and bloom in June and July. The fruits are indehiscent, one-seeded follicles. Each flower develops 5–10 fruits, which are smooth and spirally twisted. The fruits ripen in late August and September. [1,2]

Distribution
Meadowsweet is native to most of Europe and Western Asia. It has also been introduced to North America, where it has become naturalized. In Estonia, meadowsweet is common. It prefers moist habitats and can be found in wetlands, floodplains, wooded meadows, and along water bodies. [2]

Effects and Usage
The main active compounds in meadowsweet include tannins (8–12%), essential oil (up to 0.2%, mainly in flowers), vitamin C (especially abundant in fresh leaves, 300–400 mg%), and the glycoside spirein. Meadowsweet has been used medicinally in various ways. Infusions and decoctions have been used to treat internal bleeding and diarrhea. They have also been helpful for stomach ulcers and digestive disorders, protecting the stomach lining. Additionally, meadowsweet is believed to have a positive effect on joint pain and arthritis. Chewing peeled and crushed rhizome pieces works similarly to aspirin, as the rhizomes contain precursors from which aspirin is derived, helping to relieve pain. [2,3]

The dried drug consists of flowers or the entire herb. Flowers are collected at the beginning of blooming, while the herb is gathered later. The suitable herb consists of non-woody upper parts. The dried material is processed at 40°C. Meadowsweet is used to reduce fever and increase urination in the treatment of colds. The maximum daily doses are 2.5–3.5 g of flowers or 4–5 g of the herb. Asthmatics should use meadowsweet with caution. [4]

References
1. WFO (2024): Filipendula ulmaria (L.) Maxim. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000983427. Accessed on: 05 Jan 2024
2. Meadowsweet. (June 29, 2023). Wikipedia. Retrieved: 06:41, January 5, 2024, from https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_angervaks&oldid=6429815
3. Tammeorg, J., Vilbaste, G., et al. (1984). Eesti NSV ravimtaimed. Valgus. (pp. 199–200)
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Roosilaadsed (Rosales)
└── Roosõielised (Rosaceae)
└── Angervaks (Filipendula)
└── Harilik angervaks (Filipendula ulmaria (L.) Maxim.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik angervaks on mitmeaastane, suvehaljas, ühekojaline rohttaim roosõieliste sugukonnast, perekonnast angervaks. Taim kasvab 0,6 kuni 1,5 meetri kõrguseks. Risoom on tugev, pikk ja roomav, varustatud arvukate lisajuurtega. Maapealne vars on lihtne või harunev, paljas, sooneline ja tihedalt lehistunud. Varre alumine osa puitub. Lehed on katkestunult paaritusulgjad liitlehed, pikkusega 10-25 cm. Need koosnevad 2-3 paarist suurtest, saagja servaga sulglehekestest. Tipmine leheke on teistest suurem, lehekeste vahel on väikesed, teravahambulised lisalehekesed. Abilehed on rootsuga liitunud ja suhteliselt suured. Lehtede pealispind on roheline, alumine pool on paljas või valgeviltjas.

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega, lameda õiepõhjaga ja viietised. Õied on väikesed, läbimõõduga 6-8 mm ja neil on kreemjad, valged või roosad kroonlehed. Õitel on palju tolmukaid ja emakaid. Need asuvad paljuõielises suures pöörises (pikkus 11-28 cm). Õisikutelg on suhteliselt lühike, kuid külgharud on pikad. Õied lõhnavad meeldivalt ja õitsevad juunis ning juulis. Viljad on mitteavanevad, üheseemnelised kukkurviljad. Ühest õiest areneb 5-10 vilja, mis on paljad ja spiraalselt keerdunud. Viljad valmivad augusti lõpus ja septembris. [1,2]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Taani; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Portugal; Rumeenia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Ukraina; Tšehhi; Slovakkia; Korsika; Sardiinia; Krimm; Venemaa Euroopa-osa eri piirkonnad); Aasias (Iraan; Türgi sh Euroopa-osa; Taga-Kaukaasia; Põhja-Kaukaasia). [4]

Introduseeritud Põhja-Ameerikasse (USA: Colorado; Connecticut; Idaho; Illinois; Indiana; Massachusetts; Minnesota; New Hampshire; New York; Oregon; Pennsylvania; Rhode Island; Vermont; Virginia; Wisconsin). [4]

Kasvatamine
Harilik angervaks eelistab niiskemapoolset, huumusrikast mulda ning kasvab hästi päikese käes kuni poolvarjus; aias sobib ta näiteks veekogu äärde või püsivalt niiskema pinnasega peenrasse. [5]
Seemnete idanemise tingimused
Külvatakse kasvukohale ja kaetakse õhukeselt peene liivaga. [6] Idanemine on kiireim 15–20 °C juures. [6] Paljud seemned ei idane samal aastal, vaid vajavad külvijärgset talvist jahedaperioodi. [7]
Allelopaatia ja sümbioos
Angervaks on peremeestaim angervaksaroostele (Triphragmium ulmariae). [8]

