Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Vesikanep / Eupatorium
Liik: Harilik vesikanep / Eupatorium cannabinum L.
Botaaniline kirjeldus
Vesikanep on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub korvõieliste sugukonda, perekonda vesikanep. Taime kõrgus võib varieeruda 0,5 kuni 1,5 meetrini. Sageli moodustab vesikanep suuri kogumikke. Vars on püstine, tugev ja ülemises osas harunenud, peenevaoline ja sageli lühikarvane. Varre värvus varieerub rohelisest punakani. Maa-alune osa koosneb jämedast, ruljast, sõlmlisest risoomist, mis asetseb mullas viltuselt ja on varustatud rohkete peenikeste lisajuurtega. Lehed on sulgroodsed, vastakuti kinnituvad, suured, pealt pehmekarvased ja alt veidi näärmelised. Alumised lehed on sõrmjagused, 3 või 5 hõlmaga, pikalt teritunud ja ebaühtlaselt saagja või hambulise servaga. Lehe keskmine hõlm on 8-15 cm pikk ja 2-4,5 cm lai, külgmised hõlmad on väiksemad. Ülemised varrelehed on sageli terved ja terveservalised. [1]
Taimel esinevad mõlemasugulised putkõied, mis on määrdunudpunased kuni roosakad, harvem valkjad. Õied on koondunud väikestesse lühiraolistesse korvõisikutesse, igaühes tavaliselt viis õit. Õisiku pikkus ulatub kuni 1 cm ja laius on 2-3 mm. Igal õisikul on väike üldkate, mis koosneb lehekeste kogumist. Korvõisikud on omakorda koondunud suurtesse kännasjatesse liitõisikutesse, mille läbimõõt on 6-9 cm. Õitsemisaeg kestab juulist augustini, mõnikord kuni septembrini, tolmeldamine toimub putukate abil. Vesikanepi vili on 4-5-kandiline, 2-3 mm pikkune seeme, millel on ahenenud alus ja tömbi tipuga kuju. Seemned on varustatud valge, 4-5 mm pikkuse pappusega, mis koosneb peentest karedatest karvadest. Viljad valmivad septembris ja levivad tuule abil. Paljunemine toimub seemnete kaudu, kuid taimi saab paljundada ka puhma jagamise teel. [1]
Levila
Levinud laialdaselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes piirkondades, esineb ka Lääne-Siberis, Kesk- ja Ees-Aasias, kohati Põhja-Aafrikas, Ka sisse tooduna Kagu-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis paiguti tavaline. [2,3] Vesikanep kasvab meil veekogude kallastel, kaldavõsastikes, kraavides, soostunud ja niisketel aladel, lamminiitudel, sageli lammi- ja lodumetsades, ka niisketes salumetsades või nende servadel. Eelistab varjulist kasvukohta. [1,3]
Toime ja kasutamine
Varem kasutatud ravimtaimena. Mitte kasutada seespidiselt, sest alkaloidide tõttu on droogil maksa kahjustav ja vähki tekitav mõju. Kokkupuude värske taimega võib põhjustada nahaärritust. [2] Vesikanepi pikkadest tugevatest vartest saab jämedat kiudu, millest võib punuda tugevat nööri ja jämedat köit. Vartest ja lehtedest saab sinist või peaaegu musta värvainet. Rahvameditsiinis on vesikanepit kasutatud verdpuhastava vahendina, kuid on mürgine ning seetõttu enam ei tarvitata. [3]
Kasutatud allikad
1. Krall,H., Kukk, T., Kull,T. [jt.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
3. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., Toom, M. (2000,2005). Eesti taimed. Loodusteaduste didaktika lektoraat, MRI, Tartu Ülikool.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vesikan.htm (30.09.2023)
