Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Astrilaadsed (Asterales)
└── Korvõielised (Asteraceae)
└── Puju (Artemisia)
└── Estragonpuju (Artemisia dracunculus L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Estragonpuju on mitmeaastane rohttaim perekonnast puju, sugukonnast korvõielised. Taim on harunev ja kasvab 120–150 cm kõrguseks. Läikivrohelised lehed on lantsetjad, 2–8 cm pikad, 2–10 mm laiad ja neil on terve või veidi hambuline serv. Lehed on pisut karvased, ilma rootsuta. Estragoni korvõisikud on väikesed, ümarad, valkjaskollased või kollakasrohelised ning koondunud pöörisjasse liitõisikusse. Õied moodustuvad moodustuvad väikestes 2–4 mm läbimõõduga korvõisikutes, kus igas korvõisikus on kuni 40 kollast või rohekaskollast õit. Taim on iseloomuliku lõhnaga. [3]

Estragonil on kaks peamist teisendit: vene estragon (tuntud ka kui vene estragonpuju, Artemisia dracunculus var. inodora) ja prantsuse estragon (tuntud ka kui prantsuse estragonpuju või saksa estragon, Artemisia dracunculus var. sativa). Vene estragon kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks ja on iseloomuliku mõru maitsega, samas kui prantsuse estragon on madalama kasvuga, 60-80 cm kõrgune, ja on magus aniisise maitsega. Hoolimata prantsuse estragoni tugevamast aroomist, mis tuleneb selle 3% eeterlike õlide sisaldusest, on põhjapoolsetes piirkondades levinum vene estragon, mille eeterlike õlide sisaldus on vaid 0,1%. Vene estragon on külmakindlam ja võimeline seemnetega paljunema. Eestis tuleb prantsuse estragoni kasvatada üheaastase taimena. Prantsuse estragoni paljundatakse vegetatiivselt. [3]

Levila
Looduslikult levib Põhja-Ameerikas (Kanada: Alberta, Briti Columbia, Manitoba, Ontario, Saskatchewan, Yukon; USA: Arizona, California, Colorado, Idaho, Illinois, Iowa, Kansas, Minnesota, Missouri, Montana, Nebraska, Nevada, New Mexico, New York, North Dakota, Oklahoma, Oregon, South Dakota, Texas, Utah, Vermont, Washington, Wisconsin, Wyoming; Mehhiko: Kesk-, Lahe-, Kirde-, Loode-, Kagu- ja Edel-Mehhiko); Lõuna-Ameerikas (Argentiina kirdeosa); Euroopas (Balti riigid; Valgevene; Belgia; Taani; Soome; Kreeka; Holland; Hispaania; Itaalia; Korsika; Krimm; Portugal; Rootsi; Ukraina; Türgi Euroopa-osa; Ungari; Venemaa Euroopa-osa: kesk-, ida-, loode-, põhja- ja lõunaosa ning Põhja-Kaukaasia; Loode-Balkani poolsaar; lisaks mitmed teised piirkonnad); Aasias (Afganistan; Iraan; Iraak; Pakistan; Kuveit; Omaani; Saudi Araabia; Jeemen; Palestiina; Liibanon-Süüria; Myanmar; Nepal; Hiina: Hainan, lõuna-keskosa, kaguosa, Qinghai, Tiibet, Xinjiang; Taiwan; Vietnam; Filipiinid; Jaapan; Kasahstan; Kõrgõzstan; Tadžikistan; Türkmenistan; Usbekistan; Mongoolia; Malaya; Borneo; Jawa; Venemaa Aasia-osa ulatuslikult, sh Altai, Amur, Burjaatia, Habarovsk, Irkutsk, Kamčatka, Krasnojarsk, Magadan, Primorje, Sahhalin, Siberi piirkonnad jm). [2]

Introduseeritud Põhja-Ameerikasse (Alaska); Aafrikasse (Alžeeria; Mauritius); Euroopasse (Austria; Bulgaaria; Tšehhi-Slovakkia; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Ungari; Itaalia; Norra; Poola; Rumeenia; Sardiinia; Šveits; Loode-Balkani poolsaar); Okeaaniasse (Uus-Meremaa põhjaosa; Uus-Meremaa lõunaosa). [2]

