Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Kivirikulaadsed (Saxifragales)
Sugukond: Paksulehelised (Crassulaceae)
Perekond: Kuldjuur (Rhodiola)
Liik: Roosilõhnaline kuldjuur - Rhodiola rosea L.

Botaaniline kirjeldus
Roosilõhnaline kuldjuur on mitmeaastane kahekojaline taim paksuleheliste sugukonnast, perekonnast kuldjuur. Taimel on mitu 5 – 35 cm püstist vart, millele kinnituvad vahelduvalt lihakad hallikasrohelised, munajad kuni elliptilised, tipuosas saagja servaga lehed. Juurikas koos jämeda peajuurega on tugev, iseloomuliku roosi lõhnaga, lihakas, ning seda katavad pruunideks soomusteks redutseerunud juurmised lehed. Õied on ühesoolised, õiekate kaheli. Tupplehed piklikud, neid on 4(-5) ja need on 1-2.5 mm pikad. Õiekroon kollane, väike, tähekujuline. Õied on koondunud varre tippu kännasjatesse tihedatesse, kuni 150 õiest koosnevatesse õisikutesse. Õisiku läbimõõt on kuni 6.5 cm. Vili on rohekas püstiseisev kukkur.  Taim õitseb juunis–juulis, kuid tema viljad küpsevad alles augustis. [1, 4, 5]

Levila
Roosilõhnaline kuldjuur kasvab maailma külmades piirkondades, sealhulgas suures osas Arktikas, Kesk-Aasia mägedes, hajutatud Põhja-Ameerika idaosas ja Euroopa mägistes osades (nt Alpid, Püreneed, Karpaadid). Eestis kasvatatakse seda kultuurtaimena. Ta kasvab merekaljudel ja kõrgel mägedes. [8]

Toime ja kasutamine
Roosilõhnalise kuldjuure maa-alustes osades on leitud umbes 140 keemilist ühendit [6]. Taime juurtest on tuvastatud nii fenoole (nt türosool, salidrosiid), aromaatseid ühendeid (nt rosaviin, kampol, rosariin), sahhariide (nt glükoos, fruktoos, sahharoos), orgaanilisi happeid (nt oblikhape, sidrunhape, õunhape, merevaikhape), terpenoide (nt rosiridiin, rosiridool), fenoolhappeid ja nende derivaate (nt gallushape, metüülgallaat), flavonoide (nt kaempferool, tritsiin, rodioliin) kui ka alkaloide ja antrakinoone. Samuti on leitud mikroelemente: mangaani, hõbedat, tsinki, vaske jt [5].

Toimelt sarnaneb taim ženšenniga - see suurendab füüsilist ja vaimset töövõimet, tugevdab immuunsüsteemi. [8] Roosilõhnalise kuldjuure lehed ja võrsed on mõru maitsega, mida süüakse kasvõi toorelt või keedetakse nagu spinatit ning mõnikord lisatakse neid salatitele. Samuti vahel lisatakse roosilõhnalise kuldjuure ekstrakti vodkale maitseaineks. [6] On viidatud, et roosilõhnaline kuldjuur võib olla tõhus meeleolu parandamisel ja depressiooniga võitlemisel ja on leidnud kasutust südame-veresoonkonna, seedetrakti, nahahaiguste, kopsutuberkuloosi, luumurdude ja paljude teiste haiguste ravis. Taime Kasutatakse välispidiselt salvidena haavade, konjunktiviidi, nahalööbe ja abstsesside raviks. Risoomide mahla kasutatakse kollatõve korral. Roosilõhnalist kuldjuurt kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis mägitõve ja hapnikupuuduse raviks. [2, 7]

Droogiks kogutakse jämeda peajuurega taime juuretükid.  2-9 cm pikkused juurejupid kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C. Toime on mahe ja ilmneb 3-4 nädalasel kasutamisel. Päevane annus droogi ei tohi ületada 10-15 g. [8]

Kasutatud allikad
1.WFO (2023): Rhodiola rosea L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000399342. Accessed on: 31 Dec 2023 
2. Amsterdam, J. D., & Panossian, A. G. (2016). Rhodiola rosea L. as a putative botanical antidepressant. Phytomedicine: international journal of phytotherapy and phytopharmacology, 23(7), 770–783. DOI: 10.1016/j.phymed.2016.02.009 (09.09.2023).
3. Boudet A. M. (2007). Evolution and current status of research in phenolic compounds. Phytochemistry, 68(22-24), 2722–2735. DOI: 10.1016/j.phytochem.2007.06.012 (09.09.2023).
4. Brickell, C. (2008). The Royal Horticultural Society A–Z Encyclopedia of Garden Plants. United Kingdom: Dorling Kindersley.5
5. Evstatieva, L., Todorova, M., Antonova, D., & Staneva, J. (2010). Chemical composition of the essential oils of Rhodiola rosea L. of three diferent origins. Pharmacognosy magazine, 6(24), 256–258. DOI: 10.4103/0973-1296.71782 (09.09.2023).
6. Panossian, A., Wikman, G., & Sarris, J. (2010). Rosenroot (Rhodiola rosea): traditional use, chemical composition, pharmacology and clinical efficacy. Phytomedicine: international journal of phytotherapy and phytopharmacology, 17(7), 481–493. DOI: 10.1016/j.phymed.2010.02.002 (09.09.2023).
7. Pu, W. L., Zhang, M. Y., Bai, R. Y., Sun, L. K., Li, W. H., Yu, Y. L., Zhang, Y., Song, L., Wang, Z. X., Peng, Y. F., Shi, H., Zhou, K., & Li, T. X. (2020). Anti-inflammatory effects of Rhodiola rosea L.: A review. Biomedicine & pharmacotherapy =Biomedecine & pharmacotherapie, 121, 109552. DOI: 10.1016/j.biopha.2019.109552 (09.09.2023).
8. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
9. Yousef, G. G., Grace, M. H., Cheng, D. M., Belolipov, I. V., Raskin, I., & Lila, M. A. (2006). Comparative phytochemical characterization of three Rhodiola species. Phytochemistry, 67(21), 2380–2391. DOI: 10.1016/j.phytochem.2006.07.026 (09.09.2023).

