Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Puju (Artemisia)
Liik: Põldpuju - Artemisia campestris L.

Botaaniline kirjeldus
Põldpuju on mitmeaastane poolpõõsas korvõieliste sugukonnast, perekonnast puju. Taim kasvab kuni 1 meetrini. Varred on tõusvad või lamavad, harvem püstised, enamasti harunenud. Varre tipmine osa on enne õitsemist valkjas siidjas-viltkarvane, hiljem muutub kogu vars intensiivselt lillakaspunaseks. Lehed on sügavalt lõhestunud, kitsasteks lineaalseteks kuni niitjateks hõlmadeks, mille laius on kuni 1 (1,8) mm. Noorena on lehed mõlemalt pinnalt siidkarvased, hiljem muutuvad vahel peaaegu paljaks. Juurmised ja alumised varrelehed on pikarootsulised, kaheli- kuni kolmelisulgjagused, samas ülemised varrelehed on rootsutud, lineaalsed ja kas jagunemata või sulgjagused. Taime juures esineb ka juurmine lehekodarik. Põldpuju maa-alune osa koosneb puitunud ja harunenud risoomist, mis on varustatud rohkete lisajuurtega. Taimel on ka sügavale tungiv sammasjuur. [1-4]

Õied moodustavad peaaegu keraja kuni munaja korvõisiku. Need korvõisikud on suhteliselt väikesed, 2-3 mm läbimõõduga ja enamasti 1-3 (4) mm pikkuse raoga. Õisikul on mitmerealine üldkatis, ja see koosneb vaid putkõitest. Korvõisiku keskmised õied on mitteviljuvad, samas servmised õied on viljuvad ühesugulised emasõied, mis on värvuselt kollakast lillakaspunaseni. Õisikud on koondunud suurtesse pöörisjatesse või kobarjatesse liitõisikutesse. Taim õitseb juulist septembrini ja on tuultolmleja. Põldpuju viljad on väikesed, piklikud, ebaselgete pikikurdudega ja pruunid, mille pikkus ulatub kuni 1,2 mm. Viljad valmivad enamasti oktoobris. Paljunemine toimub peamiselt seemnete abil, kuid mõnikord ka vegetatiivselt, mullaharimisel tekkivate juuretükkide kaudu. [1-4]

Levila
Põldpuju laialdaselt levinud Euroopas, välja arvatud põhjapoolsemates piirkondades. Samuti esineb see Kaukaasias, Lääne-Siberis ning Kesk- ja Väike-Aasias, aga ka Põhja-Ameerikas. Eestis on taim kõikjal sage, eriti liivastel aladel, kus ta võib esineda massiliselt. Põldpuju eelistab kasvada peamiselt liivastel aladel, nagu loo- ja pärisniidul, puisniitudel, valgusrikkates nõmme-, loo- ja palumetsades, rannikuluidetel, karjäärides, teeservadel, jäätmaadel, raudteedel ning päikesele avatud nõlvadel. Mõnikord võib see kasvada ka umbrohuna liivastel põldudel. [1]

Toime ja kasutamine
Kuigi põldpuju toimeained on madalas kontsentratsioonis, on neid traditsiooniliselt kasutatud seedehäirete ja soolenugiliste vastu ning rahvameditsiinis on see taim hinnatud ka reuma ja kõrge vererõhu leevendajana.  Taim sisaldab vähesel määral eeterlikke õlisid. [5] On tähendatud ka mürgivastast, veresuhkru taset stabiliseerivat, ja kolesterooli alandavat  ja põletikuvastast toimet. [6] Ravimtaimedena väärtustatakse põldpujust enam teisi tema perekonna esindajaid: koirohtu (A. absinthum), estragonpuju (A. dracunculus) ja  harilikku puju (A. vulgaris). [7] Viimastel aastatel kasutatakse laialdaselt linnahaljastuses.