Kasvatamine
Estragon eelistab sooja ja päikeselist kasvukohta ning hästi vett läbilaskvat mulda; liigniiskus, eriti talvel, suurendab hukkumisriski. Prantsuse estragonit paljundatakse tavapraktikas jagamise teel või pistikutega, sest seemnest saadud taimed ei pruugi säilitada soovitud aroomiomadusi; vene estragonit saab kasvatada ka seemnest. [4,5]
Seemnete idanemise tingimused
Vene estragoni seemned külvatakse tavaliselt pindmiselt ning hoitakse tärkamiseni ühtlaselt niiskena. Soovituslik temperatuur tärkamiseks on umbes 15–20 °C. [6]
Allelopaatia ja sümbioos
Estragon on moodustab arbuskulaarse mükoriisa. Mükoriisa võib parandada mineraaltoitumust ja kasvunäitajaid ning toetada taimede taluvust stressitingimustes, see on aromaatsete ravim- ja maitsetaimede puhul tootmisel oluline. [7] Taimsetel ekstraktidel on kirjeldatud mõju putukate toitumiskäitumisele ja kahjurisurve vähendamisele. Praktikas tähendab see, et estragon võib olla kahjuritõrjel toeks [8] Haigustest on kirjeldatud estragoni rooste tekitajat Puccinia dracunculina. [9]

Varumine ja säilitamine
Droogiks sobivad estragoni lehed ja ülemised võrsed. Droogi aroom on tugevaim kui korjatakse enne õitsemist või õitsemise alguses. Kuivatatakse kiiresti ning mõõdukal temperatuuril kuni ~40 °C, et vähendada eeterliku õli lendumist. Kuivatatud droog säilitatakse tihedalt suletud anumas, kuivas ja valguse eest kaitstult. Koduses kasutuses soovitatakse tarvitada aasta jooksul. [10]

Keemiline koostis
Eeterlik õli: fenüülpropanoidid
estragool (estragole; metüülkavikool/methyl chavicol)
metüüleugenool (methyleugenol)
eugenool (eugenol)
trans-anetool (trans-anethole)
cis-anetool (cis-anethole)
β-asaroon (β-asarone)
elemitsiin (elemicin)
isoelemitsiin (isoelemicin)
dillapiool (dillapiole)
pre-estragool (pre-estragol)
müristitsiin (myristicin)
apiool (apiol)
anisaldehüüd (anisaldehyde)
bensüülbensoaat (benzyl benzoate)
metüülsalitsülaat (methyl salicylate)
trimetoksüallüülbenseen (trimethoxyallylbenzene)
[3]

