Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Tulikalaadsed (Ranunculales)
Sugukond: Magunalised (Papaveraceae)
Perekond: Vereurmarohi (Chelidonium)
Liik: Harilik vereurmarohi - Chelidonium majus L.

Botaaniline kirjeldus
Vereurmarohi on mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim magunaliste sugukonnast, perekonnast vereurmarohi. Taime kõrgus on tavaliselt 30–50 cm, harvem ka kuni 100 cm. Taim eritab vigastamisel oranžkollast mürgist piimmahla. Vars on püstine ja harunenud. Taime maa-alune osa koosneb lühikesest, tugevast ja harunevast talvituvast risoomist. Lehed on sulgjagused lihtlehed. Alumised on lühirootsulised ja ülemised rootsutud. Värvuselt pealt rohelised ja alt sinakas- või hallikasrohelised. Lehed asetsevad varrel vaheldumisi. Taim on karvane. [1]

Õied on kahesugulised, õiekate on kaheli ja lahklehine. Õiel on kaks tupplehte ja neli erekollast kroonlehte, mis on äraspidi munajad ning 0,8–1,2 (1,5) cm pikad. Tolmukad ja emakas on kroonlehtedest lühemad. Õieraod on väga erineva pikkusega, 1–5 cm, paiknedes hõredas sarikõisikus. Vereurmarohi õitseb maist septembrini ning on putuktolmleja. Vili on kõdrataoline peenike kupar, mille pikkus on 1,5–5 cm ja laius 2–3 mm. Kupar avaneb kahe prao moodustumisel, sees on mustad seemned heleda lisemega, mis valmivad alates juunist. Vereurmarohi paljuneb seemnetega. [1]

Levila
Harilik vereurmarohi on laialt levinud peaaegu kogu Euraasias, esinedes keskosas katkendlikult, samuti Põhja-Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Uus-Meremaal on ta levinud tulnukana. Eestis on vereurmarohi tavaline, leidub enamasti inimasustuse lähedal, kuid on siiski pärismaine liik. Kasvukohana eelistab vereurmarohi aedu, parke, asulate ümbrust, varemeid, jäätmaid, prahipaiku, aga ka hõredaid parasniiskeid metsi, salu-, lodu- ja lammimetsi. Tavaliselt kasvab ta maapinnal rohurindes, kuid harva ka epifüüdinasuurte puude harude vahel. [1,2] 

Keemiline koostis

Hariliku vereurmarohu keemiline koostis on väga mitmekesine, sisaldades rohkesti sekundaarmetaboliite, millest olulisemad on alkaloidid, fenoolsed ühendid ja flavonoidid. [3,4] 

Alkaloidid

Peamiseks bioaktiivseks ühendite rühmaks on isokinoliinalkaloidid (isoquinoline alkaloids), mida on taimest eraldatud üle 90 erineva ühendi. [3] Olulisemad alkaloidirühmad on: bensofenantidiin-alkaloidid (benzophenanthridine alkaloids), nt sanguinariin (sanguinarine), kelerütriin (chelerythrine); protoberberiini tüüpi alkaloidid (protoberberine alkaloids), nt berberiin (berberine), koptisiin; (coptisine); protopiini tüüpi alkaloidid (protopine alkaloids), nt protopiin (protopine); aporfiini tüüpi alkaloidid (aporphine alkaloids). [3,4] Kõige olulisemad üksikühendid on: kelidoniin (chelidonine), sanguinariin (sanguinarine), kelerütriin (chelerythrine), berberiin (berberine) ja koptisiin (coptisine). [5] 

Fenoolsed ühendid ja flavonoidid

Taim sisaldab rohkesti fenoolseid ühendeid (phenolic compounds), mis annavad olulise panuse taime antioksüdatiivsetesse omadustesse. [6] Olulisemad rühmad ja ühendid on: flavonoidid (flavonoids), nt kvertsetiin (quercetin), kaempferool (kaempferol), isorhamnetiin (isorhamnetin); fenoolhapped (phenolic acids), nt kofeiinhape (caffeic acid), feruulahape (ferulic acid). [6] Samuti on tuvastatud erinevaid flavonoolglükosiide, nt kaempferool-3-rutinosiid (kaempferol-3-rutinoside), kvertsetiini derivaadid (quercetin derivatives). [6,7]

