Views: 52
Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Solanales
Family: Solanaceae
Genus: Capsicum
Species: Chili pepper - Capsicum annuum L.
Botanical Description
The morphology of species and cultivars in the Capsicum genus varies greatly. Chili pepper (Capsicum spp.) is a highly branched semi-shrub, typically grown as an annual crop, with heights ranging from 0.5 to 1.5 meters. The plant has an irregularly angular to round stem up to 1 cm in diameter and is heavily branched. Leaves are alternately arranged with petioles up to 10 cm long. Leaf blades are ovate, tapering towards the tip, and measure up to 10 x 5 cm. The edges are usually smooth and nearly hairless, with colors ranging from light green to dark green or even purplish hues. [1,2]
The plant typically has solitary flowers located at branch intersections (nodes). Pedicels are up to 3 cm long during flowering and extend to 8 cm in fruiting. The persistent calyx is bell-shaped, with five prominent teeth, and enlarges as the fruit develops. Flowers are bell-shaped with 5–7 petals, 0.8–1.5 cm in diameter, usually white. There are 5–7 stamens, with anthers that vary in color from pale blue to purple. The ovary is syncarpous, trilocular, with central placentation. The style is filamentous, white or purple, with a three-part stigma. The fruit is a berry that varies in size, shape, color, and pungency depending on the cultivar.
Fruits are typically conical, up to 30 cm long, green, yellow or purple when unripe, and red, orange, yellow, or brown when ripe. The highest concentration of capsaicin is found in the placental tissue, the pale structure where seeds attach inside the fruit. Seeds are round, flat, 3–4.5 mm in diameter, about 1 mm thick, and light yellow. Chili peppers are widely cultivated worldwide. [1,2]
Distribution
Chili peppers originate from modern-day Bolivia and have been part of human diets for thousands of years, with the earliest records dating back to 7500 BCE. Evidence of cultivation has been found in Mexico from 6000 years ago, although chili peppers were independently domesticated in several regions of the Americas, including the Bolivian highlands and the Amazon. Chili pepper was one of the first self-pollinating crops cultivated in Central America. With Christopher Columbus’ arrival in the Caribbean, chili peppers spread to Europe, and through Portuguese traders, they reached Asia. [3]
Effects and Uses
Chili peppers contain alkaloids (capsaicin and derivatives), glycosides, flavonoids, steroidal saponins, glycoalkaloids, and carotenoids. Capsanthin gives ripe fruits their vibrant red color. The primary active compound, capsaicin, directly affects nerve receptors in the mouth, creating a burning sensation. This tricks the nervous system into perceiving physical damage, which deters most animals from eating the fruit. Capsaicin is fat-soluble, so its "heat" can be alleviated with fatty dairy products but may be exacerbated by water or juice. Chili consumption triggers the release of endorphins, causing analgesic effects and reactions such as sweating, diarrhea, or euphoria. [4,5]
Capsaicin has several health benefits, including reducing heart disease risk, preventing stone formation, and offering anti-inflammatory and analgesic properties. It positively impacts the digestive system by inhibiting acid secretion and stimulating the production of mucus and alkalis, helping prevent and treat ulcers. Its antioxidant and anti-inflammatory properties have been confirmed in studies, offering relief for inflammatory conditions. Capsaicin also has potential anticancer effects and helps lower cholesterol levels, reducing the risk of heart disease. [4-6]
Capsaicin is widely used in topical creams and ointments for pain relief in conditions like psoriasis. It enhances digestion and improves intestinal wall integrity, increasing micronutrient absorption. In some cultures, chili peppers are considered aphrodisiacs, but their effects vary depending on individual tolerance to capsaicin. Regular consumption builds tolerance, enabling better tolerance to chili heat. [4,5]
Dried or fresh peppers are used as raw material, often dried in the sun or at low temperatures (up to 35 °C). Internally, they are consumed as food or drink ingredients (including alcoholic beverages). Sensitivity to chili peppers varies among individuals. Externally, capsaicin plasters are used to increase local circulation and relieve pain but can cause irritation. It is recommended not to apply the plaster to the same area for at least 14 days. [7]
References
1. Flowers of India. Capsicum. Retrieved from https://www.flowersofindia.net/catalog/slides/Capsicum.html.
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 17). Chili Pepper. Encyclopedia Britannica. Retrieved from https://www.britannica.com/plant/chili-pepper.
