Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Malpighiales
Family: Passifloraceae
Genus: Passiflora
Species: Blue passionflower - Passiflora caerulea L.

Botanical description
The blue passionflower (Passiflora caerulea) is a climbing vine with partially woody stems. The plant produces stems up to 10 m long, sometimes even longer. The stems are smooth, cylindrical, and sometimes slightly angular (younger shoots). The plant exhibits heterophylly, with lower (shaded) leaves being entire or slightly lobed, ovate with a cordate base. Higher leaves are palmately lobed with 3-9 segments. The leaf blades measure 5-7 cm long and 6-8 cm wide, with wavy margins and pointed tips. The petioles are 2-3 cm long and bear 2-4(-6) small glands. Tendrils are present, and kidney-shaped stipules curl around the stem near the leaf attachment. [1]

The plant develops partially modified inflorescences. One flower develops fully, while the opposite flower is modified into tendrils. The blue passionflower's blossoms are complex. The peduncle measures 3-4 cm in length, and the flowers are 6-8(-10) cm in diameter. The perianth has two whorls and is five-parted, with sepals and petals alternating and similar in appearance. These are 2-3 cm long, broadly ovate, entire, whitish to pale green, and veined. The flower has a corona formed by 3-4 rows of threadlike filaments, 1-1.5 cm long and up to 2 mm wide. The outer two rows are colored dark purple at the base, transitioning to white and bright blue towards the tips. The inner rows are greenish at the base and white at the tips. A ring-shaped nectary is present at the base. The stamens have filaments fused at the base, with the free portion spreading into five greenish elongated anthers. The ovary is three-parted and purple, with styles longer than the stamens. The stigmas are kidney-shaped. [1] The fruit is an oval to spherical berry, orange to yellow, containing numerous seeds up to 5 mm in diameter. The seeds are covered with an aril. [1]

Distribution
The blue passionflower is native to South America but has been widely naturalized and cultivated in other parts of the world, including Europe, North America, Asia, and Australia. [1]

Effects and uses
The unripe fruit of the blue passionflower aids digestion, while the leaves and roots are used to treat gastrointestinal problems and infections such as dysentery, as they contain anti-inflammatory and antidiarrheal compounds. In addition, leaves and roots are used as tea to combat intestinal parasites in regions like the West Indies, Mexico, and the Netherlands. In Brazil and Mauritius, the fruit is employed to alleviate insomnia and anxiety. The stems and leaves are used in Argentine folk medicine as a mild antimicrobial for respiratory ailments. [2,3]

While the plant has medicinal properties, it also contains toxic substances, including cyanogenic compounds concentrated in the stems, leaves, and unripe fruits, which can be fatal. Eating the flowers can cause nausea and dizziness, but most toxic substances are neutralized by cooking. Therefore, although the plant has health benefits, it must be used cautiously. [2,3]

References
1. WFO (2023). Passiflora caerulea L. Published online; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000479867. Accessed: December 30, 2023.
2. Anzoise, M. L., Marrassini, C., Bach, H., & Gorzalczany, S. (2016). Beneficial properties of Passiflora caerulea on experimental colitis. Journal of Ethnopharmacology, 194, 137–145. https://doi.org/10.1016/j.jep.2016.09.002
3. Dhawan, K., Dhawan, S., & Sharma, A. (2004). Passiflora: a review update. Journal of Ethnopharmacology, 94(1), 1-23. https://doi.org/10.1016/j.jep.2004.02.023

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Malpiigialaadsed (Malpighiales)
Sugukond: Kannatuslillelised (Passifloraceae)
Perekond: Kannatuslill (Passiflora)
Liik: Sinine kannatuslill - Passiflora caerulea L.

