We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Aedvaak

Aedvaak

Views: 248

Aedvaak 1
Aedvaak 2
❮ ❯

Elecampane

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Inula
Species: Elecampane  - Inula helenium L.

Botanical Description
Elecampane is a perennial, robust herbaceous plant from the Asteraceae family, belonging to the Inula genus. It grows between 70–150 (200) cm in height and forms a clump up to one meter in diameter. The stem is erect, grooved, and furrowed, branching at the top.

The lower leaves are broadly elliptical, usually measuring 15–40 × 10–20 cm, with a velvety underside and sparsely hairy upper surface. Stem leaves are ovate to elliptical or lanceolate, measuring 10–30 × 4.5–12 cm, heart-shaped at the base, clasping the stem, and have serrated margins.

The involucre of the flower head is 30–40 mm in diameter, with bracts that are ovate, elongated, or triangular-lanceolate, measuring 12–20 (25) × 6–8 (20) mm, and velvety on the lower side. The capitula contain both tubular and ray florets. The ray florets are yellow, numbering between (15–) 50–100. The tubular florets measure 9–11 mm in length. The fruit is a glabrous achene, 3–4 mm long. The pappus consists of (40–) 50–60 bristles fused at the base, appearing as fine hairs or filaments. [1] The rhizome is thick and fleshy. [3]

Distribution
Elecampane is native to Europe and Asia. [1] It is commonly found along roadsides, field edges, meadows, and riverbanks. [5] The plant blooms from July to September and rarely naturalizes in the wild. [3]

Effects and Usage
The medicinal part of the plant is its rhizome and root, which are harvested in spring or autumn. [4] Elecampane is used to stimulate appetite, aid digestion, and treat inflammation of the upper respiratory tract and gastric ulcers. [4] Externally, it is applied to old and suppurating wounds, as well as for relieving scabies and skin rashes. [1]

In addition to its medicinal uses, elecampane is cultivated as an ornamental plant. [3] Due to its slightly bitter taste, it has also been used as a substitute for ginger. [2]

References
1. WFO (2024): Inula helenium L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000120207. Accessed on: 06 Jan 2024
2. Kurg, K. (2008). Päikeselill aedvaak. Targu Talita, 435
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto
4. Raal, A. (2010). Farmakognoosia (U. Margna, Ed.). Tartu Ülikooli Kirjastus
5. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Aedvaak: Inula helenium. EKM Teaduskirjastus

Aedvaak

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimeriik (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Astrilaadsed (Asterales)
                └── Korvõielised (Asteraceae)
                    └── Vaak (Inula)
                        └── Aedvaak (Inula helenium L.) [1,2]


Botaaniline kirjeldus
Aedvaak (Inula helenium) on mitmeaastane tugevakasvuline rohttaim, tavaliselt 70–150(–200) cm kõrgune. Vars on püstine, vaoline/sooniline ning haruneb ülaosas. Alumised lehed on suured (sageli kuni ~40 cm), laiad, pealt hõredamalt karvased ja alt sametiselt karvased; varrelehed on munajad kuni lantsetjad, aluselt sageli südajad ja vart osalt ümbritsevad. Õisikud on suured kollased korvõisikud, milles esinevad nii keelõied kui putkõied; vili on seemnis harjastega (pappus). Maa-alune osa on iseloomulikult lihava ja jämeda risoomi ning juurestikuga. [3]

Levila
Looduslik levila on Euroopa (Albaania, Bulgaaria, Kreeka, Itaalia; Ukraina sh Krimm; Venemaa Euroopa-osa lõunapoolsed piirkonnad; Loode-Balkani poolsaar); Aasia (Altai; Lääne-Siber; Põhja-Kaukaasia ja Taga-Kaukaasia; Lääne- ja Kesk-Aasia sh Iraan, Iraak, Türgi; Kesk-Aasia riigid sh Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan; Hiina: Xinjiang). [1]