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Order: Saxifragales
Family: Crassulaceae
Genus: Rhodiola
Species: Golden root - Rhodiloa rosea L.

Botanical description
Golden root (Rhodiola rosea) is a perennial dioecious plant in the Crassulaceae family and the genus Rhodiola. The plant features multiple upright stems, 5–35 cm tall, with alternately arranged, fleshy, gray-green, ovate to elliptical leaves that are serrated at the tips. The rhizome, along with its thick primary root, is robust, fleshy, and emits a characteristic rose scent. It is covered with basal leaves reduced to brown scales. The flowers are unisexual, with a double perianth. Sepals are elongated, numbering 4(-5), and are 1–2.5 mm long. The small, star-shaped petals are yellow. Flowers cluster in dense, corymb-like inflorescences at the stem tips, each containing up to 150 flowers and measuring up to 6.5 cm in diameter. The fruit is a green, upright follicle. The plant flowers from June to July, and its fruits ripen in August. [1, 4, 5]

Distribution
Rose-scented golden root thrives in cold regions globally, including much of the Arctic, the mountains of Central Asia, scattered areas in eastern North America, and mountainous parts of Europe, such as the Alps, Pyrenees, and Carpathians. In Estonia, it is cultivated as a garden plant. It grows in coastal cliffs and high-altitude mountains. [8]

Effects and uses
The underground parts of Rhodiola rosea contain approximately 140 chemical compounds, including phenols (e.g., tyrosol, salidroside), aromatic compounds (e.g., rosavin, rosin, rosarin), saccharides (e.g., glucose, fructose, sucrose), organic acids (e.g., oxalic acid, citric acid, malic acid, succinic acid), terpenoids (e.g., rosiridin, rosiridol), phenolic acids and derivatives (e.g., gallic acid, methyl gallate), flavonoids (e.g., kaempferol, tricin, rhodiolin), alkaloids, and anthraquinones. Trace elements such as manganese, silver, zinc, and copper have also been identified. [5]

The plant's effects resemble those of ginseng, enhancing physical and mental performance and boosting the immune system. [8] The leaves and shoots of Rhodiola rosea are bitter-tasting and can be eaten raw or cooked like spinach, occasionally added to salads. Its extract is sometimes used to flavor vodka. [6] Studies suggest that the plant may improve mood, combat depression, and aid in treating cardiovascular, gastrointestinal, and skin diseases, tuberculosis, fractures, and other ailments. Externally, salves made from the plant treat wounds, conjunctivitis, rashes, and abscesses. Juice from the rhizomes is used for jaundice. The plant is widely used in traditional medicine for altitude sickness and oxygen deficiency. [2, 7]

The rhizomes and thick primary roots are harvested in 2–9 cm segments and dried at 50–60 °C. The effects are mild and become noticeable after 3–4 weeks of use. The recommended daily dose of the dried herb should not exceed 10–15 g. [8]

References
1. WFO (2023): Rhodiola rosea L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000399342. Accessed on: December 31, 2023.
2. Amsterdam, J. D., & Panossian, A. G. (2016). Rhodiola rosea L. as a putative botanical antidepressant. Phytomedicine, 23(7), 770–783. DOI: 10.1016/j.phymed.2016.02.009.
3. Boudet, A. M. (2007). Evolution and current status of research in phenolic compounds. Phytochemistry, 68(22–24), 2722–2735. DOI: 10.1016/j.phytochem.2007.06.012.
4. Brickell, C. (2008). The Royal Horticultural Society A–Z Encyclopedia of Garden Plants. United Kingdom: Dorling Kindersley.
5. Evstatieva, L., Todorova, M., Antonova, D., & Staneva, J. (2010). Chemical composition of the essential oils of Rhodiola rosea L. of three different origins. Pharmacognosy Magazine, 6(24), 256–258. DOI: 10.4103/0973-1296.71782.
6. Panossian, A., Wikman, G., & Sarris, J. (2010). Rosenroot (Rhodiola rosea): traditional use, chemical composition, pharmacology and clinical efficacy. Phytomedicine, 17(7), 481–493. DOI: 10.1016/j.phymed.2010.02.002.
7. Pu, W. L., Zhang, M. Y., Bai, R. Y., et al. (2020). Anti-inflammatory effects of Rhodiola rosea L.: A review. Biomedicine & Pharmacotherapy, 121, 109552. DOI: 10.1016/j.biopha.2019.109552.
8. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.