Süstemaatiline kuuluvus (APG IV) 
Taimeriik (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Kapsalaadsed (Brassicales)
                └── Ristõielised (Brassicaceae)
                    └── Rõigas (Raphanus)
                        └── Redis (Raphanus sativus L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Redis ehk aedrõigas on ühe-või kaheaastane rohttaim ristõeliste sugukonnast perekonnast rõigas. Taime vars on püstine, harunev, alaosas hõredalt karedakarvane, ülaosas paljas. Lehed on sulgjagused kuni -lõhised, lühikarvased. Juurmised lehed on pikema rootsuga ja rohkem lõhestunud kui ülemised varrelehed. Juurmised lehed on pikkade rootsudega, 3–5-jaoga, hambulise servaga. Tipmine hõlm on ümara tipuga ja külgmised hõlmad lühemad, piklikud kuni munajad, tömbid. Ülemised lehed sageli lihtsad, lineaalsed või piklikud, väikesed, hambulised, peaaegu rootsutud või istuvad. Juur on jäme rõigasjas säilitusjuurikas ning selle värvus on valge, violetne või must. [1] [2]

Õied paiknevad kuni 50-õielistes kobarates, mis on viljunult kuni 40 cm pikad. Õieraag 5–10 mm, viljunult kuni 20 mm pikkune. Redisel on ristõielistele tüüpilised õied: neli tupplehte ja neli kroonlehte. Tupplehed 6–8 mm pikad, 1,5–2 mm laiad, piklikud, peaaegu võrdsed. Kroonlehed on15–20 mm pikad, 5–7 mm laiad, äraspidimunajad, violetjad või peaaegu valged, violetsete roodudega. Tolmukaid on 7–9, need on 10–12 mm pikad; 2–3 mm pikkade tolmukapeadega. Vili on lihakas nokaga kõder, mis kujult meenutab maapähkli kauna. Kõdra kest on paksenenud. Seemneid 6-12. 2 mm läbimõõduga seemned on kerakujulised ja paiknevad ühes read.  [1] [2] Seemnete Idanevus säilib 3...4 aastat. Redis kuulub lühipäevataimede hulka, mistõttu kasvab säilitusjuurikas vaid lühipäevatingimustes (intensiivseim on kasv 12-13 pikkuse pimedusperioodidega ajal). Pikkade päevadega suunab taim oma energiavaru õitsemisse. [3]

Levila
Redise algkoduks peetakse Kagu Aasiast, kust on ainukesea leitud metsikut tüüpi taimi. Märgid kultiveerimisest pärinevad aga Hiinast, Indiast ja Kesk-Aasiast. Tänapäeval kultiveeritakse laialdaselt ja esineb väga palju kultivare. [4]  

Kasvatamine, varumine, säilitamine
Redis on väga kergesti kasvatatav ja kiiresti kasvav taim. Ta eelistab viljakat, kerget ja piisavalt niisket mulda. Ei talu raskeid ega happelisi muldi. Taimed on põua suhtes tundlikud ja vajavad suviste kuivade perioodide ajal täiendavat kastmist, vastasel juhul halveneb juure kvaliteet kiiresti ning taim läheb õitsema. Seemned külvatakse otse avamaale alates hilistalvest kuni suve keskpaigani. Iga 2-3 nädala tagant tuleks saagikoristusaja pikendamiseks teha korduskülve. Seemned idanevad mõne päeva jooksul pärast külvi. [5] Redise säilitusjuurikad tarvitatakse üldjuhul värskena. Säilitamiseks ja hoidistamiseks sobivad enim talirõika rühma ehk daikoni (R. sativus Longipinnatus) ja mustrõika (R. sativus var. niger) juurikaid. [3] [6] 

Toime ja kasutamine
Must rõigas (R. sativus var. niger) suurendab sapinõristust ja -voolust ning uriinieritust ning takistab maksa rasvumist. Ühtlasi on taim mikroobi ja seenevastane. Taime kasutatakse sapipõiepõletiku ja neerukivide korral. Nüüdisajal peetakse mustrõigast ka üheks paremaks kolesteroolisisalduse vähendajaks. Droogiks kasutatakse värsket juurt ja vahel ka seemneid. [4] Kasvatatakse suurema, ümmarguse või silindrilise söödava juure pärast, mis sobib tarbimiseks kogu talve jooksul. [5]

Redist (R. sativus var. sativus) kasvatatakse peamiselt säilitusjuurikate saamiseks, mis mõnes sordis valmivad juba kolme nädala jooksul pärast külvi, ning neid kasutatakse peamiselt salatites värskelt. R. sativus var. caudatus on kultivar, mida kasvatatakse aga hoopis pikkade oakaunu meenutavate söödavate kõtrade tõttu. [3][5] Õlirõigast (R. sativus var. oleiformis) kasvatatakse peamiselt lehtede ja õlirikka seemnesaagi saamiseks, kasutatakse haljasväetisena või loomasöödaks, kuid noori taimi võib süüa ka inimene. Nende taimede juured muutuvad kiiresti kiuliseks, kuigi noorelt on nad veel söödavad. [5] 

Kasutatud allikad
1. WFO. (2025). Raphanus sativus var. sativus. World Flora Online. Retrieved March 24, 2025, from http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0001218456
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Teine trükk. Tartu: Eesti Loodusfoto.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2024, August 16). radish. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/radish
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
5. Plants For A Future. (n.d.). Raphanus sativus. Retrieved March 24, 2025, from https://pfaf.org/user/plant.aspx?LatinName=Raphanus+sativus
6. Hall, S. (2022, August 18). daikon. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/daikon

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Brassicales
Family: Brassicaceae
Genus: Raphanus
Species: Radish - Raphanus sativus L.

Botanical description
Radish (Raphanus sativus) is an annual herbaceous plant in the mustard family (Brassicaceae), belonging to the genus Raphanus. It has two main forms: black radish and red radish. Both share similar properties in composition and effects. Black radish is grown as a biennial, while the red radish is cultivated as an annual crop.

The plant has an upright, branched stem that is sparsely covered with rough hairs. The leaves are pinnately lobed and slightly hairy, with basal leaves having longer petioles and being more deeply divided than the upper stem leaves. The root is thick and can vary in color from white to violet or black. The flowers are typical of the mustard family, with the floral formula: K 2+2 C4A2+4 G (2–4). Petals are violet or nearly white with violet veins. The fruit is a fleshy, indehiscent siliqua resembling a peanut shell. Seeds retain viability for 3–4 years.

Radish is a short-day plant, meaning its storage root develops only under short-day conditions, with the most intensive growth occurring during 12–13-hour dark periods. During long days, the plant directs its energy reserves toward flowering. [1–3]

Distribution
The radish is believed to have originated in Southeast Asia, where wild types of the plant are still found. Cultivation evidence traces back to ancient China, India, and Central Asia. Today, it is widely cultivated with numerous cultivars available. [2]

Effects and uses
Black radish promotes bile secretion and flow, increases urine production, and prevents liver steatosis. It also exhibits antimicrobial and antifungal properties. The plant is used to treat gallbladder inflammation and kidney stones. In modern times, black radish is recognized as one of the most effective natural remedies for reducing cholesterol levels. The fresh root and, occasionally, seeds are used as herbal drugs. [2]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Second edition. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2024, August 16). Radish. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/radish