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse õied või kogu ürt. Õisi kogutakse õitsemise alguses, ürti lõpus. Ürdiks sobib puitumata ladvaosa. Droog kuivatatakse 40 °C juures.  [12]
Farmakopöaline käsitlus: Euroopa farmakopöas käsitletakse droogi kuivatatud õitsvate maapealsete osadena ning kvaliteedinõuetes on viidatud eeterliku õli miinimumsisaldustele (nt 1 mL/kg kuivatatud droogi kohta, sõltuvalt monograafist). (Ph. Eur) [10,11] Kuivatatakse kiiresti, varjulises, hästi õhutatud kohas. [12] Säilitatakse kuivas, valguse eest kaitstult, tihedalt suletult. Droogi säilitatakse 1 aasta. [12]

Keemiline koostis
Eeterlik õli ja lenduvad salitsülaadid
salitsüülaldehüüd (salicylaldehyde)
metüülsalitsülaat (methyl salicylate)
etüülsalitsülaat (ethyl salicylate)
bensüülsalitsülaat (benzyl salicylate) [11]
Fenoolhapped
gallushape (gallic acid)
protokatehhuushape (protocatechuic acid)
kaftarhape (caftaric acid)
klorogeenhape (chlorogenic acid)
kofeiinhape (caffeic acid)
p-kumaarhape (p-coumaric acid)
ellaghape (ellagic acid)
salitsüülhape (salicylic acid) [13]
Flavonoidid
katehhiin (catechin)
rutiin (rutin)
isokvertsetriin (isoquercitrin)
spireosiid (spiraeoside)
tsünarosiid (cynaroside)
astragaliin (astragalin) [13]
Muud tuvastatud aineterühmad
tanniinid (sh ellagitanniinide rühm)
proantotsüanidiinid [13]

Toime ja kasutamine
Harilikku angervaksa on kasutatud traditsiooniliselt külmetushaiguste korral (palaviku ja “valude” leevendamiseks), samuti kergelt uriinieritust soodustava ning seedetegevust toetava taimena. Droogi kasutatakse enamasti teesegudes või tõmmistena. [12]

Angervaksa toimet seostatakse salitsülaatide ja polüfenoolsete ühenditega, mis on seotud taime antioksüdatiivse ja põletikumediaatoreid mõjutava potentsiaaliga. [11,13] Vastunäidustatud inimestel, kellel esineb salitsülaatide talumatus või kes kasutavad verehüübimist mõjutavaid ravimeid. [12] Droogi suurimad annused on 2,5-3,5 g õisi või 4-5 g ürti päevas. Astmaatikud peaksid angervaksa kasutama ettevaatlikult. [12]

Kasutatud kirjandus
[1] eFloras. (n.d.). Filipendula ulmaria (L.) Maxim. In Flora of China. Missouri Botanical Garden & Harvard University Herbaria. Vaadatud 20.01.2026.
[2] World Flora Online (WFO). (n.d.). Filipendula ulmaria (L.) Maxim. World Flora Online. Vaadatud 20.01.2026.
[3] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[4] Plants of the World Online (POWO). (n.d.). Filipendula ulmaria (L.) Maxim. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 20.01.2026.
[5] Royal Horticultural Society (RHS). (n.d.). Filipendula ulmaria. Vaadatud 20.01.2026.
[6] Plant World Seeds. (n.d.). Filipendula ulmaria seeds (Meadowsweet): sowing advice. Vaadatud 20.01.2026.
[7] New Jersey Natural Heritage Program. (2024). Filipendula rubra: Rare plant profile (PDF; sisaldab koondviiteid F. ulmaria seemnete idanemistingimustele).
[8] Thrall, P. H., Barrett, L. G., Dodds, P. N., & Burdon, J. J. (2015). A unified model of the coevolutionary process. Frontiers in Plant Science, 6, 1084. https://doi.org/10.3389/fpls.2015.01084
[9] —
[10] European Directorate for the Quality of Medicines & HealthCare (EDQM). (2020). European Pharmacopoeia (10th ed.). Strasbourg: EDQM. (Ph. Eur.)
[11] Ložienė, K., Venskutonis, P. R., & Švedienė, J. (2023). Variations in yield, essential oil, and salicylates of Filipendula ulmaria inflorescences at different blooming stages. Plants, 12(2), 300. https://doi.org/10.3390/plants12020300
[12] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[13] Molecules (MDPI). (2023). (Artikkel: Filipendula ulmaria organite fenoolsete ühendite kvalitatiivne/kvantitatiivne profiil; tabelis toodud üksikühendid). Molecules, 28, 3071. https://doi.org/10.3390/molecules28073071