TruLog item database with QR quick access

Võsaülane

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Tulikalaadesed / Ranunculales
Sugukond: Tulikalised / Ranunculaceae
Perekond: Ülane / Anemonoides
Liik: Võsaülane / Anemonoides nemorosa L.

Botaaniline kirjeldus
Võsaülane on mitmeaastane suvehaljas rohttaim ülase perekonnast ja tulikaliste sugukonnast. Taim kasvab 8-25 cm kõrguseks. Taime vars on 8-25 cm kõrge, paljas või hajusalt karvane. Maa-alune osa koosneb horisontaalsest, kollakast või pruunist risoomist, mis on harunev ja mille sõlmekohtades on peened lisajuured. Risoom asub mullas 2-3 cm sügavusel ja selle külgharude pungadest arenevad maapealsed võsud. Lehed on harilikult ühe juurmise ja kuni kolme kõrglehega. Juurmine leht on pika rootsuga ja kolmejaguse lehelabaga, samas kõrglehed, mis kinnituvad õierao ülemisele kolmandikule, on sarnased juurmise lehega, kuid lehe osad on veel omakorda jagunenud. [1,2]
Võsaülase õied on lihtsad, mõlemasugulised, õiekate lahklehine, läbimõõduga 2-4 cm. Õiekatte moodustavad 6-8 valget, tagumiselt küljelt tihtipeale roosakat, karvadeta tupplehte. Emakaid ja tolmukaid on taimel palju. Õitsemisperiood kestab aprilli ja mai jooksul umbes 10-15 päeva. Öösel ja halva ilmaga õied longuvad. Võsaülane on putuktolmleja ja hakkab looduses õitsema umbes 10-aastaselt. Viljad on lühikese kõverdunud nokaga, 4-5 mm pikkused paljad pähklikesed, mis valmivad mai lõpus või juunis. Need levivad peamiselt sipelgate abil. Võsaülane paljuneb nii seemnete abil kui ka vegetatiivselt, risoomi abil. [1,2]

Levila
Võsaülane on levinud peaaegu kogu Euroopas, puududes vaid Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis on see taim sage. Eelistab kasvada leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel, eriti salu- ja laanemetsades. Võsaülane on varjulembene ja kasvab kõige paremini parasniiskel, huumusrikkal mullal. [2]

Toime ja kasutamine
Taime ei soovitata kasutada ravimtaimena - tegemist on mürgise taimega. Ülase mürgistus on tõsine seisund, mis võib tekkida pärast taime osade söömist. Mürgistuse sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne minuti jooksul pärast allaneelamist. Esimesed märgid hõlmavad tugevat kurgupõletikku ja kõhuvalu, mis on mürgistuse varased sümptomid. Lisaks võib tekkida äge gastroenteriit, mille tunnused on seedetrakti põletik, iiveldus ja oksendamine. Veelgi tõsisem on verise kõhulahtisuse teke, mis viitab seedetrakti limaskesta tugevale ärritusele ja kahjustusele. Samuti võib esineda keele pragunemist ja silma sarvkesta veritsust, mis on märk üldisest mürgistusest. Ülase mürgistuse kõige tõsisemad tagajärjed võivad olla narkootilised ja isegi surmavad, sõltuvalt allaneelatud doosist. [3, 4]

Võsaülase keemiline koostis on rikkalik ja mitmekülgne. Selle peamised bioaktiivsed ühendid hõlmavad alkaloide, mis on tuntud oma laiaulatuslike farmakoloogiliste toimete poolest. Taimes leiduvad glükosiidid, nagu protoanemoniin, anemoniin ja ranunkuliin, omavad antimikroobseid ja põletikuvastaseid omadusi. Lisaks sisaldab võsaülane saponiine ja parkaineid, mis samuti toetavad taime antimikroobseid omadusi. Taimes leidub ka C-vitamiini, kumariine, flavonoide ja γ-linoleenhapet. [3]

Meditsiiniliselt on võsaülase peamine aktiivaine protoanemoniin. See on viskoosne, värvitu õli, millel on terav lõhn ja mida kirjeldatakse kui lenduvat, õlist ja mürgist ainet. Protoanemoniinil on antimikroobsed ja seentevastased omadused, samuti on see näidanud antimutageenseid ja rahustavaid efekte. Huvitavalt piisavalt, kuivatamise käigus muundub protoanemoniin anemoniiniks, mis on valge kristalne pulber, lahustuv orgaanilistes lahustites. Anemoniinil on väljendunud valuvaigistavad ja spasmolüütilised omadused ning seda kasutatakse astma, läkaköha, rahhiidi ja emakaverejooksu korral. [3,4]

Traditsioonilises meditsiinis on võsaülase ürti kasutatud erinevatel viisidel, sealhulgas kui antitumorogeenset, analgeetilist (näiteks kõhuvalu, peavalude, radikuliidi korral), põletikuvastast (kopsude, neerude, põrna, silmade, pahaloomuliste haavandite puhul), spasmolüütilist, rahustavat, higistama ajavat, bakteritsiidset, antimikroobset, seenevastast, rögalahtistavat, diureetilist ja abortiivset ainet. [3]

Võsaülase kasutamine rahvameditsiinis on mitmekesine. Tõmmist on kasutatud pahaloomuliste kasvajate, südamehaiguste, kopsupõletiku, palaviku, kõhuvalu vastu ja abortiivse ainena. Seda on kasutatud ka tinktuuride, droogide ja infusioonide kujul südamehaiguste, apaatia, palaviku, õhupuuduse, astma, sapikivide, meeste ja naiste seksuaalse nõrkuse, menstruaalhäirete, reumaatilise podagra, sügeliste, leepra, vöötohatise, läkaköha, halvatuse, süüfilise ja podagra raviks ning see suurendab neerude ja kopsude aktiivsust. Lisaks kasutatakse võsaülase ürti välispidiselt reuma, podagra, nahahaiguste vastu nig antiseptikumina ja selle mahla kasutatakse tüügaste vastu. Homöopaatias kasutatakse võsaülase herba kui rahustit, diureetikumi ja higistama ajavat ainet. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. WFO. (2023). Anemonoides nemorosa (L.) Holub. World Flora Online. Kasutatud 24. detsembril 2023, aadressil http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000535989.
3. Lukianchuk, A., Khropot, O., Konechnyi, Y., Konechna, R., & Novikov, V. (2017). Wood anemone. Anemone Nemorosa L. Analytical review. ScienceRise Pharmaceutical Science. https://doi.org/10.15587/2519-4852.2017.104438
4. Pirvu, L., Stefaniu, A., Neagu, G., & Pintilie, L. (2022). Studies on Anemone nemorosa L. extracts; polyphenols profile, antioxidant activity, and effects on Caco-2 cells by in vitro and in silico studies. Open Chemistry. De Gruyter Open Access. https://doi.org/10.1515/chem-2022-0137