3. Wikipedia contributors. (2023, November 18). Chili Pepper. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved from https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Chili_pepper&oldid=1185779515.
4. Capsicum. (2021). In Drugs and Lactation Database (LactMed®). National Institute of Child Health and Human Development.
5. Srinivasan, K. (2016). Biological Activities of Red Pepper (Capsicum annuum) and Its Pungent Principle Capsaicin: A Review. Critical Reviews in Food Science and Nutrition, 56(9), 1488–1500. https://doi.org/10.1080/10408398.2013.772090.
6. Sirotkin, A. V. (2023). Peppers and their constituents against obesity. Biologia Futura, 74(1), 247–252. https://doi.org/10.1007/s42977-023-00174-3.
7. Raal, A. (2010). Maailma Ravimtaimede Entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Maavitsalised / Solanales
Sugukond: Maavitsalised / Solanaceae
Perekond: Paprika / Capsicum
Liik: Tšilli / Capsicum annuum L.
Botaanilie kirjeldus
Perekonna paprika liikide ja kultivaride morfoloogia varieerub suuresti. Tšilli on tugevalt harunenud poolpõõsas, mille kõrgus jääb 0,5-1,5 meetri vahele ja mida tavaliselt kasvatatakse üheaastase kultuurina. Taimel on ebakorrapäraselt nurgeline kuni ümar vars, mille läbimõõt võib olla kuni 1 cm ning mis on tugevalt harunenud. Lehed paiknevad vaheldumisi ja neil on kuni 10 cm pikkused leherootsud. Lehelabad on munajad, tipu poole teravnevad, ulatudes mõõtmeteni 10 x 5 cm. Lehtede servad on tavaliselt terved ja peaaegu karvutud, värvuselt heledast kuni tumeda roheliseni kuni purpurseni. [1,2]
Taimel on tavaliselt üksikud õied, mis asuvad okste harudes. Õieraod on õitsemisel kuni 3 cm pikad, viljumisjärgselt kuni 8 cm pikad. Kellukakujuline tupplehtedest koosnev tupp on püsiv ja suureneb viljade kasvades, tavaliselt on sellel viis silmapaistvat hambukest. Õied ise on kellukakujulised, 5-7 kroonlehega, läbimõõduga 0,8-1,5 cm, enamasti valged. Tolmukaid on viis kuni seitse, nende tolmukapead varieeruvad kahvatusinisest kuni lillakateni. Emakas tsönokarpne, kolmeviljalehine, kolmekambriline, keskse platsentatsiooniga. Emakakael on niiditaoline, valge või lillakas; emakasuue kolmeosaline, kokkukasvanud. Vili on ebamari, mis sõltuvalt sordist erineb suuruse, kuju, värvuse ja maitselt ka teravuse poolest.
