Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Karikakar / Anthemis
Liik: Kollane karikakar / Anthemis tinctoria L.
Botaaniline kirjeldus
Karikakar kuulub korvõieliste sugukonda, karikakra perekonda. Tegemist on kahe- kuni mitmeaastase ühekojalise rohttaimega, mille kõrgus varieerub tavaliselt 30-60 cm vahel, mõnikord ulatub see kuni 75 cm-ni. Vars on püstine, harunemata või ülemises osas harunenud ning on vähem või rohkem karvane. Maa-alune osa koosneb lühikesest risoomist, millel on palju narmasjaid ja harunevaid lisajuuri. Liivasel pinnasel võib taim kasvatada sügavale ulatuva tugeva sammasja juurestiku. Lehed on sügavalt kaheli sulgjagused, vaid alumiselt küljelt tihedalt karvased rootsutud lihtlehed. Lehehõlmad on süstjad, 2-3 mm laiused, terveservalised või vahel üksikute saagjate hammastega või sügavamate sisselõigetega, heleda ogatipuga. Lehtede pikkus on 1-7 cm ja laius 0,8-4 cm. [1,2]
Õied moodustavad pikaraolise korvõisiku, mille läbimõõt on 2,5-4 cm. Korvõisikud asuvad varreharudel üksikult ja neid katab 3- või 4-realine villkarvane üldkatis. Korvõisiku serval on tumekollased keelõied, keskel asuvad samavärvilised putkõied. Keelõitel on kuni 1,2-1,5 cm pikkune naast. Keelõied on ühesugulised emasõied ja putkõied on mõlemasugulised. Seemned arenevad nii putk- kui ka keelõitest. Mõnikord võivad keelõied puududa. Õitsemine toimub juulist septembrini. Vili koosneb tume- või kollakaspruunidest ristlõikes rombikujulistest ahenenud alusega umbes 2 mm pikkustest seemnetest, millel on tipul kitsas kilejas ääris. Viljad valmivad septembris. Paljunemine toimub seemnete või risoomi abil. [1,2]
Levila
Kollane karikakar on levinud peaaegu kogu Euroopas, eriti massiliselt Skandinaavias.. Kollane karikakar kasvab enamasti umbrohuna ristiku- ja kesapõldudel. Samuti võime teda näha kruusastel teeservadel ja metsalagendikel, harva ka looduslikel rohumaadel, aasadel. Taim armastab kuivemat ja lubjarikast mulda. [2]
Toime ja kasutamine
On hea sapiajati, aitab ka köha ja hingamisteede haiguste puhul. Tõmmist ja keedist on kasutatud maksahaiguste ja kollatõve korral ning õite pulbrit ussnugiliste vastu. [3] Traditsiooniliselt on rahvameditsiinis kasutatud ka vähivastase ravimina, aga uuringud selle mõju vähirakkudele ei omista. [4] Välispidiselt kasutatakse kosmeetikas kompressideks, vannideks. Õitest saab kollast värvi ja kasutatakse ka putukatõrjeks. [2]
Kasutatud allikad
1. Krall,H., Kukk, T., Kull,T. [jt.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
2. Sander, R. (2009). Kubija Ürditalu ravimtaimed. Tallinn: Varrak
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
4. Raal, A.; Jaama, M.; Utt, M.; Püssa, T.; Žvikas, V.; Jakštas, V.; Koshovyi, O.; Nguyen, K.V.; Thi Nguyen, H. (2022). The phytochemical profile and anticancer activity of Anthemis tinctoria and Angelica sylvestris used in Estonian ethnomedicine. Plants 11, 994, 1-14. https://doi.org/10.3390/plants11070994
