We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Harilik köömen

Harilik köömen

Views: 261

Harilik köömen 1
Harilik köömen 2
Harilik köömen 3
Harilik köömen 4
Harilik köömen 5
Harilik köömen 6
Harilik köömen 7
❮ ❯

Harilik köömen

Süstemaatiline kuuluvus
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Sarikalaadsed (Apiales)
└── Sarikalised (Apiaceae)
└── Köömen (Carum)
└── Harilik köömen (Carum carvi L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik köömen on kaheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast, perekonnast köömen. Taime iseloomustab tugev peajuurestik. Kui köömen kasvab kehval ja kuival pinnasel, jääb ta õitsemise ajaks suhteliselt madalaks, vaevu 30 cm kõrguseks. Kuid viljakal põllumullal võib see taim kasvada palju suuremaks, ulatudes isegi kuni meetri kõrguseks. Taimel on püstine, oksine ja paljas vars. Köömne lehed on kahelisulgjad, sulglõhiste lehekestega. Need lehekesed on lineaalse tipuga, andes lehtedele erilise välimuse. Köömne alumised sulglehekesed asetsevad risti, samas kui ülemised lehekesed on väiksemad. Leherootsud on pikad, sageli pikkade lehetuppedega.

Õied võivad olla kas valged või roosakad ja need koondunud varre latva liitsarikasse. Sarikakiired, mille külge õied kinnituvad, on erineva pikkusega. Köömen on varane ja pikaaegne õitseja. Soojades, tuulte eest kaitstud metsaservades võib esimesi köömneõisi märgata juba mais, samas võib sama vaatepilti kohata mõnes teises kohas ka augustis.

Köömne viljad on oma ehituselt kaksikseemnised. Need on tömpide roietega, kandilised, paljad ja pruunid. Köömne viljadel on iseloomulik hea lõhn, mida on tunda eriti siis, kui neid sõrmede vahel hõõruda või kriimustada. See unikaalne lõhn on üks põhjusi, miks köömenit on sajandeid hinnatud nii toiduvalmistamisel kui ka traditsioonilises meditsiinis. [3,4]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Tšehhi; Taani; Ida-Egeuse saared; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Kreeka; Ungari; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Portugal; Rumeenia; Slovakkia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Türgi Euroopa-osa; Ukraina; Krimm; Euroopa-Venemaa eri piirkonnad), Aasias (Afganistan; Altai; Amuuri piirkond; Armeenia; Himaalaja; Iraan; Iraak; Kasahstan; Kõrgõzstan; Korea; Mandžuuria; Mongoolia; Nepal; Pakistan; Saudi Araabia; Liibanon–Süüria; Hiina: põhja-keskosa, loode-, lõuna-kesk- ja kagupiirkond; Siberi ja Kaug-Ida alad) ning Põhja-Aafrikas (Alžeeria; Liibüa; Maroko; Tuneesia). [2]

Introdutseeritud või naturaliseerunud Euroopas (Küpros; Fääri saared; Suurbritannia; Iirimaa; Island; Kanaari saared), Põhja-Ameerikas (Kanada: Loodealad, Ontario, Prince Edward Island, Québec; USA: Kesk-USA, Põhja-Kesk-USA, Kirde-USA, Lääne-Virginia, Põhja-Dakota, Lõuna-Dakota) ning subantarktilisel alal (Lõuna-Georgia). [2]

Kasvatamine
Harilik köömen on tüüpiliselt kaheaastane kultuur: esimesel aastal kujuneb lehekodarik ja tugev peajuur, teisel aastal taim õitseb ja viljub. Juurestiku areng määrab teise aasta generatiivse kasvu. [3]
Paljundamine
Paljundatakse seemnetega. Tugeva peajuure tõttu on köömen ümberistutamise suhtes tundlik, mistõttu külvatakse otse kasvukohale. [3]
Seemnete idanemise tingimused
Külvatakse ote kasvukohale. Külv kaetakse mullaga ning idanemine toimub ühtlaselt niisketes tingimustes. [3]
Kasvutingimused
Köömen eelistab päikeselist kasvukohta ning kobedat, huumusrikast ja hästi vett läbilaskvat mulda. Püsiv liigniiskus soodustab juurestiku kahjustusi ja võib vähendada aasta kasvu. Kehvemal ja kuivemal mullal jääb taim madalamaks ning saagikus on väiksem; viljakal mullal võib vars kasvada kuni umbes meetrini. [3,4]

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse vilju (Carvi fructus). Viljade valmimine võib olla ebaühtlane ja täielikult valminud köömned võivad variseda. Saak koristatakse tavaliselt siis, kui vilikond on valdavalt pruunistunud ja aromaatne. [4] Säilitatakse kuivas, jahedas ja valguse eest kaitstult suletud nõus. [4,5]

Keemiline koostis
Eeterlik õli
Monoterpeenketoonid ja -alkohol(id)
karvoon (carvone) [4–7]
dihüdrokarvoon (dihydrocarvone; cis- ja trans-isomeerid) [7]
karveool (carveol; cis- ja trans-isomeerid) [7]
linalool (linalool) [7]
alfa-terpineool (α-terpineol) [7]
Monoterpeenid ja aldehüüdid
limoneen (limonene) [4–7]
mürtseen (myrcene) [7]
p-tsümeen (p-cymene) [7]
sabineen (sabinene) [7]
alfa-pineen (α-pinene) [7]
beeta-pineen (β-pinene) [7]
oktanaal (octanal) [7]
perillaldehüüd (perillaldehyde) [7]
trans-anetool (trans-anethole) [7]
Seskviterpeenid
beeta-karüofülleen (β-caryophyllene) [7]
Rasvhapped
petroseliinhape (petroselinic acid) [6]
linoolhape (linoleic acid) [6]
oleiinhape (oleic acid) [6]
palmitiinhape (palmitic acid) [6]
steariinhape (stearic acid) [6]
Fenoolsed ühendid
kohvhape (caffeic acid) [6]
feruulahape (ferulic acid) [6]
p-kumaarhape (p-coumaric acid) [6]
Flavonoidid
kvertsetiini derivaadid (quercetin derivatives) [6]
kemferooli derivaadid (kaempferol derivatives) [6]