Tavaliselt on viljad enam-vähem koonilised, kuni 30 cm pikad, rohelised, kollased, kreemjad või lillakad ebaküpsena; punased, oranžid, kollased või pruunid küpsena. Suurim on vilja kapsissiinisialdus viljalehe platsenta osas, mis sisaldab vastavaid näärmeid. (Vilja lahti lõikamisel - heledam osa, millee seemned kinnituvad). Seemned on ümarad, lapikud, 3-4,5 mm läbimõõduga ja umbes 1 mm paksud, helekollased. Tšilli on laialdaselt kasvatatav kultuur üle maailma. [1,2]
Levila
Tšilli pärineb algselt tänapäeva Boliiviast ja kuulub inimese toidu valikusse juba ammustest aegadest. Vanimad allikad viitavad umbes ajaga 7500 eKr. Viiteid kultiveerimise kohta leitud Mehhikost umbes 6000 aastat tagasi, kuid tšillitaimi on kasvatatud sõltumatult erinevates Ameerika piirkondades, sealhulgas Boliivia kõrgustikel ja Amazonases. Tšillipipar oli üks esimesi isetolmlevaid kultuure, mida kasvatati Ameerikate keskosas. Christoph Kolumbuse ja tema meeskonna saabumisega Kariibi mere piirkonda levis tšilli Euroopasse. Portugali kaupmeeste kaudu jõudis tšilli ka Aasiasse. [3]
Toime ja kasutamine
Viljad sisaldavad alkaloide (kapsaitsiin ja selle derivaadid), glükosiide, flavonoide, steroidseid saponiine ja glükoalkaloide ning karotenoide. Viimastest annab viljale erepunase värvi kapsantiin. Tšilli peamine toimeaine kapsaitsiin mõjub otseselt suu piirkonna närviretseptoritele, tekitades põletuslaadse aistingu. See petab organismi närviretseptoreid, tekitades mulje füüsilisest kahjustusest, mistõttu enamik loomi taime vilju väldib. Kapsaitsiin on rasvlahustuv ja seetõttu saab selle "kõrvetavat" mõju leevendub rasvaste piimatoodetega, samas kui vesi või mahl pigem suurendavad seda efekti. Tšilli tarbimisel vabanevad organismis endorfiinid, mis põhjustavad valuvaigistava toime ning võivad esile kutsuda erinevaid reaktsioone, nagu higistamine, kõhulahtisus või isegi eufooria. [4,5]
Kapsaitsiinil on mitmeid tervisele kasulikke omadusi. Aine aitab vähendada südamehaiguste riski, ennetab kivide teket organismis ning omab põletikuvastast ja valuvaigistavat toimet. Kapsaitsiin mõjutab positiivselt seedesüsteemi, inhibeerides happesekretsiooni ja stimuleerides leelise ning lima tootmist, aidates seeläbi kaasa maohaavandite ennetamisele ja ravile. Selle antioksüdantsed ja põletikuvastased omadused on leidnud kinnitust mitmetes uuringutes, pakkudes leevendust erinevate põletikuliste seisundite korral. Lisaks kapsaitsiinil potentsiaal vähi ennetamisel ning sellel on hüpokolesteroleemiline toime, mis aitab vähendada kolesterooli taset, ennetades südamehaigusi ja kolesterooli teket. [4-6]
Kapsaitsiini kasutatakse sageli ka kreemide ja salvide kujul valu leevendamiseks erinevates seisundites nagu psoriaas. Aine soodustab seedimist ja parandab sooleseina struktuuri, suurendades seeläbi mikrotoitainete imendumist. Tšillipipraid peetakse mõnes kultuuris afrodisiaakumiteks, kuid nende mõju on individuaalne ja sõltub inimese kapsaitsiinitaluvusest. Regulaarsel tarvitamisel suureneb tolerants kapsaitsiini suhtes, mis võimaldab tšillit paremini taluda. [4,5]
Droogiks on pipra valmis või valmimata viljad. Neid kuivatatakse Päikese käes või kuivatis kuni 35 °C juures. Seespidiselt tarvitatakse toidu või jookide (sh alkohoolsete jookide) koostisena. Tundlikkus ja ärrituvus tšillile on individuaalne. Välispidiseks kasutamiseks on laialdaselt kasutusel plaastrid, mis suurendavad paikselt vereringet ning vaigistavad valu, kuid põhjustavad ka ärrituse. Samasse kohta soovitatakse plaastrit mitte panna 14 päeva jooksul. [7]
Kasutatud allikad
1. Flowers of India. (n.d.). Capsicum. Retrieved from https://www.flowersofindia.net/catalog/slides/Capsicum.html
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 17). chili pepper. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/chili-pepper
3. Wikipedia contributors. (2023, November 18). Chili pepper. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved 15:23, November 19, 2023, from https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Chili_pepper&oldid=1185779515
4. Capsicum. (2021). In Drugs and Lactation Database (LactMed®). National Institute of Child Health and Human Development.
5. Srinivasan K. (2016). Biological Activities of Red Pepper (Capsicum annuum) and Its Pungent Principle Capsaicin: A Review. Critical reviews in food science and nutrition, 56(9), 1488–1500. https://doi.org/10.1080/10408398.2013.772090
6. Sirotkin, A. V. (2023). Peppers and their constituents against obesity. Biologia Futura, 74(1), 247–252. https://doi.org/10.1007/s42977-023-00174-3
7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus