We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Harilik sigur

Harilik sigur

Views: 210

Harilik sigur 1
Harilik sigur 2
Harilik sigur 3
Harilik sigur 4
❮ ❯

Harilik sigur

Süstemaatiline kuuluvus
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Astrilaadsed (Asterales)
└── Korvõielised (Asteraceae)
└── Sigur (Cichorium)
└── Harilik sigur (Cichorium intybus L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Sigur on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub korvõieliste sugukonda, siguri parekonda. Taime kõrgus jääb vahemikku 0,4 kuni 1,2 meetrit, harvadel juhtudel ulatudes kuni 1,5 meetrini. Siguri vars on püstine, kandiline ja seest õõnes, mis enamasti haruneb rohkem ülemises osas. Sageli on see kaetud karedate karvadega. Taimel on tugev, harunenud juur, mis tungib sügavale mulda. Juurmised lehed on siguril sageli kodarikuna, hambulised või peaaegu terved, alusel ahenevad lühikeseks tiivuliseks rootsuks. Varrelehti on vähe, need on väiksemad, piklikud kuni süstjad, rootsutud, peaaegu varreümbrised, väikeste kõrvakestega. [3,4]

Taimel esinevad ainult keelõied, mis moodustavad korvõisiku. Õied on enamasti sinised, harvem roosakad või valkjad, pikkusega 1,2-2,5 cm. Õisikute alusel on ka üldkatis, mille välimised lehekesed on ripsmelise servaga ja alusel nahkjad. Korvõisikud paiknevad üksikult või mitme kaupa varre ja selle harude tipul ning ülemiste lehtede kaenlas. Sigur õitseb juulist septembrini, tolmeldamine toimub putukate abil. Siguri vili on 2-3 mm pikkune seemnis. Paljunemine toimub seemnete abil. [3,4]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Austria; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Tšehhi; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Ungari; Itaalia; Holland; Poola; Rumeenia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Ukraina; end. Jugoslaavia) ning Aafrikas (Alžeeria; Maroko; Tuneesia) ja Aasias (Kaukaasia; Kasahstan; Kõrgõzstan; Liibanon–Süüria; Türgi; Türkmenistan; Usbekistan). [2]

Introdutseeritud Okeaanias (Austraalia; Uus-Meremaa), Aafrikas (Lõuna-Aafrika), Põhja-Ameerikas (Kanada; USA), Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (Mehhiko; Guatemala; Honduras; Nicaragua; Costa Rica; Panama; Kuuba; Hispaniola; Jamaica; Väikesed Antillid: Leeward Islands; Windward Islands; Puerto Rico; ning Lõuna-Ameerikas (Argentina; Boliivia; Brasiilia; Tšiili; Colombia; Ecuador; Paraguay; Peruu; Uruguay; Venezuela). [2]

Kasvatamine
Sigurit kasvatatakse nii leheköögiviljana kui ka juurviljana. Sügisel koristatud juuri kasutatakse muu hulgas kohviasendaja tooraineks ning droogi saamiseks. Taim eelistab päikeselist kasvukohta ja talub kuivemapoolseid tingimusi, kuid parima saagi annab sügava, hea struktuuriga ja vett läbilaskva mullaga kasvukohas. [5]
Paljundamine
Praktikas paljundatakse harilikku sigurit enamasti seemnetega. [6]
Seemnete idanemise tingimused
Siguriseemned ei ole puhkeolekus ning idanevad laias temperatuurivahemikus 5–30 °C; optimaalne on umbes 25–30 °C. Madalamal temperatuuril (5–12 °C) on idanemine aeglasem ja ebaühtlasem. [6] Valgus võib idanemist soodustada. [7]
Kasvutingimused
Harilik sigur on valguslembene taim, mis asustab sageli lagedaid ja häiritud kasvukohti. Teda võib kasvamas kohata teeäärtes, põlluservades, kraavikallastel, jäätmaadel. Eestis on ta enamasti kultuurist metsistunud tulnukliik, keda kohtab paiguti sagedamini Lääne- ja Põhja-Eestis. [3,5]

Varumine ja säilitamine
Droogiks kasutatakse peamiselt juuri, lehti ja ürti; juured kogutakse enamasti sügisel, pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse. Lehti ja ürti varutakse õitsemise ajal. [5] Juured kuivatatakse tavapraktikas 50–60 °C juures; ürt ja lehed 40–50 °C juures. [5] Säilitamisel hoitakse kuivas, valguse eest kaitstult. Kasutataksevõimalikult värsket droogi, aroomi-ja maitseomadused nõrgenevad aja jooksul. [5]

Keemiline koostis
Polüsahhariidid ja teised süsivesikud
inuliin (inulin) [5]
pektiin (pectin) [5]
Vitamiinid ja mineraalained
C-vitamiin (askorbiinhape; ascorbic acid) [5]
B-rühma vitamiinid [5]
E-vitamiin (tokoferoolid; tocopherols) [5]
mineraalsoolad ja mikroelemendid [5]
Fenoolsed ühendid
fenoolühendid [5]
parkained (tanniinid; tannins) [5]
Muud koostisosad
koliin (choline) [5]
valgud [5]
rasvad [5]

Peamised toimeained
Siguri olulisemateks toimeaineteks peetakse seedetegevust ja ainevahetust mõjutavaid süsivesikuid, eeskätt inuliini ning mõruainelist fraktsiooni, mis seostub taime ja seedimist toetava kasutusega. [5]

Toime ja kasutamine
Ravimtaimena kasutatakse siguri juuri, lehti ja ürti. Traditsiooniliselt kirjeldatakse siguril mikroobide ja põletiku vastast, sapi- ja kuseeritust ergutavat (diureetilist), rahustavat, kootavat ning söögiisu äratavat toimet; taime on kasutatud gastriidi ja soolepõletiku, maksa- ja sapiteede ning neeru- ja kuseelundkonna vaevuste korral. [5]

Juurtes sisalduv inuliin on kuumas vees lahustuv ning on toitumises ja rahvapraktikas seostatud veresuhkru taseme toetava reguleerimisega; lisaks on juuri ammu kasutatud kohviasendaja valmistamiseks. [5] Ühekordseks annuseks on 2–4 g. [5]

Kasutatud kirjandus
[1] The Angiosperm Phylogeny Group, Chase, M. W., Christenhusz, M. J. M., Fay, M. F., Byng, J. W., Judd, W. S., Soltis, D. E., Mabberley, D. J., Sennikov, A. N., Soltis, P. S., & Stevens, P. F. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Cichorium intybus L. In Plants of the World Online (POWO). Vaadatud 23. jaanuar 2026, aadressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:194533-1 
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
[4] Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas: praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinna Raamatutrükikoda.
[5] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[6] Corbineau, F., & Côme, D. (1990). Germinability and quality of Cichorium intybus L. seeds. Acta Horticulturae, 267 (Article 23). https://doi.org/10.17660/ActaHortic.1990.267.23 
[7] Póvoa, O., & Monteiro, A. (2011). Medicinal pastures: Germination assessment of chicory (Cichorium intybus L.) seeds collected in Alentejo. Acta Horticulturae, 925 (Article 31). https://doi.org/10.17660/ActaHortic.2011.925.31 

 
 

Common chicory

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Cichorium
Species: Common chicory - Cichorium intybus L.

Botanical Description
Chicory (Cichorium intybus) is a perennial monoecious herbaceous plant belonging to the Asteraceae family, genus Cichorium. It grows to a height of 0.4–1.2 m, occasionally reaching up to 1.5 m. The stems are upright, square-shaped, hollow, and often branch more in the upper part. The stems are frequently covered with coarse hairs. The plant has a robust, branched taproot that penetrates deep into the soil. Basal leaves often form a rosette, are toothed or nearly entire, and taper into a short winged petiole. Stem leaves are sparse, smaller, elongated to lanceolate, sessile, and nearly clasp the stem, often with small auricles. [1,2]

The plant produces only ligulate flowers arranged in capitula. The flowers are typically blue but may occasionally be pinkish or whitish, measuring 1.2–2.5 cm in length. Each capitulum is subtended by an involucre, with outer bracts featuring fringed margins and leathery bases. The capitula appear singly or in groups at the tips of the stems and branches or in the axils of the upper leaves. Chicory blooms from July to September, with pollination facilitated by insects. The fruit is an achene measuring 2–3 mm, and the plant reproduces through seeds. [1,2]

Distribution
Chicory is cosmopolitan, found throughout Europe, widely in Asia, North Africa, and introduced species in South Africa, the Americas, Australia, and New Zealand. In Estonia, chicory is naturalized and occasionally found as a wild plant, particularly in western and northern regions. It grows in open, sunny locations, often along roadsides, fields, ditches, wastelands, and rarely in open meadows. It is also cultivated as a garden crop. Chicory is an alien species in Estonia and often co-occurs with other plants like plantains and grasses. [1–3]

Effects and Uses
All parts of chicory—flowers, leaves, and roots—are used medicinally. Roots are harvested in September and October. Chicory roots contain the polysaccharide inulin, which is water-soluble and helps regulate blood glucose levels in diabetes. The roots also contain vitamins C, B, and E, choline, proteins, fats, pectin, tannins, mineral salts, and numerous trace elements. Young leaves can be eaten fresh in salads. The roots are widely known as a coffee substitute, roasted and mixed with coffee to impart a unique flavor, aroma, and color. [1,2]

Chicory has antimicrobial, anti-inflammatory, bile and diuretic stimulating, soothing, astringent, and appetite-enhancing effects. It supports metabolism, reduces sweating, and is used for gastritis, intestinal inflammation, liver, kidney, and gallbladder inflammation, as well as for gallstones and urinary stones. Chicory improves digestion, stimulates appetite, and lowers urinary sugar levels. [2,4,5]

For medicinal use, roots, leaves, and the herb are collected. Roots are harvested in autumn, washed, chopped, and dried at 50–60°C. Leaves and the herb are collected during flowering, with the upper 15 cm of the plant, including flowers and leaves, being dried at 40–50°C. The typical dose of dried herb is 2–4 g. [6]

References
1. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas: praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., et al. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Community herbal monograph on Cichorium intybus L., radix. (2012). European Medicines Agency. EMA/HMPC/121816/2010, 2012.
5. Street, A. R., Sidana, J., & Prinsloo, G. (2013). Cichorium intybus: Traditional Uses, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 2013. https://doi.org/10.1155/2013/579319
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.