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
2. Nimis, P. L., Leht, M., Martellos, S., Randlane, T., & Moro, A. (2010). Eesti eFloora. KeyToNature.
3. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Põldpuju Artemisia campestris. EKM Teaduskirjastus.
4. Taimetark. (n.d.). Põldpuju (Artemisia campestris). Retrieved from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/ppuju2.htm​``【oaicite:0】``&#8203
5. Rocha, M. I., Gonçalves, M. J., Cavaleiro, C., Cruz, M. T., Pereira, C., Moreira, P., Salgueiro, L., & Figueirinha, A. (2021). Chemical characterization and bioactive potential of Artemisia campestris L. subsp. maritima (DC) Arcang. essential oil and hydrodistillation residual water. Journal of ethnopharmacology, 276, 114146. https://doi.org/10.1016/j.jep.2021.114146
6. Dib, I., & El Alaoui-Faris, F. E. (2019). Artemisia campestris L.: Review on taxonomical aspects, cytogeography, biological activities and bioactive compounds. Biomedicine & Pharmacotherapy, 109, 1884-1906. https://doi.org/10.1016/j.biopha.2018.10.149

7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Artemisia
Species: Field wormwood - Artemisia campestris L

Botanical Description
Field wormwood (Artemisia campestris) is a perennial subshrub belonging to the Asteraceae family and the genus Artemisia. The plant grows up to 1 meter tall. Its stems are ascending or sprawling, occasionally erect, and usually branched. The top of the stem is whitish and silky-felted before flowering, later turning intensely purplish-red. The leaves are deeply divided into narrow, linear to thread-like lobes, up to 1 (1.8) mm wide. Young leaves are silky-haired on both sides, but older ones may become nearly glabrous. Basal and lower stem leaves are long-stalked and twice or thrice pinnately divided, while upper stem leaves are stalkless, linear, and either undivided or pinnately divided. The plant also forms a basal leaf rosette. The underground part consists of a woody, branched rhizome with many adventitious roots and a deep taproot. [1-4]

The flowers form nearly spherical to ovoid capitula (flower heads). These capitula are relatively small, measuring 2–3 mm in diameter and usually borne on stalks 1–3 (4) mm long. The flower heads have a multi-row involucre and consist only of disk florets. The central florets are sterile, while the peripheral florets are fertile, unisexual, and female, ranging in color from yellowish to purplish-red. The flower heads are arranged in large panicle-like or racemose compound inflorescences. The plant flowers from July to September and is wind-pollinated. The fruits are small, elongated, with indistinct longitudinal ridges, brown, and up to 1.2 mm long. Fruits ripen mostly in October. Reproduction occurs primarily by seeds, though vegetative propagation can occur through root fragments during soil cultivation. [1-4]

Distribution
Field wormwood is widely distributed across Europe, excluding the northernmost regions. It is also found in the Caucasus, Western Siberia, Central and Minor Asia, and North America. In Estonia, the plant is common throughout, particularly in sandy areas, where it may occur en masse. Field wormwood prefers sandy habitats such as alvars, dry meadows, wooded meadows, sunny heathlands, coastal dunes, quarries, roadsides, wastelands, railways, and sunny slopes. Occasionally, it may grow as a weed on sandy fields. [1]

Effects and Uses
Although the bioactive compounds in field wormwood are present in low concentrations, the plant has been traditionally used for digestive issues and intestinal parasites. In folk medicine, it is also valued for alleviating rheumatism and high blood pressure. The plant contains small amounts of essential oils. [5] It has been noted to exhibit antitoxic, blood sugar-stabilizing, cholesterol-lowering, and anti-inflammatory properties. [6] Among medicinal plants, other members of the genus are more highly valued, such as wormwood (A. absinthium), tarragon (A. dracunculus), and common mugwort (A. vulgaris). [7] In recent years, it has been widely used in urban landscaping.

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
2. Nimis, P. L., Leht, M., Martellos, S., Randlane, T., & Moro, A. (2010). Eesti eFloora. KeyToNature.
3. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Põldpuju Artemisia campestris. EKM Teaduskirjastus.
4. Taimetark. (n.d.). Põldpuju (Artemisia campestris). Retrieved from Taimetark
5. Rocha, M. I., Gonçalves, M. J., Cavaleiro, C., Cruz, M. T., Pereira, C., Moreira, P., Salgueiro, L., & Figueirinha, A. (2021). Chemical characterization and bioactive potential of Artemisia campestris L. subsp. maritima (DC) Arcang. essential oil and hydrodistillation residual water. Journal of Ethnopharmacology, 276, 114146. DOI:10.1016/j.jep.2021.114146
6. Dib, I., & El Alaoui-Faris, F. E. (2019). Artemisia campestris L.: Review on taxonomical aspects, cytogeography, biological activities and bioactive compounds. Biomedicine & Pharmacotherapy, 109, 1884-1906. DOI:10.1016/j.biopha.2018.10.149
7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.