Eeterlik õli: monoterpenoidid ja teised monoterpeensed ühendid
α-tujeen (α-thujene)
α-pineen (α-pinene)
β-pineen (β-pinene)
kamfeen (camphene)
β-mürtseen (β-myrcene)
p-tsümeen (p-cymene)
Δ3-kareen (Δ3-carene)
limoneen (limonene)
α-fellandreen (α-phellandrene)
β-fellandreen (β-phellandrene)
E-β-otsimeen (E-β-ocymene)
Z-β-otsimeen (Z-β-ocymene)
neo-allo-otsimeen (neo-allo-ocymene)
1,8-tsineool (1,8-cineole)
borneool (borneol)
bornüülatsetaat (bornyl acetate)
isobornüülatsetaat (isobornyl acetate)
trans-karveool (trans-carveol)[3]
Eeterlik õli: seskviterpenoidid
spatulenool (spatulenol)
spatunelool (spathunelol)
α-humuleen (α-humulene)
germakreen D (germacrene D)
kariofülleen (caryophyllene)
β-kariofülleen (β-caryophyllene)
E-kariofülleen (E-caryophyllene)
kariofülleenoksiid (caryophyllene oxide)
α-bisabolool (α-bisabolol)
δ-kadineen (δ-cadinene)
γ-elemene (γ-elemene)
δ-elemene (δ-elemene)
α-bergamoteen (α-bergamotene)
α-kopaeen (α-copaene)
(E)-β-farneseen ((E)-β-farnesene) [3]
Diterpenoidid ja triterpenoidid
fütool (phytol)
skvaleen (squalene) [3]
Polüatsetüleenid ja isokumariinid
kapilleen (capillene)
1-fenüül-2,4-heksadieen (1-phenyl-2,4-hexadiene)
1-fenüül-2,4-heksadieen-1-oon (1-phenyl-2,4-hexadiene-1-one)
5-fenüül-1,3-pentadiüün (5-phenyl-1,3-pentadiyne)
(Z)-artemidiin ((Z)-artemidin)
(E)-artemidiin ((E)-artemidin) [3]
Flavonoidid (sh glükosiidid)
kvertsetiin (quercetin)
kemferool (kaempferol)
luteoliin (luteolin)
apigeniin (apigenin)
pinotsembriin (pinocembrin)
naringeniin (naringenin)
isorhamnetiin (isorhamnetin)
isokvertsetriin (isoquercitrin)
rutiin (rutoside/rutin)
hüperosiid (hyperoside)
vitseniin (vicenin)
sakuranetiin (sakuranetin)
2′,4′-dihüdroksü-4-metoksüdihüdrokalkoon (DMC-2)
4-O-metüüldavidigeniin (4-O-methyldavidigenin)
estragonoosiid C (estragonoside C) [3]
Kumariinid
herniariin (herniarin)
dehüdroherniariin (3,4-dehydroherniarin)
skimmiin (skimmin)
kumariin (coumarin)
skopoletiin (scopoletin)
skoparoon (scoparone)
drakumeriin (dracumerin)
eskuleetiin (esculetin)
eskuliin (esculin)
kapillariin (capillarin)
aritemidiin / artemidiin (artemidine) [3]
Fenoolhapped
kloorogeenhape (chlorogenic acid)
kohvhape (caffeic acid)
vanilliinhape (vanillic acid)
p-kumaarhape (p-coumaric acid)
feruulahape (ferulic acid)
süüringhape (syringic acid)
hüdroksübensoehape (hydroxybenzoic acid)
tsihhoriinhape (chicory/cichoric acid)
5-O-kohvhappekiniinhape (5-O-caffeoylquinic acid)
3,5-O-dikohvüülkiniinhape (3,5-O-dicaffeoylquinic acid)
4,5-di-O-kohvüülkiniinhape (4,5-di-O-caffeoylquinic acid) [3]
Alkamiidid
neopelitori(in) A (neopellitorine A)
neopelitori(in) B (neopellitorine B)
pelitori(in) (pellitorine) [3]
Steroolid, rasvhapped, vitamiinid, mineraalained, ensüümid ja muud rühmad
stigmasterool (stigmasterol)
müristiinhape (myristic acid)
oleiinhape (oleic acid)
palmitiinhape (palmitic acid)
C-vitamiin (vitamin C)
joodiühendid (iodine compounds)
peroksidaasid (peroxidases)
tanniinid (tannins)
mõruained [3]

Toime ja kasutamine
Estragonpuju kasutatakse maitsetaimena (sh värskelt ja kuivatatult, estragoniäädika koostises). Traditsiooniliselt on kasutatud ka seedimist soodusta ning söögiisu suurendava vahendina. [3,10]

Tõenduspõhistes allikates seostatakse estragoni bioaktiivsust peamiselt eeterliku õli koostisosade (eriti fenüülpropanoidide) ning polüfenoolidega; kirjeldatud on antioksüdatiivset, antimikroobset ja põletikuvastast potentsiaali ning käsitletud ka ainevahetusega seotud mõjude (sh diabeediga seostatavate mehhanismide) uurimissuundi. [3]

On oluline arvestada, et estragoni eeterliku õli koostises võivad domineerida estragool ja metüüleugenoo, mis võivad avaldada mürgist toimet. Kulinaarias kasutatavad kogused erinevad oluliselt kontsentreeritud õli annustest. [3]

