Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Sigur / Cichorium
Liik: Harilik sigur / Cichorium intybus L.
Botaaniline kirjeldus
Sigur on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub korvõieliste sugukonda, siguri parekonda. Taime kõrgus jääb vahemikku 0,4 kuni 1,2 meetrit, harvadel juhtudel ulatudes kuni 1,5 meetrini. Siguri vars on püstine, kandiline ja seest õõnes, mis enamasti haruneb rohkem ülemises osas. Sageli on see kaetud karedate karvadega. Taimel on tugev, harunenud juur, mis tungib sügavale mulda. Juurmised lehed on siguril sageli kodarikuna, hambulised või peaaegu terved, alusel ahenevad lühikeseks tiivuliseks rootsuks. Varrelehti on vähe, need on väiksemad, piklikud kuni süstjad, rootsutud, peaaegu varreümbrised, väikeste kõrvakestega. [1,2]
Taimel esinevad ainult keelõied, mis moodustavad korvõisiku. Õied on enamasti sinised, harvem roosakad või valkjad, pikkusega 1,2-2,5 cm. Õisikute alusel on ka üldkatis, mille välimised lehekesed on ripsmelise servaga ja alusel nahkjad. Korvõisikud paiknevad üksikult või mitme kaupa varre ja selle harude tipul ning ülemiste lehtede kaenlas. Sigur õitseb juulist septembrini, tolmeldamine toimub putukate abil. Siguri vili on 2-3 mm pikkune seemnis. Paljunemine toimub seemnete abil. [1,2]
Levila
Sigur on kosmopoliit, levinud peaaegu kogu Euroopas, laialdaselt Aasias, Põhja-Aafrikas ning tulnukana Lõuna-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Eestis esineb see kultuurist metsistunult ning tulnukana, olles paiguti esinev, Lääne- ja Põhja-Eestis kohati tavaline. Kasvukoht on enamasti umbrohuna teeservadel, põldudel, kraavide ääres, inimasustuse läheduses, jäätmaadel ja harva pärisniitude lagedamatel kohtadel. Samuti kasvatatakse seda aedades kultuurtaimena. Eesti ökosüsteemides on sigur võõrliik. Taim kasvab lagedamatel kohtadel, pole seotud ühegi kindla kooslusega. Sageli leidub seda koos suure teelehe ja mitmete kõrrelistega. [1-3]
Toime ja kasutamine
Ravimina kasutatakse kogu taime – õisi, lehti, juuri. Juuri kogutakse septembris-oktoobris. Sigurijuurtes leidub polüsahhariidi inuliini, mis lahustub kuumas vees. Inuliin aitab diabeedi korral reguleerida vere glükoosisisaldust. Juurtes on ka C-, B-, E-vitamiini, koliini, valke, rasvu, pektiini, parkaineid, mineraalsooli ja hulgaliselt mikroelemente. Noori lehti võib tarvitada värskelt salatites. Juured on ammutuntud kohvi aseaine. Juuri kasutatakse röstitult kohvisegudes, mis annab kohvile erilise maitse, aroomi ja värvuse. [1,2]
Siguril on mikroobi- ja põletikuvastane, sapi- ja kuseeritust ergutav (diureetiline), rahustav, kootav ja söögiisu äratav toime. Korrastab ainevahetust, vähendab higistamist. [2,4,5] Kasutatakse gastriidi ja soolepõletiku, maksa-, neeru- ja sapipõiepõletiku, sapi- ja põiekivide puhul. Sigur parandab seedetegevust, tõstab söögiisu, vähendab uriini suhkrusisaldust. [2,4,5] Droogiks varutakse juuri, lehti ja ürti. Juured kogutakse sügisel, siis pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C. Lehti ja ürti varutakse õitsemise ajal. Ürt kogutakse u 15 cm ladvaosana, koos õite ja lehtedega ning kuivatatakse temperatuuril 40-50 °C. Ühekordne annus droogi on 2-4 g.
Kasutatud kirjandus
1. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas: praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
2. Krall,H., Kukk, T., Kull,T. [jt.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
4. Community herbal monograph on Cichorium intybus L., radix. (2012). European Medicines Agency. EMA/HMPC/121816/2010, 2012.
5.Street, A. R., Sidana, J., & Prinsloo, G. (2013). Cichorium intybus: Traditional Uses, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 2013. https://doi.org/10.1155/2013/579319
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