Peamised toimeained
Kõige olulisemaks peetakse eeterliku õli monoterpeenseid ühendeid, eeskätt karvooni ja limoneeni ning nende derivaate. [5–7]

Toime ja kasutamine
Köömen on laialdaselt kasutatav maitseaine. Ravimtaimena kasutatakse droogi ja eeterlikku õli eeskätt seedimist toetava vahendina. Taime on kasutatud gaasivaevuste ja krampide leevendamiseks. [4]

Köömne bioloogiline aktiivsus on seotud eeterliku õli ja polüfenoolsete ühenditega. On kirjeldatud antimikroobset ja antioksüdatiivset potentsiaali. [6] Toiduvürtsina kasutatavad kogused üldjuhul ohutud, kuid kontsentreeritud eeterliku õli korral on oluline annustamine ja individuaalne taluvus. [4–6]

Kasutatud kirjandus
[1] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Carum carvi L. In Plants of the World Online. Retrieved January 20, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:839677-1
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Tuulik, T., & Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja (2. trükk). Eesti Loodusfoto.
[4] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[5] European Pharmacopoeia (Ph. Eur.). (n.d.). Carvi fructus; Carvi aetheroleum (Monographs). European Directorate for the Quality of Medicines & HealthCare (EDQM).
[6] Mahboubi, M. (2019). Caraway as important medicinal plants in management of diseases. Natural Products and Bioprospecting, 9(1), 1–11. https://doi.org/10.1007/s13659-018-0190-x
[7] EFSA Panel on Additives and Products or Substances used in Animal Feed (FEEDAP). (2024). Safety and efficacy of a feed additive consisting of an essential oil obtained from the fruit of Carum carvi L. (caraway oil) for all animal species (FEFANA asbl). EFSA Journal, 22(7), e8906. https://doi.org/10.2903/j.efsa.2024.8906

 

 

 

Caraway

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Apiales
Family: Apiaceae
Genus: Carum
Species: Caraway - Carum carvi L.

Botanical Description
Caraway is a biennial herbaceous plant from the Apiaceae family, belonging to the genus Carum. It is characterized by a strong taproot system. When growing in poor and dry soils, caraway remains relatively short, reaching only about 30 cm in height by the flowering period. However, in fertile agricultural soils, the plant can grow significantly taller, reaching up to one meter. The plant has an erect, branched, and glabrous stem. Caraway leaves are bipinnate, with pinnatisect leaflets that have a linear tip, giving them a distinctive appearance. The lower pinnate leaflets are arranged at right angles, while the upper leaflets are smaller. The petioles are long, often with elongated sheaths.

The flowers can be either white or pink and are grouped into compound umbels at the top of the stem. The umbel rays, which hold the flowers, vary in length. Caraway is an early and long-lasting bloomer. In warm, sheltered forest edges, the first caraway flowers may appear as early as May, while in other locations, they may still be found blooming in August.

Caraway fruits are schizocarps, consisting of two mericarps. They have blunt ribs, are angular, glabrous, and brown in color. The fruits have a distinct pleasant aroma, which becomes particularly noticeable when rubbed or scratched between the fingers. This unique fragrance is one of the main reasons why caraway has been highly valued for centuries in both culinary and traditional medicine. [1,2]

Distribution
Caraway is native to Western Asia, Europe, and North Africa. It is a common plant in Estonia. [1,2]

Effects and Usage
Caraway fruits, commonly known as caraway seeds, are used as both a medicinal herb and a spice. Caraway is among the oldest culinary herbs used by humans. Its rich content of essential oils (approximately 3–7%), fatty oils, tannins, and bitter compounds makes it an excellent digestive aid. The essential oils relieve stomach cramps and bloating, soothe the stomach, and stimulate appetite. [3]

The main active components of caraway essential oil are carvone and limonene. Carvone is responsible for caraway’s characteristic aroma and is known for its digestive and antispasmodic properties. Limonene also aids digestion and possesses antioxidant properties. In addition to essential oils, caraway contains various flavonoids and phenolic acids, which contribute to its antioxidant effects. These compounds help protect cells from oxidative stress, which is linked to several chronic diseases. Phenolic acids such as caffeic acid and ferulic acid are also known for their anti-inflammatory effects.

Caraway also contains terpenes, aldehydes, and ketones, which contribute to its antimicrobial and anti-inflammatory properties, making it useful both as a food preservative and a natural remedy. In folk medicine, caraway has also been used as a galactagogue (to promote milk production) and as a weight loss aid. [4]

References
1. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 29). Caraway. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/caraway
2. Harilik köömen. (October 11, 2022). Wikipedia. Accessed: 10:41, December 6, 2023, at https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_k%C3%B6%C3%B6men&oldid=6214704.
3. A. Raal (2010), Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, p. 171, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Mahboubi M. (2019). Caraway as Important Medicinal Plants in Management of Diseases. Natural Products and Bioprospecting, 9(1), 1–11. https://doi.org/10.1007/s13659-018-0190-x