We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Maapirn

Maapirn

Views: 327

4. preparaat 1
4. preparaat 2
4. preparaat 3
4. preparaat 4
4. preparaat 5
❮ ❯

Jerusalem artichoke

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Helianthus
Species: Jerusalem artichoke - Helianthus tuberosus L.

Botanical Description
The Jerusalem artichoke, or sunchoke (Helianthus tuberosus), is a perennial herbaceous plant forming tubers, belonging to the family Asteraceae and the genus Helianthus. The plant grows to a height of 1.5–3 m. The leaf arrangement is opposite in the lower part of the plant and alternate in the upper part. The leaves are ovate, serrated, rough-haired, simple, with pointed tips and petioles. The leaves can be up to 30 cm long. In the upper part of the stem, the leaves are smaller and narrower. Underground, the plant develops elongated, irregular tubers resembling ginger roots, usually 7.5–10 cm long and 3–5 cm thick. The tuber color ranges from light brown to white, red, or purple.

The flower heads form in terminal simple clusters. They are 5–10 cm in diameter and consist of 60 or more small, yellow-brown to blackish disk florets surrounded by 10–20 ray florets. The ray florets are 2–4 cm long, yellow, and pointed. The flowers emit a brief vanilla-chocolate scent. [1]

Habitat
The plant originates from North America but has spread to South America, Europe, Asia, and Australia. In Central Europe, it is one of the fastest-spreading invasive plant species. [2]

Effects and Uses
Jerusalem artichokes are rich in inulin and its derivatives, which are effective in managing diabetes, relieving constipation, promoting weight loss, and improving metabolism. Additionally, the plant is known for its ability to lower cholesterol, triglyceride and glucose levels. It also has immunostimulatory properties, protects the stomach lining, prevents constipation and acne, improves metabolism in lipid disorders, and exhibits cytotoxic properties against breast cancer.

Jerusalem artichokes are also used to treat cardiovascular diseases, chronic infections, chronic fatigue syndrome, gut flora imbalances and immune system disorders. [3]

References
1. 'WFO (2024): Helianthus tuberosus L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000091975. Accessed on: 04 Jan 2024.
2. Wikipedia contributors. (2024, January 1). Jerusalem artichoke. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved 07:35, January 4, 2024, from https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Jerusalem_artichoke&oldid=1192941981.
3. Sawicka, B., Skiba, D., Pszczółkowski, P., Aslan, I., Sharifi-Rad, J., & Krochmal-Marczak, B. (2020). Jerusalem artichoke (Helianthus tuberosus L.) as a medicinal plant and its natural products. Cellular and molecular biology (Noisy-le-Grand, France), 66(4), 160–177.

Maapirn

Süstemaatiline kuuluvus
Taimeriik (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Astrilaadsed (Asterales)
                └── Korvõielised (Asteraceae)
                    └── Päevalill (Helianthus)
                        └── Maapirn (Helianthus tuberosus L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Maapirn (mugulpäevalill, topinambur) on mitmeaastane rohttaim, mis moodustab maa-aluseid risoome ja mugulaid. Vars on püstine ja enamasti harunenud ning taim võib soodsates tingimustes kasvada umbes 1,5–3 m kõrguseks. Lehed on alumises varreosas sageli vastakud ja ülemises osas vahelduvad, karekarvased, munajad kuni piklikud ning saagja või hambulise servaga. Õisikud on kollased korvõisikud; viljaks on seemnis. [2]

