Süstemaatiline kuuluvus (APG IV) 
Taimeriik (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Kapsalaadsed (Brassicales)
                └── Ristõielised (Brassicaceae)
                    └── Rõigas (Raphanus)
                        └── Redis (Raphanus sativus L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Redis ehk aedrõigas (Raphanus sativus L.) on ristõieliste sugukonda kuuluv ühe- kuni kaheaastane rohttaim, mida kasvatatakse peamiselt mahlaka säilitusjuurika tõttu. Taimel areneb püstine, harunev vars; varre alaosa võib olla hõredalt karedakarvane, ülaosa sageli paljam. Lehed on sulgjagused kuni sulglõhised ning juurmised lehed on üldjuhul pikema rootsuga ja tugevamalt lõhestunud kui ülemised varrelehed. Säilitusjuurikas on jäme „rõigasjas“ ning selle värvus varieerub kultivariti (nt valge, punane/violetne, tumedam kuni must). [1,2]

Õied paiknevad kobarõisikutes ja on ristõielistele tüüpilise ehitusega: neli tupplehte ja neli kroonlehte. Kroonlehed on enamasti valkjad kuni lillakad (sageli violetsete roodudega). Tolmukaid on tavaliselt kuus (tetradünaamsed), mis on sugukonnale iseloomulik tunnus. Vili on paksenenud, sageli nõrgalt avanev (või praktiliselt avane-matu) „nokaga“ kõder, mille kuju võib meenutada kauna; seemneid on kõdras mitu. [2,3]

Seemnete idanemisvõime säilib sobival säilitamisel mitu aastat ning kasvatustehnoloogiliselt on oluline, et jahedam kasvuperiood ja lühema päeva tingimused soodustavad säilitusjuurika kujunemist, samas kui soojus ja pikad päevad suurendavad „õitsema mineku“ (poldumise) riski. [3]

Levila
Redis (Raphanus raphanistrum subsp. sativus) on looduslikult levinud Euroopas (Kreeka; Itaalia; Sitsiilia; Loode-Balkani poolsaar). [4]

Introdutseeritud Aafrikas (Alžeeria, Angola, Egiptus, Eritrea, Etioopia, Keenia, Liibüa, Mauritaania, Maroko, Rwanda, Sudaan, Tansaania, Tuneesia, Zimbabwe, Guinea lahe saared); Aasias (Altai, Andamani saared, Assam, Bangladesh, Hiina põhja-keskosa, Hiina lõuna-keskosa, Hiina kaguosa, Ida-Himaalaja, India, Iraan, Iraak, Jaapan, Kasahstan, Korea, Krimm, Liibanon-Süüria, Mandžuuria, Mongoolia, Myanmar, Nepal, Põhja-Kaukaasia, Pakistan, Palestiina, Venemaa Kaug-Ida, Saudi Araabia, Lõuna-Kaukaasia, Süüria, Tadžikistan, Tiibet, Taga-Kaukaasia, Türgi, Türkmenistan, Usbekistan, Lääne-Himaalaja, Xinjiang, Jakutia, Jeemen); Australaasias (Uus-Meremaa); Vaikse ookeani piirkonnas (Nauru); Põhja-Ameerikas (Kanada, Mehhiko, Ameerika Ühendriigid); Lõuna-Ameerikas (Boliivia, Brasiilia kirdeosa, Brasiilia lõunaosa, Brasiilia lääne-keskosa, Tšiili keskosa, Colombia, Ecuador, Prantsuse Guajaana, Guyana, Peruu, Venezuela); Euroopas (Albaania, Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhoslovakkia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Ungari, Island, Iirimaa, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Rootsi, Šveits). [4]

