Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Inula
Species: Elecampane  - Inula helenium L.

Botanical Description
Elecampane is a perennial, robust herbaceous plant from the Asteraceae family, belonging to the Inula genus. It grows between 70–150 (200) cm in height and forms a clump up to one meter in diameter. The stem is erect, grooved, and furrowed, branching at the top.

The lower leaves are broadly elliptical, usually measuring 15–40 × 10–20 cm, with a velvety underside and sparsely hairy upper surface. Stem leaves are ovate to elliptical or lanceolate, measuring 10–30 × 4.5–12 cm, heart-shaped at the base, clasping the stem, and have serrated margins.

The involucre of the flower head is 30–40 mm in diameter, with bracts that are ovate, elongated, or triangular-lanceolate, measuring 12–20 (25) × 6–8 (20) mm, and velvety on the lower side. The capitula contain both tubular and ray florets. The ray florets are yellow, numbering between (15–) 50–100. The tubular florets measure 9–11 mm in length. The fruit is a glabrous achene, 3–4 mm long. The pappus consists of (40–) 50–60 bristles fused at the base, appearing as fine hairs or filaments. [1] The rhizome is thick and fleshy. [3]

Distribution
Elecampane is native to Europe and Asia. [1] It is commonly found along roadsides, field edges, meadows, and riverbanks. [5] The plant blooms from July to September and rarely naturalizes in the wild. [3]

Effects and Usage
The medicinal part of the plant is its rhizome and root, which are harvested in spring or autumn. [4] Elecampane is used to stimulate appetite, aid digestion, and treat inflammation of the upper respiratory tract and gastric ulcers. [4] Externally, it is applied to old and suppurating wounds, as well as for relieving scabies and skin rashes. [1]

In addition to its medicinal uses, elecampane is cultivated as an ornamental plant. [3] Due to its slightly bitter taste, it has also been used as a substitute for ginger. [2]

References
1. WFO (2024): Inula helenium L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000120207. Accessed on: 06 Jan 2024
2. Kurg, K. (2008). Päikeselill aedvaak. Targu Talita, 435
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto
4. Raal, A. (2010). Farmakognoosia (U. Margna, Ed.). Tartu Ülikooli Kirjastus
5. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Aedvaak: Inula helenium. EKM Teaduskirjastus

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Vaak (Inula)
Liik: Aedvaak - Inula helenium L. 

Botaaniline kirjeldus
Aedvaak on mitmeaastane 70 - 150 (200) cm kõrgune lopsakas rohttaim korvõieliste sugukonnast perekonnast vaak. [1] Puhmik on kuni meetrise läbimõõduga. Vars on püstine, vaoline ja sooniline ning haruneb tipust. Alumised lehed enam-vähem elliptilised, enamasti 15-40X10-20 cm mõõtmetega, alt sametiselt karvased, pealt hõredalt karvased. Varrelehed munajad või elliptilised kuni lantsetjad, 10-30X4.5-12 cm, aluselt südajad, vart ümbritsevad, saagjate servadega.

Õisiku üldkatis (20-) 30-40 mm läbimõõduga - kandelehed munajad, piklikud või deltakujulised kuni lantsetjad, 12-20(-25) × 6-8(-20) mm, alt sametjad. Korvõisikus nii putk, kui ka keelõied. Keelõied kollased, neid on (15-)50-100. Putkõied 9-11 mm pikkused. Vili on paljas seemnis, mille pikkus 3-4 mm. Pappus koosneb (40-)50-60 aluselt kokku kasvanud, harjastest või niidikujulistest soomustest. [1] Risoom on lihav ja jäme. [3]

Levila
Levinud Euroopas ja Aasias.[1] Leidub tee- ja põlluservades, niitudel ning jõe- ja tiigikallastel [5]. Õitseb juulist septembrini, metsistub harva [3].

Toime ja kasutamine
Droogiks on taime juurikas ja juur, mida kogutakse kevadel või sügisel. [4] Taime kasutatakse söögiisu suurendamiseks, seedetegevuse soodustamiseks, ülemiste hingamisteede limaskestapõletiku ja maohaavandite korral. [4] Välispidiselt kasutatakse teda vanade ja mädaste haavad korral ning sügeliste ja nahalöövete leevendamiseks. [1] Lisaks kasutatakse teda ilutaimena [3] ja on kasutatud ka ingveri asendajana oma kibedavõitu maitse tõttu. [2] 

Kasutatud allikad
1. WFO (2024): Inula helenium L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000120207. Accessed on: 06 Jan 2024
2. Kurg, K. (2008). Päikeselill aedvaak. Targu Talita, 435
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto
4. Raal, A. (2010). Farmakognoosia (U. Margna, Ed.). Tartu Ülikooli Kirjastus
5. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Aedvaak: Inula helenium. EKM Teaduskirjastus