Muud sekundaarsed metaboliidid

Vereurmarohu keemiline koostis hõlmab ka mitmeid muid ühenderühmi: lignaanamiidid; tanniinid (tannins) ja polüfenoolid (polyphenols), eriti juurtes; orgaanilised happed (organic acids) ja karboksüülhapped (carboxylic acids) [5] ning mikroelemendid (trace elements), nt vask,raud, mangaan, tsink. [8] 

Toime ja kasutamine

Vereurmarohu toime on mitmetahuline ning seotud eeskätt alkaloidide ja fenoolsete ühenditega. Taimele on omistatud järgmised farmakoloogilised toimed: sapinõristust suurendav toime, mis toetab maksa ja sapiteede talitlust; spasmolüütiline toime, mis aitab vähendada sapiteede ja seedetrakti silelihaste spasme; valuvaigistav toime; põletikuvastane toime;  antimikroobne toime; immuunvastust moduleeriv toime. [4,5] Fenoolsete ühendite ja flavonoidide tõttu on taimel ka märkimisväärne antioksüdatiivset toime. [6] Eksperimentaalsetes ja in vitro uuringutes on kirjeldatud ka alkaloidide võimalikku kasvajavastast toimet, eriti ühenditel nagu sanguinariin ja kelidoniin, mis võivad mõjutada rakkude apoptoosi ja proliferatsiooni. Samas on kliiniline tõendus inimestel piiratud ning vajab täiendavaid uuringuid. [3] 

Traditsiooniliselt on vereurmarohu preparaate kasutatud: sapinõristuse stimuleerimiseks ja sapiteede funktsiooni parandamiseks, maksa- ja sapipõiehaiguste korral, seedetrakti spasmiliste valude leevendamiseks, põletikuliste ja mikroobsete haigusseisundite korral. [4]. 

Rahvameditsiinis on levinud vereurmarohu piimmahla kasutamine soolatüügaste eemaldamiseks, mida võib seletada selle tsütotoksiliste ja antimikroobsete omadustega. [3] Samuti on seda kasutatud liigesehaiguste (nt podagra ja artriit) sümptomite leevendamiseks, kuigi tänapäevane teaduslik tõendus nende kasutusviiside kohta on piiratud. [2]

Kasutatud kirjandus
1. WFO (2025): Chelidonium majus L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000600655. Accessed on: 12 May 2025
2. Raal, A., Sarv, M., & Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak.

3. Li, X.-L., Sun, Y.-P., Wang, M., Wang, Z.-B., & Kuang, H.-X. (2024). Alkaloids in Chelidonium majus L.: A review of its phytochemistry, pharmacology and toxicology. Frontiers in Pharmacology, 15, 1440979. https://doi.org/10.3389/fphar.2024.1440979

4. Romanu, R., Liga, S., Tripon, M. R., Huiban, F., Iliescu, D., Dehelean, C. A., & Tulcan, C. (2025). Chelidonium majus L.: A current perspective on isoquinoline alkaloids and emerging phytochemicals. Plants, 14(17), 2627. https://doi.org/10.3390/plants14172627

5. Zielińska, S., Czerwińska, M. E., Dziągwa-Becker, M., Dryś, A., Kucharski, M., Jezierska-Domaradzka, A., Płachno, B. J., & Matkowski, A. (2020). Modulatory effect of Chelidonium majus extract and its alkaloids. Molecules, 25(4), 842. https://doi.org/10.3390/molecules25040842

6. Borges, A., Ordóñez-Díaz, J. L., Aquino, Y., Moreno-Rojas, J. M., Martín Calvo, M. L., Vaz, J. A., & Calhelha, R. C. (2025). Analysis of the phenolic profile of Chelidonium majus L. and its combination with sericin. International Journal of Molecular Sciences, 26(20), 9911. https://doi.org/10.3390/ijms26209911

7. Krizhanovska, V., Sile, I., Kronberga, A., Nakurte, I., Mezaka, I., Dambrova, M., & Grinberga, S. (2021). The cultivation of Chelidonium majus L. increased the total alkaloid content and cytotoxic activity. Plants, 10(9), 1971. https://doi.org/10.3390/plants10091971

8. Szentmihályi, K., Szöllősi‑Varga, I., & Then, M. (2021). Elements, alkaloids and antioxidant value of Chelidonium majus L. and the extracts obtained by different extraction methods. European Chemical Bulletin, 10(1), 58–66. doi:10.17628/ecb.2021.10.58-66

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Order: Ranunculales
Family: Papaveraceae
Genus: Chelidonium
Species: Greater celandine - Chelidonium majus L.

Botanical Description
Greater celandine (Chelidonium majus) is a perennial, summer-deciduous monoecious herbaceous plant that typically grows to a height of 30–50 cm, sometimes reaching up to 100 cm. The plant exudes a toxic orange-yellow latex when injured. The stem is erect and branched, and the underground part consists of a short, robust, branched rhizome. The leaves are pinnately divided, simple, and alternate along the stem. Lower leaves are short-petioled, while upper leaves are sessile. They are green on the upper surface and bluish or grayish-green underneath, with a hairy texture. [1]

The flowers are hermaphroditic with a two-parted, separate perianth. Each flower has two sepals and four bright yellow petals, which are obovate and measure 0.8–1.2 (1.5) cm in length. The stamens and pistil are shorter than the petals. The pedicels vary in length from 1–5 cm and are arranged in loose umbel-like inflorescences. Greater celandine blooms from May to September and is pollinated by insects. The fruit is a siliqua-like slender capsule, measuring 1.5–5 cm in length and 2–3 mm in width, which splits open along two seams to release black seeds with a light aril. Seeds mature starting in June, and reproduction occurs via seeds. [1]

Distribution
Greater celandine is widespread across most of Eurasia, with a fragmented distribution in the central regions, as well as in North Africa. It has been introduced to North and South America and New Zealand. In Estonia, it is common and typically found near human settlements, although it is a native species. It prefers gardens, parks, urban areas, ruins, waste grounds, and moist sparse forests, such as groves, floodplain forests, and meadow forests. It typically grows in ground vegetation but can occasionally grow epiphytically on large trees. [2]

Effects and Uses
Greater celandine has cholagogic, analgesic, immunosuppressive, anti-inflammatory, antimicrobial, spasmolytic, and mild hypotensive effects. A 5% aqueous extract is used to increase bile secretion and as an antimicrobial agent in the treatment of liver and gallbladder diseases. Externally, it is used as an anti-inflammatory agent. It helps alleviate spasmodic pain in the biliary tract and digestive organs. It is also recommended for alleviating gout, arthritis, and rheumatism. Some sources suggest anticancer properties, particularly for skin and gastric cancers. Folk medicine advocates using the latex for treating warts and applying a paste made from the roots to fractures. [2–6]

In traditional medicine, greater celandine has also been used in veterinary care. For example, decoctions were used to treat redness in livestock. Humans have used celandine decoctions as a hair rinse to eliminate dandruff. [6]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A., Sarv, M., & Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak. pp. 113-116.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia. (2017, June 30). Celandine. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/celandine
4. Chelidonium majus: harilik vereurmarohi. (n.d.). Retrieved September 23, 2023, from https://elurikkus.ee/bie-hub/species/3663
5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
6. Gilca, M., Gaman, L., Panait, E., Stoian, I., & Atanasiu, V. (2010). Chelidonium majus—an integrative review: traditional knowledge versus modern findings. Forschende Komplementarmedizin, 17(5), 241–248. https://doi.org/10.1159/000321397