Kasvatamine
Paljundamine
Redis paljuneb seemnetega; aianduses külvatakse seemned enamasti otse kasvukohale (sordist ja eesmärgist sõltuvalt kevadest sügiseni). [3,6]
Seemnete idanemise tingimused
Optimaalseks idanemistemperatuuriks on ~20 °C. Seemned kaetakse substraadiga. [5] Seemneid ei pea eelnevald töötlema; oluline on tagada külvidele ühtlane niiskus ja hea õhutus. [3,5]
Kasvutingimused
Kasvuks sobib kobedalt haritud, hästi vett läbilaskev ja ühtlaselt niiske muld; ebaühtlane niiskus ja kuumus soodustavad kvaliteediprobleeme (kiulisus, lõhenemine) ning võivad suurendada poldumist. Jahedam kasvuperiood ja lühem päev soodustavad säilitusjuurika kujunemist. Juurika kasvatamiseks on oluline ka vältida liigset lämmastikku, mistõttu tuleb eelistada väetamata pinnasele külvamist. [3,6]
Allelopaatia ja sümbioos
Ristõielistele on üldiselt iseloomulik, et nad ei moodusta tüüpilist arbuskulaarset mükoriisat; koosmõjusid mullamikrobiootaga kirjeldatakse pigem endofüütide ja risosfääri mikroobikoosluste kaudu. [12] Olulisemad kahjustajad on kasvatustingimustes tavaliselt ristõieliste üldkahjurid ja -haigused (nt maakirbud, lehetäid; lehelaiksused; juurehaigused), mille risk sõltub külvikorrast, niiskusrežiimist ja umbrohtude konkurentsist tekitatud stressist.. [6]

Varumine ja säilitamine
Toiduks varutakse säilitusjuurikaid vastavalt sordirühmale (varajased redised värskelt tarbimiseks, mustrõika/daikoni tüübid paremini säilituseks). [3,6]
Kuivatamise temperatuure “droogi” mõttes redise kohta kasutatud allikates ühtselt ei esitatud; kui kasutus on toiduline või mahlana/värskelt, on kvaliteedi hoidmisel keskne pigem värskuse säilitamine ja läbikuivamise vältimine. [6,8]

Keemiline koostis
Glükosinolaadid
Glükorafeniin (glucoraphenin), glükorafasatiin (glucoraphasatin), glükoiberiin (glucoiberin), glükoiberveriin (glucoiberverin), progoitriin (progoitrin), glükorafaniin (glucoraphanin), glükoerutsiin (glucoerucin), glükonasturtiin (gluconasturtiin), glükobrassitsiin (glucobrassicin), neoglükobrassitsiin (neoglucobrassicin), hüdroksüglükobrassitsiin (hydroxyglucobrassicin). [7]

Muud ühendirühmad
fenoolseid ühendeid, antotsüaniinid (värviliste juurikate koores), 
vitamiinid,
mineraalained,
lipiidid, [6,9,10]

Peamised toimeained
Glükosinolaadid ja nende laguproduktid (mürosinaasi toimel tekkivad väävliühendid, mis annavad redise maitsele tema “teravuse”) [7]  Fenoolsed ühendid (eriti värvilistes kultivarides) ning lipiidid seemnetes. [6,9,10]

Toime ja kasutamine
Redis on eeskätt toidutaim. Glükosinolaadid ja nende laguproduktid on seotud nii maitse kui ka mitmete eksperimentaalsete bioaktiivsuse kirjeldustega; näiteks on radiseemne glükosinolaadiekstrakti puhul kirjeldatud loomkatses seoseid ainevahetusnäitajatega (sh rasvarikka dieedi mudelis). [7]
Rahvameditsiinis ja farmakognoosilistes käsitlustes mainitakse eriti mustrõigast (R. sativus var. niger) sapierituse ja seedimise toetamise ning “külmetushaiguste” kontekstis. Ravimtaimena kasutamisel tuleb arvestada seedetrakti ärrituse ja individuaalse talumatuse võimalusega. [8,11]