Introdutseeritud ja naturaliseerunud Euroopas (nt Austria, Balti riigid, Valgevene, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Ungari, Iirimaa, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Tšehhi ja Slovakkia; samuti mitmed Venemaa Euroopa-osa piirkonnad);
Aasias (Korea; Venemaa: Primorje);
Põhja-Ameerikas (Kanada mitmes provintsis; USA mitmes osariigis). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Paljundatakse peamiselt seemnetega ning aianduses ka risoomi või puhma jagamise teel. [3]
Seemnete idanemise tingimused
Külvatakse otsekasvukohale. Taim teeb ka isekülvi. [3]
Kasvutingimused
Eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket, huumusrikast, kuid vett läbilaskvat mulda; liigniiskus ja seisev vesi suurendavad juurestiku kahjustuste riski. Looduses ja metsistunult esineb sageli tee- ja põlluservades, niitudel ning veekogude kallastel. [3]
Allelopaatia ja sümbioos
Liigispetsiifilised, hästi tõendatud allelopaatiauuringud aedvaagu kohta on napid; praktikas määravad edukuse eeskätt valgus, niiskus ja konkurents. Mükoriisa osas on korvõieliste puhul tüüpiline arbuskulaarne mükoriisa, kuid aedvaak ei ole liigitasemel uuritud. Kahjustajatest on tüüpilised üldised lehe- ja varrekahjurid (nt lehetäid) ning niisketes oludes juuremädanikud. [3]

Varumine ja säilitamine
Droogiks kasutatakse peamiselt juuri ja risoomi (Inulae helenii radix), mida varutakse tavapraktikas sügisel või varakevadel; materjal puhastatakse, tükeldatakse ning kuivatatakse varjulises, hästi ventileeritud kohas või kontrollitud kuivatis mõõdukal temperatuuril, et vältida ülekuumenemist ja kvaliteedilangust. Säilitada kuivas, valguse eest kaitstult, tihedalt suletud nõus; niiskumine soodustab riknemist. [4]

Keemiline koostis
Süsivesikud ja muud primaarsed metaboliidid
Inuliin (fruktaan)
Fruktooligosahhariidid (lühema ahelaga fruktaanid) [4]
Seskviterpeenlaktoonid
Alantolaktoon (alantolactone)
Isoalantolaktoon (isoalantolactone)
Alloalantolaktoon (alloalantolactone)
Igalaan (igalan)
Dugesialaktoon (dugesialactone) [5]
Muud lipofiilsed ühendid
3-metüül-2-alkanonid (3-methyl-2-alkanones) [5]
Fenoolsed ühendid
Klorogeenhape (chlorogenic acid)
Kohvhape (caffeic acid) [5]

Peamised toimeained
Inuliin (prebiootiline fruktaan) [4] Alantolaktoon ja isoalantolaktoon. [5]
Fenoolsed happed (nt klorogeenhape, kohvhape) [5]

Toime ja kasutamine
Aedvaagu juuri ja risoomi on traditsiooniliselt kasutatud eeskätt hingamisteede vaevuste korral rögalahtistava ja limaskesti toetava vahendina ning seedetegevuse ergutamiseks. Välispidiselt on nahaärrituste ja haavaprobleemide korral. [4] Kaasaegses teaduskirjanduses on aedvaagu puhul rõhutatud antimikroobset potentsiaali, sh selgelt bioaktiivsete seskviterpeenlaktoonide (nt alantolaktoon, isoalantolaktoon) rolli ning ekstraktide toimet mikroobidele. [5]

Arvestada tuleb, et bioaktiivsed laktoonid võivad olla tugevatoimelised; seespidisel tarvitamisel on vajalik ettevaatus (eriti tundlikel inimestel ja koostoimete riskiga olukordades) ning raseduse ja imetamise korral tuleb hoiduda taime ravimina kasutamisest. [4]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (2026). Inula helenium L. Royal Botanic Gardens, Kew. Retrieved January 19, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:225914-1
[2] The Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (uus trükk). Eesti Loodusfoto.
[4] Raal, A. (2010). Farmakognoosia (U. Margna, toim.). Tartu Ülikooli Kirjastus.
[5] From Monographs to Chromatograms: The Antimicrobial Potential of Inula helenium L. (Elecampane) Naturalised in Ireland. (2022). Molecules, 27(4), 1406. https://doi.org/10.3390/molecules27041406