Botaaniline kirjeldus
Harilik soolikarohi on mitmeaastase ühekojalise rohttaim, kes kuulub korvõieliste sugukonda, perekonda soolikarohi. Taim on tuntud oma iseloomuliku kamprilõhna poolest. Soolikarohi kasvab tugevate puhmikutena, mille kõrguseks on (25) 40-120 cm. Varsi on tavaliselt mitu, need on püstised, tihedalt lehistunud ja ülemises osas sageli harunenud. Värvuselt kahvaturohelised, mõnikord lillakaspunased. Risoomil on arvukalt lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri. Lehed on üldkujult elliptilised kuni äraspidimunajad, aheneva alusega ja sügavalt sulgjagused. Esimese järgu hõlmasid (kuni 12 paari) on veel omakorda sulglõhised või -jagused. Viimase järgu hõlmad on kitsad, saagja servaga, mõlemal küljel näärmelohukestega. Noored lehed on alumiselt pinnalt hallikarvased. Lehe pikkus kuni 20 cm ja laius 8-10 cm. Juurmised lehed on pikarootsulised, alumised varrelehed lühirootsulised ja ülemised rootsutud.

Õied on koondunud 7-12 mm läbimõõduga korvõisikuteks. Õisiku alusel on valkja või pruuni kileja äärisega üldkatis. Õisik ise on peaaegu lame ja koosneb ainult kollastest putkõitest. Keskmine osa on viiehambalise krooniga mõlemasugulised õied ja äärmised osad kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Varre tippudes on korvõisikud liitunud suureks kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juulist septembrini. Seemnis on pikiribiline, tipul madala kileja hambulise äärisega, mõõtmetega 1,5-1,8 mm pikk ja umbes 0,5 mm lai. [1,2]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Korsika; Tšehhi–Slovakkia; Taani; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Rumeenia; Sitsiilia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Türgi; Türgi Euroopa-osa; Ukraina; Krimm; Loode-Balkani poolsaar; Euroopa-Venemaa eri piirkonnad: Kesk-, Ida-, Põhja-, Loode- ja Lõuna-Euroopa Venemaa; Põhja-Kaukaasia) ning Aasias (Altai; Amuuri piirkond; Burjaatia; Tšitaa; Irkutsk; Krasnojarsk; Tõva; Jakuutia; Lääne-Siber; Kasahstan; Kõrgõzstan; Mandžuuria; Mongoolia; Korea; Jaapan; Kamtšatka; Habarovsk; Primorje; Sahhalin; Kuriili saared; Magadan; Xinjiang). [1]


Introdutseeritud Euroopas (Fääri saared; Iirimaa; Island; Portugal), Põhja-Ameerikas (Kanada: Alberta; Briti Columbia; Labrador; Manitoba; New Brunswick; Newfoundland; Loodealad; Nova Scotia; Ontario; Prince Edwardi saar; Québec; Saskatchewan; USA: Alaska; Arizona; Arkansas; California; Colorado; Connecticut; Georgia; Idaho; Illinois; Indiana; Iowa; Kansas; Kentucky; Louisiana; Maine; Maryland; Massachusetts; Michigan; Minnesota; Missouri; Montana; Nebraska; Nevada; New Hampshire; New Jersey; New Mexico; New York; North Carolina; North Dakota; Ohio; Oklahoma; Oregon; Pennsylvania; Rhode Island; South Dakota; Tennessee; Utah; Vermont; Virginia; Washington; West Virginia; Wisconsin; Wyoming), Lõuna-Ameerikas (Boliivia; Brasiilia: põhja-, kirde-, lõuna-, kagu- ja lääne-keskpiirkond; Colombia; Ecuador; Panamá; Paraguay; Peruu; Uruguay; Venezuela), Aafrikas (Mauritius; Réunion) ning Okeaanias (Austraalia: Uus-Lõuna-Wales; Queensland; Lõuna-Austraalia; Tasmaania; Victoria; Cooki saared; Tubua’i saared; Trinidad ja Tobago). [3]