Botaaniline kirjeldus
Sinine Kannatuslill on osaliselt puituva varrega ronitaim/ liaan. Taim moodustab kuni 10 m pikkuseid vääte, vahel ka pikemaid. Sinise kannatuslille varred on paljad, silinderjad, mõnikord kergelt nurgelised (nooremad võrsed). Taim on erilehine (Heterophyllia). Madalamal (sh. pimedamas) moodustuvad lõhestumata või sõrmjalt vähe lõhenenud südaja alusega munajad lehed. Kõrgemal paiknevad lehed on sõrmlõhised, 3-9 lõhega. Lehelaba on 5-7 cm pikk ja 6-8 cm lai, segmendid, lainelise servaga, teravatipulised. Leheroots on 2-3 cm pikk ja kannab 2-4(-6) väikest nääret. Taimel esinevad köitraod ning lehe kinnitumis kohas paiknevad ka neerukujulised ümber varre keerduvad abilehed.  [1]

Taimel arenevad osaliselt ümberarenenud õisikud. Üks õis areneb välja, sellega vastak õis on moondunud köitraagudeks. Sinise kannatuslille õis on keeruka ehitusega. Õieraag on 3-4 cm pikk. Õie läbimõõt 6-8 (-10) cm. Õiekate kaheli, viietine (tupp-ja kroonlehed sarnased, paiknevad vaheldumisi - need on 2-3 cm pikad, lai-munajad ja terve servaga, on valkjad kuni helerohelised ning soonelised). Õiel on lisakroon, mille moodustavad 3-4 reas paiknevad niitjad 1-1,5 cm pikkused  ja kuni 2 mm laiused filamentsed lehekesed. Välimise kahe rea värvid vahelduvad aluselt tipuni järjekorras tumepurpurne, valge, erksinine. Välimiste ridade värvid aluselt rohelised ja tipust valged. Alusel rõngakujuline nektaarium. tolmukaniidid aluselt ühinenud, õiest väljaulatuv osa hargneb laiali viieks rohekaks piklikuks tolmukaks. Emakkond kolmeosaline, purpurne. Emakakaelad tolmukatest pikemad. Emakasuudmed neerjad. [1] Viljaks on ovaalne kuni kerajas, oranž kuni kollane mari, milles on palju, kuni 5 mm läbimõõduga seemneid. Seemneid katab arill. [1]

Levila
Sinine kannatuslill on pärit Lõuna-Ameerikast, kuid on laialdaselt naturaliseerunud ja kasvatatud mujal maailmas, sealhulgas Euroopas ja Põhja-Ameerikas ja Aasias ning Austraalias. [1]

Toime ja kasutamine
Sinise kannatuslille vili toore vilja söömine soodustab seedimist, samas kui lehtedest või juurtest valmistatud droogi kasutatakse seedetrakti probleemide ja infektsioonide, nagu düsenteeria, raviks, kuna taim sisaldab põletikuvastaseid ja kõhulahtisusevastaseid aineid. Lisaks kasutatakse lehti ja juuri teena soolestikuparasiitide tõrjeks Lääne-Indias, Mehhikos ja Hollandis. Brasiilias ja Mauritiusel kasutatakse vilja unetuse ja ärevuse leevendamiseks. Varsi ja lehti rakendatakse Argentiina rahvameditsiinis kerge antimikroobse vahendina hingamisteede haiguste korral. [2,3]

Kuigi taimel on ravitoimed, sisaldab see ka toksilisi aineid, sealhulgas tsüaniidiühendeid, mis on koondunud peamiselt vartesse, lehtedesse ja küpsemata viljadesse ning võivad olla surmavad. Õie söömine võib põhjustada iiveldust ja pearinglust, kuid enamik toksilisi aineid kaob keetmisel. Seega, kuigi taimest võib tervisele kasu olla, tuleb seda kasutada ettevaatlikult. [2,3]

Kasutatud allikad
1. WFO (2023): Passiflora caerulea L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000479867. Accessed on: 30 Dec 2023
2. Anzoise, M. L., Marrassini, C., Bach, H., & Gorzalczany, S. (2016). Beneficial properties of Passiflora caerulea on experimental colitis. Journal of ethnopharmacology, 194, 137–145. https://doi.org/10.1016/j.jep.2016.09.002 
3. Dhawan, K., Dhawan, S., & Sharma, A. (2004). Passiflora: a review update. Journal of Ethnopharmacology, 94(1), 1-23. https://doi.org/10.1016/j.jep.2004.02.023