Kasutatud kirjandus
[1] World Flora Online. (2025). Raphanus sativus L. (WFO). https://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000402430 Vaadatud (14. jaanuar, 2026)
[2] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Tuulik, T., & Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja (2. trükk). Eesti Loodusfoto.
[3] The Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[4] Plants of the World Online (POWO). (2026). Raphanus raphanistrum subsp. sativus. Royal Botanic Gardens, Kew. https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:288491-1 (Vaadatud 14. jaanuar, 2026)
[5] Stokłosa, A., et al. (2024). Impact of magnetic field exposure on the storability and vigor of radish (Raphanus sativus L.) seeds. Folia Horticulturae. https://doi.org/10.2478/fhort-2024-0027
[6] Encyclopaedia Britannica. (2024, August 16). Radish. Encyclopaedia Britannica.
[7] Zhu, Q., Zhang, P., Liu, D., Tang, L., Yu, J., Zhang, C., & Ji, G. (2024). Glucosinolate extract from radish (Raphanus sativus L.) seed attenuates high-fat diet-induced obesity: Insights into gut microbiota and fecal metabolites. Frontiers in Nutrition, 11, 1442535. https://doi.org/10.3389/fnut.2024.1442535
[8] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[9] Jang, S., Kim, C., Park, S., Park, Y., Park, G., Oh, S., Choi, N., Lim, Y., Cho, J.-S., & Choi, J. (2024). Antioxidant activity of radish seed oil and the quality and storage characteristics of pork patties with added radish seed oil. Food Science of Animal Resources, 44(1), 189–203. https://doi.org/10.5851/kosfa.2023.e71
[10] Stebbins, N. B., Howard, L. R., Prior, R. L., Brownmiller, C., Liyanage, R., & Lay, J. O. (2019). Formation, tentative mass spectrometric identification, and color stability of acetaldehyde-catalyzed condensation of red radish (Raphanus sativus) anthocyanins and (+)-catechin. Beverages, 5(4), 64. https://doi.org/10.3390/beverages5040064
[11] Ahn, M., Kim, J., Choi, Y., et al. (2019). Fermented black radish (Raphanus sativus L. var. niger) attenuates methionine and choline deficient diet-induced nonalcoholic fatty liver disease in mice. Food Science & Nutrition, 7, 3327–3337. https://doi.org/10.1002/fsn3.1200 
[12] Poveda, J. (2022). Endophytic fungi in Brassicaceae: Mechanisms and applications. Plants. https://doi.org/10.3389/fpls.2022.932288 

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Brassicales
Family: Brassicaceae
Genus: Raphanus
Species: Radish - Raphanus sativus L.

Botanical description
Radish (Raphanus sativus) is an annual herbaceous plant in the mustard family (Brassicaceae), belonging to the genus Raphanus. It has two main forms: black radish and red radish. Both share similar properties in composition and effects. Black radish is grown as a biennial, while the red radish is cultivated as an annual crop.

The plant has an upright, branched stem that is sparsely covered with rough hairs. The leaves are pinnately lobed and slightly hairy, with basal leaves having longer petioles and being more deeply divided than the upper stem leaves. The root is thick and can vary in color from white to violet or black. The flowers are typical of the mustard family, with the floral formula: K 2+2 C4A2+4 G (2–4). Petals are violet or nearly white with violet veins. The fruit is a fleshy, indehiscent siliqua resembling a peanut shell. Seeds retain viability for 3–4 years.

Radish is a short-day plant, meaning its storage root develops only under short-day conditions, with the most intensive growth occurring during 12–13-hour dark periods. During long days, the plant directs its energy reserves toward flowering. [1–3]

Distribution
The radish is believed to have originated in Southeast Asia, where wild types of the plant are still found. Cultivation evidence traces back to ancient China, India, and Central Asia. Today, it is widely cultivated with numerous cultivars available. [2]

Effects and uses
Black radish promotes bile secretion and flow, increases urine production, and prevents liver steatosis. It also exhibits antimicrobial and antifungal properties. The plant is used to treat gallbladder inflammation and kidney stones. In modern times, black radish is recognized as one of the most effective natural remedies for reducing cholesterol levels. The fresh root and, occasionally, seeds are used as herbal drugs. [2]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Second edition. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2024, August 16). Radish. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/radish