Harilik soolikarohi

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Soolikarohi / Tanacetum
Liik: Harilik soolikarohi / Tanacetum vulgare L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik soolikarohi on mitmeaastase ühekojalise rohttaim, kes kuulub korvõieliste sugukonda, perekonda soolikarohi. Taim on tuntud oma iseloomuliku kamprilõhna poolest. Soolikarohi kasvab tugevate puhmikutena, mille kõrguseks on (25) 40-120 cm. Varsi on tavaliselt mitu, need on püstised, tihedalt lehistunud ja ülemises osas sageli harunenud. Värvuselt kahvaturohelised, mõnikord lillakaspunased. Risoomil on arvukalt lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri. Lehed on üldkujult elliptilised kuni äraspidimunajad, aheneva alusega ja sügavalt sulgjagused. Esimese järgu hõlmasid (kuni 12 paari) on veel omakorda sulglõhised või -jagused. Viimase järgu hõlmad on kitsad, saagja servaga, mõlemal küljel näärmelohukestega. Noored lehed on alumiselt pinnalt hallikarvased. Lehe pikkus kuni 20 cm ja laius 8-10 cm. Juurmised lehed on pikarootsulised, alumised varrelehed lühirootsulised ja ülemised rootsutud. 

Õied on koondunud 7-12 mm läbimõõduga korvõisikuteks. Õisiku alusel on valkja või pruuni kileja äärisega üldkatis. Õisik ise on peaaegu lame ja koosneb ainult kollastest putkõitest. Keskmine osa on viiehambalise krooniga mõlemasugulised õied ja äärmised osad kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Varre tippudes on korvõisikud liitunud suureks kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juulist septembrini. Seemnis on pikiribiline, tipul madala kileja hambulise äärisega, mõõtmetega 1,5-1,8 mm pikk ja umbes 0,5 mm lai. [1,2] 


Levila
Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Ida-Aasias ning tulnukana Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Eestis on taim tavaline, harvem esineb Kesk-Eestis. Sagedased kasvukohad on tee- ja põlluservad, jäätmaad, varemed, aga ka rannavallid, rannaniidud ja mõnikord pärisniidud. [2] 

Toime ja kasutamine
Õisikud sisaldavad flavonoide (kvertsiin, luteoliin, akatsetiin), millel on toime sapinõristusele. Taim sisaldab ka eeterlikku õli (kuni 2%, tujooni), millel on mõju sooleussidele ja seetõttu ongi soolikarohtu just eeskätt soolenugiliste tõrjeks kasutatud. Antud ained on mürgised ka inimesele, mistõttu on soolikarohtu tänapäeval seespidiselt tarvitada ei soovitata. Parkainesisaldusest võib olla abi kõhulahtisuse korral. Põletikuvastane, higieritust, seedetegevust, menstruatsiooni soodustav ja palavikku alandav toime on teaduslikult tõestamata. Soolikarohu nimetus tulenebki ilmselt tema rahvameditsiinilisest kasutusest. Ta on vana ja tuntud ravimtaim, mida on kasutatud keskajast saadik sooleparasiitide (peamiselt solkmete ja naaskelsabade) välja tõrjumiseks.

Droogina on kasutatud õisikuid, millest tehti teed, või seemneid, mida söödi või raputati ka võileivale. Soolikarohust on abi otsitud ka soolevaeguste, krampide ja kõhutõve korral ning menstruaaltsükli korrastamiseks. Välispidiselt on soolikarohuga tohterdatud sügelisi, halvasti paranevaid haavu, podagrat ja liigesepõletikku. [2] 

Kasutatud allikad
1. WFO (2024): Tanacetum vulgare L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000114512. Accessed on: 04 Jan 2024
2. Harilik soolikarohi. (16. aprill 2023). Vikipeedia. Vaadatud: 10:03, 4. jaanuar 2024, aadressil https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_soolikarohi&oldid=6376551.