Levila
Looduslikult levib Põhja-Ameerikas (Kanada: Alberta, Briti Columbia, Manitoba, Ontario, Quebec, Saskatchewan; USA: Alabama, Arkansas, Colorado, Connecticut, Delaware, Columbia ringkond, Georgia, Illinois, Indiana, Iowa, Kansas, Kentucky, Louisiana, Massachusetts, Michigan, Minnesota, Mississippi, Missouri, Montana, Nebraska, New Jersey, New York, Põhja-Carolina, Põhja-Dakota, Ohio, Oklahoma, Pennsylvania, Rhode Island, Lõuna-Carolina, Lõuna-Dakota, Tennessee, Texas, Vermont, Virginia, Lääne-Virginia, Wisconsin). [1]
Introdutseeritud Aafrikasse (Alžeeria, Liibüa, Maroko, Tuneesia); Euroopasse (Makaroneesia, Albaania, Austria, Balti riigid, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Taani, Ida-Euroopa Venemaa, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Holland, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ukraina, Põhja-Kaukaasia, Taga-Kaukaasia, Türgi, Türgi Euroopa-osa); Aasiasse (Lääne-Siber, Amuurimaa, Iraan, Iisrael, Jaapan, Kasahstan, Mandžuuria, Mongoolia, Korea, Kirde-Hiina, Loode-Hiina, Pakistan, Primorje, Saudi Araabia, Lõuna-Kesk-Hiina, Kagu-Hiina, Taiwan, Tiibet, Xinjiang, Ida-Himaalaja, Lääne-Himaalaja, India); Lõuna-Ameerikasse (Argentina kirdeosa); Okeaaniasse (Uus-Lõuna-Wales, Lõuna-Austraalia, Lääne-Austraalia); Vaikse ookeani saartele (Fidži). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Maapirni paljundatakse enamasti mugulatega. [3] 
Istutusmaterjaliks sobivad ka lõigatud mugulad, milles on 3–5 punga ja istutatakse 5-10 cm sügavusele. [3]
Seemnete idanemise tingimused
Seemneid kasutatakse pigem aretuses ja katsetes. Idanemiskatsed on näidanud, et parima tulemuse annab seemnete stratifitseerimine 5 °C juures 2 nädalat, ja pärast seda 15–25 °C juures 2 nädalat. [3] 
Mugulate tärkamise osas rõhutatakse, et liiga varajast istutust tasub vältida, sest madalad temperatuurid (10–17 °C) varases kasvufaasis mõjutavad mugulate pärssivalt. [3]
Kasvutingimused
Maapirn on vähenõudlik taim, ta kasvab eri lõimisega muldadel ja pH-vahemikus u 5,1–8,2. Maapirn on põuakindel, kuid liigniiskust talub kehvemini. [3]
Allelopaatia ja sümbioos
Olulisimad kahjustajad on varre- ja mugulamädanik, mida põhjustab Sclerotium rolfsii (võib põhjustada kuni 60% saagikadu). Taimehaigustest on kirjanduses mainitud ka valgehallitust (Sclerotinia sclerotiorum), jahukastet (Erysiphe/Golovinomyces cichoracearum), roostet (Puccinia helianthi), laiksust (Alternaria helianthi) ja bakterhaigust (Pseudomonas syringae pv. tagetis). Putukatest on olulisimad kahjurid (Cochylis hospes) ja tubakaöölane (Spodoptera litura), ning nematoodid (nt Aphelenchoides fragariae). [3] Maapirn moodustab mükoriisat (Trichoderma harzianum T9 ja Glomus clarum). Mükoriisa moodustamine vähendab taime vastuvõtlikkust taimehaigustele [1]

Varumine ja säilitamine
Söödavaid mugulaid varutakse enamasti sügisel pärast maapealse osa kolletumist; vajadusel saab koristada ka talvel, kui muld ei ole läbi külmunud. Säilitamisel on oluline vältida läbikuivamist, sest mugulad närbuvad kiiresti; agronoomilistes käsitlustes peetakse praktiliselt heaks lahenduseks mugulate hoidmist jahedas ning niiskuskadu piiravates tingimustes või võimalusel lühiajaliselt kasvukohas, mullas. Mugulate kvaliteet langeb kiiresti kuivades ja soojades tingimustes. [3]

Keemiline koostis
Fruktaanid ja teised süsivesikud (mugulad)
Inuliin (inulin) 
Fruktooligosahhariidid (fructooligosaccharides) 
Glükoos (glucose) 
Fruktoos (fructose) 
Sahharoos (sucrose)
Tärklis (starch)  - esineb väga vähesel määral [4]
Orgaanilised happed ja fenoolhapped (mugulad ja lehed)
Klorogeenhape (chlorogenic acid) 
Kohvhape 
p-Kumaarhape (p-coumaric acid) 
Feruulhape (ferulic acid) 
Vanilliinhape (vanillic acid) 
Kafeoilkiinkhapped (caffeoylquinic acids): 3-O-kafeeoilkinikhape; 4-O-kafeeoilkinikhape; 5-O-kafeeoilkinikhape 
Dikafeeoilkinikhapped (dicaffeoylquinic acids): 3,4-dikafeeoilkinikhape; 3,5-dikafeeoilkinikhape; 4,5-dikafeeoilkinikhape [4,5]
Flavonoidid (lehed ja mugulad)
Kvertsetiin (quercetin) 
Kvertsetiin-3-O-glükosiid (quercetin-3-O-glucoside) 
Kämpferool (kaempferol) 

