Roosilõhnaline kuldjuur

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Kivirikulaadsed / Saxifragales
Sugukond: Paksulehelised / Crassulaceae
Perekond: Kuldjuur / Rhodiola
Liik: Roosilõhnaline kuldjuur / Rhodiola rosea L.

Botaaniline kirjeldus
Roosilõhnaline kuldjuur on mitmeaastane kahekojaline taim paksuleheliste sugukonnast, perekonnast kuldjuur. Taimel on mitu 5 – 35 cm püstist vart, millele kinnituvad vahelduvalt lihakad hallikasrohelised, munajad kuni elliptilised, tipuosas saagja servaga lehed. Juurikas koos jämeda peajuurega on tugev, iseloomuliku roosi lõhnaga, lihakas, ning seda katavad pruunideks soomusteks redutseerunud juurmised lehed. Õied on ühesoolised, õiekate kaheli. Tupplehed piklikud, neid on 4(-5) ja need on 1-2.5 mm pikad. Õiekroon kollane, väike, tähekujuline. Õied on koondunud varre tippu kännasjatesse tihedatesse, kuni 150 õiest koosnevatesse õisikutesse. Õisiku läbimõõt on kuni 6.5 cm. Vili on rohekas püstiseisev kukkur.  Taim õitseb juunis–juulis, kuid tema viljad küpsevad alles augustis. [1, 4, 5]

Levila
Roosilõhnaline kuldjuur kasvab maailma külmades piirkondades, sealhulgas suures osas Arktikas, Kesk-Aasia mägedes, hajutatud Põhja-Ameerika idaosas ja Euroopa mägistes osades (nt Alpid, Püreneed, Karpaadid). Eestis kasvatatakse seda kultuurtaimena. Ta kasvab merekaljudel ja kõrgel mägedes. [8]

Toime ja kasutamine
Roosilõhnalise kuldjuure maa-alustes osades on leitud umbes 140 keemilist ühendit [6]. Taime juurtest on tuvastatud nii fenoole (nt türosool, salidrosiid), aromaatseid ühendeid (nt rosaviin, kampol, rosariin), sahhariide (nt glükoos, fruktoos, sahharoos), orgaanilisi happeid (nt oblikhape, sidrunhape, õunhape, merevaikhape), terpenoide (nt rosiridiin, rosiridool), fenoolhappeid ja nende derivaate (nt gallushape, metüülgallaat), flavonoide (nt kaempferool, tritsiin, rodioliin) kui ka alkaloide ja antrakinoone. Samuti on leitud mikroelemente: mangaani, hõbedat, tsinki, vaske jt [5].

Toimelt sarnaneb taim ženšenniga - see suurendab füüsilist ja vaimset töövõimet, tugevdab immuunsüsteemi. [8] Roosilõhnalise kuldjuure lehed ja võrsed on mõru maitsega, mida süüakse kasvõi toorelt või keedetakse nagu spinatit ning mõnikord lisatakse neid salatitele. Samuti vahel lisatakse roosilõhnalise kuldjuure ekstrakti vodkale maitseaineks. [6] On viidatud, et roosilõhnaline kuldjuur võib olla tõhus meeleolu parandamisel ja depressiooniga võitlemisel ja on leidnud kasutust südame-veresoonkonna, seedetrakti, nahahaiguste, kopsutuberkuloosi, luumurdude ja paljude teiste haiguste ravis. Taime Kasutatakse välispidiselt salvidena haavade, konjunktiviidi, nahalööbe ja abstsesside raviks. Risoomide mahla kasutatakse kollatõve korral. Roosilõhnalist kuldjuurt kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis mägitõve ja hapnikupuuduse raviks. [2, 7]

Droogiks kogutakse jämeda peajuurega taime juuretükid.  2-9 cm pikkused juurejupid kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C. Toime on mahe ja ilmneb 3-4 nädalasel kasutamisel. Päevane annus droogi ei tohi ületada 10-15 g. [8]

Kasutatud allikad
1.WFO (2023): Rhodiola rosea L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000399342. Accessed on: 31 Dec 2023 
2. Amsterdam, J. D., & Panossian, A. G. (2016). Rhodiola rosea L. as a putative botanical antidepressant. Phytomedicine: international journal of phytotherapy and phytopharmacology, 23(7), 770–783. DOI: 10.1016/j.phymed.2016.02.009 (09.09.2023).
3. Boudet A. M. (2007). Evolution and current status of research in phenolic compounds. Phytochemistry, 68(22-24), 2722–2735. DOI: 10.1016/j.phytochem.2007.06.012 (09.09.2023).
4. Brickell, C. (2008). The Royal Horticultural Society A–Z Encyclopedia of Garden Plants. United Kingdom: Dorling Kindersley.5
5. Evstatieva, L., Todorova, M., Antonova, D., & Staneva, J. (2010). Chemical composition of the essential oils of Rhodiola rosea L. of three diferent origins. Pharmacognosy magazine, 6(24), 256–258. DOI: 10.4103/0973-1296.71782 (09.09.2023).
6. Panossian, A., Wikman, G., & Sarris, J. (2010). Rosenroot (Rhodiola rosea): traditional use, chemical composition, pharmacology and clinical efficacy. Phytomedicine: international journal of phytotherapy and phytopharmacology, 17(7), 481–493. DOI: 10.1016/j.phymed.2010.02.002 (09.09.2023).
7. Pu, W. L., Zhang, M. Y., Bai, R. Y., Sun, L. K., Li, W. H., Yu, Y. L., Zhang, Y., Song, L., Wang, Z. X., Peng, Y. F., Shi, H., Zhou, K., & Li, T. X. (2020). Anti-inflammatory effects of Rhodiola rosea L.: A review. Biomedicine & pharmacotherapy =Biomedecine & pharmacotherapie, 121, 109552. DOI: 10.1016/j.biopha.2019.109552 (09.09.2023).
8. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
9. Yousef, G. G., Grace, M. H., Cheng, D. M., Belolipov, I. V., Raskin, I., & Lila, M. A. (2006). Comparative phytochemical characterization of three Rhodiola species. Phytochemistry, 67(21), 2380–2391. DOI: 10.1016/j.phytochem.2006.07.026 (09.09.2023).