Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Tulikalaadsed/ Ranunculales
Sugukond: Magunalised / Papaveraceae
Perekond: Vereurmarohi / Chelidonium
Liik: Harilik vereurmarohi / Chelidonium majus L.
Botaaniline kirjeldus
Vereurmarohi on mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim, mille kõrgus ulatub tavaliselt 30–50 cm, harvem kuni 100 cm. See eritab vigastamisel oranžkollast mürgist piimmahla. Vars on püstine ja harunenud. Taime maa-alune osa koosneb lühikesest, tugevast ja harunevast talvituvast risoomist. Lehed on sulgjagused lihtlehed. Alumised on lühirootsulised ja ülemised rootsutud. Värvuselt pealt rohelised ja alt sinakas- või hallikasrohelised. Lehed asetsevad varrel vaheldumisi. Taim karvane. [1]
Õied on kahesugulised, õiekate on kaheli ja lahklehine. Õiel on kaks tupplehte ja neli erekollast kroonlehte, mis on äraspidi munajad ning 0,8–1,2 (1,5) cm pikad. Tolmukad ja emakas on kroonlehtedest lühemad. Õieraod on väga erineva pikkusega, 1–5 cm, paiknedes hõredas sarikõisikus. Vereurmarohi õitseb maist septembrini ning on putuktolmleja. Vili on kõdrataoline peenike kupar, mille pikkus on 1,5–5 cm ja laius 2–3 mm. Kupar avaneb kahe prao moodustumisel, sees on mustad seemned heleda lisemega, mis valmivad alates juunist. Vereurmarohi paljuneb seemnetega. [1]
Leviala
Ta on laialt levinud peaaegu kogu Euraasias, esinedes keskosas katkendlikult, samuti Põhja-Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Uus-Meremaal on ta levinud tulnukana. Eestis on vereurmarohi tavaline, leidub enamasti inimasustuse lähedal, kuid on siiski pärismaine liik. Kasvukohana eelistab vereurmarohi aedu, parke, asulate ümbrust, varemeid, jäätmaid, prahipaiku, aga ka hõredaid parasniiskeid metsi, salu-, lodu- ja lammimetsi. Tavaliselt kasvab ta maapinnal rohurindes, kuid harva ka epifüütselt suurte puude harude vahel. [2]
Toime ja kasutamine
Vereurmarohi on sapinõristust suurendav, valu vaigistav, organismi immuunreaktsiooni pärssiv, põletiku- ja mikroobivastane, spasme lõõgastav ja nõrgalt vererõhku alandav toime. 5%-list vesitõmmist kasutatakse sapinõristuse suurendamiseks ning bakterivastase vahendina maksa- ja sapipõiehaiguste ravis, välispidiselt põletikuvastase vahendina. Aitab vähendada spastilisi valusid sapiteedes ja seedeelundkonnas. Soovitatakse podagra, artriidi ja liigesereuma leevendamiseks. Mõningail andmeil toimib vähivastaselt (eriti nahal ja maos). Rahvameditsiinis on soovitatud Määrida vereurmarohu piimamahlaga soolatüükaid ja asetada juurtest valmistatud ‟putru” luumurru kohale. [2-6]
Traditsioonilises meditsiinis on vereurmarohi olnud kasutusel ka veterinaarias. Näiteks on taime leotist kasutatud koduloomade punakusesuse vastu. Inimesed on omakorda kasutanud vereurmarohu leotist pealoputusveena pärast pesemist, et vabaneda kõõmast. [6]
Kasutatud kirjandus
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A., Sarv, M., & Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 113-116.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2017, June 30). celandine. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/celandine
4. Chelidonium majus : harilik vereurmarohi. (n.d.). Retrieved September 23, 2023, from https://elurikkus.ee/bie-hub/species/3663
5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
6. Gilca, M., Gaman, L., Panait, E., Stoian, I., & Atanasiu, V. (2010). Chelidonium majus--an integrative review: traditional knowledge versus modern findings. Forschende Komplementarmedizin (2006), 17(5), 241–248. https://doi.org/10.1159/000321397
