Põldpuju

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Puju / Artemisia
Liik: Põldpuju / Artemisia campestris L.

Botaaniline kirjeldus
Põldpuju on mitmeaastane poolpõõsas korvõieliste sugukonnast, perekonnast puju. Taim kasvab kuni 1 meetrini. Varred on tõusvad või lamavad, harvem püstised, enamasti harunenud. Varre tipmine osa on enne õitsemist valkjas siidjas-viltkarvane, hiljem muutub kogu vars intensiivselt lillakaspunaseks. Lehed on sügavalt lõhestunud, kitsasteks lineaalseteks kuni niitjateks hõlmadeks, mille laius on kuni 1 (1,8) mm. Noorena on lehed mõlemalt pinnalt siidkarvased, hiljem muutuvad vahel peaaegu paljaks. Juurmised ja alumised varrelehed on pikarootsulised, kaheli- kuni kolmelisulgjagused, samas ülemised varrelehed on rootsutud, lineaalsed ja kas jagunemata või sulgjagused. Taime juures esineb ka juurmine lehekodarik. Põldpuju maa-alune osa koosneb puitunud ja harunenud risoomist, mis on varustatud rohkete lisajuurtega. Taimel on ka sügavale tungiv sammasjuur. [1-4]

Õied moodustavad peaaegu keraja kuni munaja korvõisiku. Need korvõisikud on suhteliselt väikesed, 2-3 mm läbimõõduga ja enamasti 1-3 (4) mm pikkuse raoga. Õisikul on mitmerealine üldkatis, ja see koosneb vaid putkõitest. Korvõisiku keskmised õied on mitteviljuvad, samas servmised õied on viljuvad ühesugulised emasõied, mis on värvuselt kollakast lillakaspunaseni. Õisikud on koondunud suurtesse pöörisjatesse või kobarjatesse liitõisikutesse. Taim õitseb juulist septembrini ja on tuultolmleja. Põldpuju viljad on väikesed, piklikud, ebaselgete pikikurdudega ja pruunid, mille pikkus ulatub kuni 1,2 mm. Viljad valmivad enamasti oktoobris. Paljunemine toimub peamiselt seemnete abil, kuid mõnikord ka vegetatiivselt, mullaharimisel tekkivate juuretükkide kaudu. [1-4]

Levila
Põldpuju laialdaselt levinud Euroopas, välja arvatud põhjapoolsemates piirkondades. Samuti esineb see Kaukaasias, Lääne-Siberis ning Kesk- ja Väike-Aasias, aga ka Põhja-Ameerikas. Eestis on taim kõikjal sage, eriti liivastel aladel, kus ta võib esineda massiliselt. Põldpuju eelistab kasvada peamiselt liivastel aladel, nagu loo- ja pärisniidul, puisniitudel, valgusrikkates nõmme-, loo- ja palumetsades, rannikuluidetel, karjäärides, teeservadel, jäätmaadel, raudteedel ning päikesele avatud nõlvadel. Mõnikord võib see kasvada ka umbrohuna liivastel põldudel. [1]

Toime ja kasutamine
Kuigi põldpuju toimeained on madalas kontsentratsioonis, on neid traditsiooniliselt kasutatud seedehäirete ja soolenugiliste vastu ning rahvameditsiinis on see taim hinnatud ka reuma ja kõrge vererõhu leevendajana.  Taim sisaldab vähesel määral eeterlikke õlisid. [5] On tähendatud ka mürgivastast, veresuhkru taset stabiliseerivat, ja kolesterooli alandavat  ja põletikuvastast toimet. [6] Ravimtaimedena väärtustatakse põldpujust enam teisi tema perekonna esindajaid: koirohtu (A. absinthum), estragonpuju (A. dracunculus) ja  harilikku puju (A. vulgaris). [7] Viimastel aastatel kasutatakse laialdaselt linnahaljastuses.

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
2. Nimis, P. L., Leht, M., Martellos, S., Randlane, T., & Moro, A. (2010). Eesti eFloora. KeyToNature.
3. Sõukand, R., & Kalle, R. (2008). Põldpuju Artemisia campestris. EKM Teaduskirjastus.
4. Taimetark. (n.d.). Põldpuju (Artemisia campestris). Retrieved from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/ppuju2.htm​``【oaicite:0】``&#8203
5. Rocha, M. I., Gonçalves, M. J., Cavaleiro, C., Cruz, M. T., Pereira, C., Moreira, P., Salgueiro, L., & Figueirinha, A. (2021). Chemical characterization and bioactive potential of Artemisia campestris L. subsp. maritima (DC) Arcang. essential oil and hydrodistillation residual water. Journal of ethnopharmacology, 276, 114146. https://doi.org/10.1016/j.jep.2021.114146
6. Dib, I., & El Alaoui-Faris, F. E. (2019). Artemisia campestris L.: Review on taxonomical aspects, cytogeography, biological activities and bioactive compounds. Biomedicine & Pharmacotherapy, 109, 1884-1906. https://doi.org/10.1016/j.biopha.2018.10.149

7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.