Flavonoidid on osa laiemast fenoolsete ühendite kompleksist, millel on bioaktiivne potentsiaal. [4]
Karotenoidid (lehed/õied; sõltub taimeosast)
Beeta-karoteen (β-carotene) 
Luteiin (lutein) 
Zeaksantiin (zeaxanthin) [4]
Aminohapped (mugulad)
Asendamatud aminohapped: histidiin, isoleutsiin, leutsiin, lüsiin, metioniin, fenüülalaniin, treoniin, trüptofaan, valiin.
Asendatavad aminohapped: alaniin, arginiin, asparagiinhape, tsüsteiin, glutamiinhape, glütsiin, proliin, seriin, türosiin. [4,6]

Rasvhapped (mugulad)
Palmitiinhape, steariinhape, oleiinhape, linoolhape, α-linoleenhape.

Lipiidide sisaldus on üldiselt madal, kuid rasvahapped on tuvastatavad bioaktiivsete komponentidena. [6]
Vitamiinid (mugulad)
A-vitamiin, C-vitamiin, E-vitamiin, K-vitamiin 
B-rühma vitamiinid 

Maapirni peetakse vitamiinide ja mineraalainete poolest mõõdukalt funktsionaalseks toiduks. [6]
Mineraalained (mugulad)
Kaalium, naatrium, kaltsium, fosfor, magneesium, raud, tsink, vask, mangaan.

Maapirni puhul rõhutatakse kõrget kaaliumisisaldust ja head mineraalainete profiili. [6]

Toime ja kasutamine
Maapirni mugulaid kasutatakse peamiselt funktsionaalse toidu ja prebiootilise komponendina. Peamine varuaine inuliin toimib prebiootilise kiudainena ning seda seostatakse soolemikrobioota ja ainevahetuslike markerite mõjutamisega, kuid toime sõltub kogusest ja inimese taluvusest (praktikas võib fruktaaniderikas toit põhjustada osal inimestest gaase ja ebamugavust). [7,8] Fenoolsed ühendid (nt klorogeenhape ja (di)kafeeoilkinikhapped) ja flavonoidid on näidanud antioksüdatiivset, põletikuvastast ja antihüperglükeemilist potentsiaali omadusi. [4,5]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (2026). Helianthus tuberosus L. Royal Botanic Gardens, Kew (POWO). https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:329252-2
[2] eFloras. (n.d.). Helianthus tuberosus L. In Flora of North America. https://www.efloras.org/florataxon.aspx?flora_id=1&taxon_id=200024006
[3] Liava, V., Karkanis, A., Danalatos, N., & Tsiropoulos, N. (2021). Cultivation practices, adaptability and phytochemical composition of Jerusalem artichoke (Helianthus tuberosus L.): A weed with economic value. Agronomy, 11(5), 914. https://doi.org/10.3390/agronomy11050914
[4] Kim, D.-H., Lee, W., Pyo, Y., & Choi, D.-K. (2026). Phytochemical composition and mechanistic pharmacology of Jerusalem artichoke (Helianthus tuberosus L.): Implications for functional and therapeutic applications. Current Issues in Molecular Biology, 48(2), 180. https://doi.org/10.3390/cimb48020180

[5] Corlatti, A. M., Bach, H., Agudelo, I. J., Elso, O. G., Ricco, R., Laurella, L. C., & Sülsen, V. P. (2026). Phytochemical insights and biological potential of the Helianthus genus. Plants, 15(3), 401. https://doi.org/10.3390/plants15030401

[6] Chauhan, D. S., Vashisht, P., Bebartta, R. P., Thakur, D., & Chaudhary, V. (2025). Jerusalem artichoke: A comprehensive review of nutritional composition, health benefits and emerging trends in food applications. Comprehensive Reviews in Food Science and Food Safety, 24, e70114. https://doi.org/10.1111/1541-4337.70114

[7] Szewczyk, A., Andres-Mach, M., Zagaja, M., Kaczmarczyk-Ziemba, A., Maj, M., & Szala-Rycaj, J. (2023). The effect of a diet enriched with Jerusalem artichoke and inulin on intestinal microbiota. Current Issues in Molecular Biology, 45(3), 2561–2579. https://doi.org/10.3390/cimb45030168

[8] Sanlier, N., Keskin, M. G., & Oz, F. (2026). Inulin as a multifunctional prebiotic: From gut modulation to systemic health benefits. Food Quality and Safety, 10, fyag006. https://doi.org/10.1093/fqsafe/fyag006