Kasvatamine
Harilik soolikarohi on vastupidav püsik, mis levib jõudsalt risoomide abil ning võib soodsates tingimustes muutuda invasiivseks umbrohuks. Aias sobib ta valgusküllasesse kasvukohta. [1]
Paljundamine
Paljundatakse nii seemnetega kui ka vegetatiivselt puhma jagamine ja risoomitükkide ümberistutamise teel. [4]
Seemnete idanemise tingimused
Seemned idanevad hästi ligikaudu 24 °C. [4]
Kasvutingimused
Liik on valguslembene ning tuleb hästi toime kuivemapoolsel, mõõdukalt toitainerikkal mullal. Looduslikes kasvukohtades eelistab ta sageli kasvada häiringualadel. Liigne väetamine ja liig-niiskus soodustavad lopsakat, kasvu, kuid sellisel juhul taim lamandub oma massi all.  [1]
Allelopaatia ja sümbioos
Moodustab arbuskulaarset mükoriisat. [5]

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse õisi (Tanaceti flos) ning mõnikord ürti; korjatakse õitsemise ajal kuiva ilmaga. [2] Kuivatatakse õhukese kihina, varjulises ja hästi ventileeritud kohas. [2] Säilitatakse kuivas ja valguse eest kaitstult, suletud anumas. [2]

Keemiline koostis
Eeterlik õli
α-tujoon (α-thujone) [2]
β-tujoon (β-thujone) [2]
kamper (camphor) [2,4]
1,8-tsineool (1,8-cineole) [4]
kamfeen (camphene) [4]
borneool (borneol) [4]
trans-krüsanteenüülatsetaat (trans-chrysanthenyl acetate) [4]

Flavonoidid
kvertsetiin (quercetin) [2]
luteoliin (luteolin) [2]
akatsetiin (acacetin) [2]

Fenoolhapped ja kohvhappe derivaadid
klorogeenhape (chlorogenic acid) [4]
3,5-O-dikohveoüülkiinhape (3,5-O-dicaffeoylquinic acid) [4]

Peamised toimeained
Peamisteks toimeaineteks peetakse eeterliku õli monoterpeene ning fenoolseid ühendeid, ning õisikutes sisalduvaid flavonoide. [2,4]

Toime ja kasutamine
Õisikud sisaldavad flavonoide nt kvertsiini, luteoliini, akatsetiini, millel on toime sapinõristusele. Taim sisaldab ka eeterlikku õli, milles on kuni 2%, tujooni ja millel on mõju sooleussidele ning seetõttu ongi soolikarohtu just soolenugiliste tõrjeks kasutatud. Antud ained on mürgised ka inimesele, mistõttu on soolikarohtu tänapäeval seespidiselt tarvitada ei soovitata. Parkainesisaldusest võib olla abi kõhulahtisuse korral. Põletikuvastane, higieritust, seedetegevust, menstruatsiooni soodustav ja palavikku alandav toime on teaduslikult tõestamata. Soolikarohu nimetus tulenebki ilmselt tema rahvameditsiinilisest kasutusest. Ta on vana ja tuntud ravimtaim, mida on kasutatud keskajast saadik sooleparasiitide, peamiselt solkmete ja naaskelsabade, välja tõrjumiseks. [2] Õisikutest tehti teed, on tarvitatud ka seemneid, mida söödi või raputati ka võileivale. Soolikarohust on abi otsitud ka soolevaeguste, krampide ja kõhutõvede korral ning menstruaaltsükli korrastamiseks. Välispidiselt on soolikarohuga tohterdatud sügelisi, halvasti paranevaid haavu, podagrat ja liigesepõletikku. [2] 

Kasutatud kirjandus
[1] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (2. trükk). Eesti Loodusfoto.
[2] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[3] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Tanacetum vulgare L. In Plants of the World Online. Vaadatud 23. jaanuar 2026, aadressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:252568-1 
[4] Devrnja, N., Kremer, D., Grujić, S., Skorić, M., & Milutinović, M. (2021). In vitro cultivation and bioactivity of common tansy (Tanacetum vulgare L.). Protoplasma, 258, 1167–1182. https://doi.org/10.1007/s00709-020-01588-9  
[5] Bennett, J. A., Richards, C., & Cahill, J. F. (2025). Fertilizer and fungicide reduce herbicide efficacy and enhance common tansy growth in a grassland. PLOS ONE, 20(6), e0333818. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0333818