Kasutatud kirjandus
[1] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Plants of the World Online (POWO). (n.d.). Artemisia dracunculus L. Royal Botanic Gardens, Kew. (Vaadatud 20.01.2026).
[3] Ekiert, H., Świątkowska, S., Knut, E., Klin, P., Rzepiela, A., Tomczyk, M., & Szopa, A. (2021). Artemisia dracunculus (Tarragon): A review of its traditional uses, phytochemistry and pharmacology. Frontiers in Pharmacology, 12, 653247. https://doi.org/10.3389/fphar.2021.653993 
[4] Royal Horticultural Society. (n.d.). Tarragon: grow guide. (Vaadatud 20.01.2026).
[5] Utah State University Extension. (n.d.). French tarragon. (Vaadatud 20.01.2026).
[6] Love The Garden. (n.d.). How to grow tarragon. (Vaadatud 20.01.2026).
[7] Lamian, A., Haddadi, F., & Sharifi, M. (2017). The effect of salinity stress and arbuscular mycorrhizal fungi on some antioxidant components in tarragon. Acta Agriculturae Slovenica, 109(1), 179–186. https://doi.org/10.14720/aas.2017.109.1.17
[8] Szczepanik, M., Wawrzeńczyk, C., Szumny, A., & Gabryś, B. (2022). Influence of plant water extracts on the feeding behavior of herbivorous pests: Sitona lineatus, Rhopalosiphum padi and Leptinotarsa decemlineata. Agronomy, 12(4), 788. https://doi.org/10.3390/agronomy12040788
[9] Smith, J. A., & Jones, R. (2015). First report of Puccinia dracunculina on Artemisia dracunculus in the UK. New Disease Reports, 31, 28. https://doi.org/10.5197/j.2044-0588.2015.031.028
[10] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Artemisia
Species: Tarragon - Artemisia dracunculus L.

Botanical Description
Tarragon is a perennial herbaceous plant from the Artemisia genus, belonging to the Asteraceae family. The plant is branched and grows to a height of 120–150 cm. Its glossy green leaves are lanceolate, 2–8 cm long, and 2–10 mm wide, with entire or slightly serrated margins. The leaves are slightly hairy and lack petioles. Tarragon's capitula are small, rounded, whitish-yellow or yellowish-green, and arranged in a panicle-like compound inflorescence. Each capitulum, measuring 2–4 mm in diameter, contains up to 40 yellow or greenish-yellow flowers. The plant has a distinctive aroma. [1,2,3]

There are two main varieties of tarragon:
Russian tarragon (Artemisia dracunculus var. inodora), which grows up to 1.5 meters tall and has a characteristically bitter taste.
French tarragon (Artemisia dracunculus var. sativa), also known as German tarragon, which is shorter (60–80 cm tall) and has a sweet anise-like flavor.

Despite its stronger aroma due to a 3% essential oil content, French tarragon is less commonly grown in northern regions due to its lower cold tolerance, whereas Russian tarragon, which contains only 0.1% essential oils, is more resilient and reproduces via seeds. In Estonia, French tarragon must be grown as an annual. It propagates vegetatively. [3]

Distribution
Tarragon is native to most temperate regions of Asia, Central and Eastern Europe, and western North America. [3]

Effects and Uses

Tarragon has been widely used in traditional medicine for the treatment of various diseases, including diabetes, cancer, and infectious diseases. [1] The leaves contain 1.5–3 ml of essential oil per 100 g of dry matter, along with other active compounds such as alkylamides, coumarins, phenylpropanoids, flavonoids, and chalcones. The main components of tarragon essential oil include estragole, methyl eugenol, sabinene, limonene, trans-anethole, β-ocimene, terpinolene, α-ocimene, terpinen-4-ol, and elemicin. [4]

Tarragon is highly aromatic and flavorful, making it a popular culinary herb. Infusions and beverages made from tarragon stimulate appetite, improve digestion, and have mild tonic and diuretic effects. [5]

The dried drug consists of the herb and leaves, harvested during flowering and dried at 40°C. Tarragon has been recommended as a remedy for vitamin C deficiency and was historically used to prevent scurvy. Externally, it has been applied for headaches and rheumatism. [5]

References
1. Mrabti, H. N., Hachlafi, N. E., Al-Mijalli, S. H., et al. (2023). Phytochemical Profile, Assessment of Antimicrobial and Antioxidant properties of Essential Oils of Artemisia herba-alba Asso., and Artemisia dracunculus L.: Experimental and Computational Approaches. Journal of Molecular Structure, 1294, 136479. https://doi.org/10.1016/j.molstruc.2023.136479
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, September 25). Tarragon. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/tarragon
3. Tarragon. (n.d.). In Wikipedia. Retrieved October 31, 2023, from https://en.wikipedia.org/wiki/Tarragon
4. Hazarika, U., Kovacs, Z., Bodor, Z., & Gosztola, B. (2022). Phytochemicals and organoleptic properties of French tarragon (Artemisia dracunculus L.) influenced by different preservation methods. Lebensmittel-Wissenschaft & Technologie, 169, 114006. https://doi.org/10.1016/j.lwt.2022.114006
5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus