Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Monocots
Order: Aspargales
Family: Asphodelaceae
Genus: Aloe
Species: Aloe vera - Aloe vera (L.) Burm.f.

Botanical Description
Aloe vera is a stemless or very short-stemmed plant that typically grows to a height of 60–100 cm and spreads through offshoots. Its leaves are thick, fleshy, and vary in color from green to gray-green, with some varieties displaying white spots on both the upper and lower leaf surfaces. The leaf margins are sparsely serrated with small teeth. The leaves are thick and "fleshy," with a cross-section showing three distinct layers:

Inner layer: A transparent gel consisting of 99% water, with the remaining portion composed of glucomannans, amino acids, lipids, phytosterols, and vitamins.
Middle layer: A bitter yellow latex containing anthraquinone derivatives.
Outer layer: A 15–20 cell-thick structure where polysaccharides and proteins are synthesized, providing the plant with external protection.

Flowers develop in clusters on a flowering stalk that emerges from the rosette. Each flower has a short pedicel and drooping yellow tubular petals measuring 2–3 cm in length. The perianth is trimerous, coenocarpous, and three-carpellate. The fruit is a capsule. Like other Aloe species, Aloe vera forms arbuscular mycorrhiza, a root symbiosis that enhances the plant's mineral absorption from the soil.

Distribution
Aloe vera is native to North Africa and is widely cultivated in warm climates worldwide. The plant can survive in extreme conditions where most other plants wither and die. Under such circumstances, it closes its stomata to retain moisture within its leaves. [1]

Effects and Usage
Aloe contains over 160 bioactive compounds with various health benefits. It is rich in vitamins (e.g., B12, folic acid, vitamin C, vitamin A, and vitamin E), minerals (calcium, zinc, magnesium, potassium), phytochemicals such as lignans, phytosterols, polyphenols, anthraquinones (e.g., emodin), and essential oils. Among its components, polymannans are known for their immune-boosting properties. [1]

Aloe juice and its preparations are widely recognized for their anti-inflammatory, antibacterial, and wound-healing properties. The plant stimulates digestion, increases appetite, relieves constipation, and aids in the treatment of gastric ulcers and chronic gastritis. Aloe is also beneficial in treating radiation-induced ulcers and is used for skin regeneration after burns, cold sores, and slow-healing wounds. Externally, aloe juice is commonly applied as compresses for purulent wounds and trophic ulcers, as well as for oral and gum diseases. [1-2]

Aloe has been widely used in African cultures for over 3,000 years for its medicinal properties. The leaves contain anthraglycosides, resins, and enzymes, making them valuable in traditional medicine. Fresh aloe juice or dried sap (sabur) is used as a laxative and antibacterial agent. Sabur, derived from the leaves, is known for its laxative properties and its ability to inhibit bacterial growth. It also provides protection against radiation and helps treat radiation-induced skin burns. [3]

Aloe should not be used by individuals with diarrhea, severe liver and kidney diseases, or digestive disorders. [3,4]

References
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Guo, X., & Mei, N. (2016). Aloe vera: A review of toxicity and adverse clinical effects. J Environ Sci Health C Environ Carcinog Ecotoxicol Rev, 34(2), 77–96. https://doi.org/10.1080/10590501.2016.1166826
3. Postimees. (2016, November 16). Aknalaua arst: aaloe aitab põletikku ja põletust ravida. Postimees. https://majandus.postimees.ee/387842/aknalaua-arst-aaloe-aitab-poletikku-ja-poletust-ravida
4. Raal, A. (2018). Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Üheidulehelised (Monocotyledon)
Selts: Asparilaadsed (Asparagales)
Sugukond: Heinpuulised (Xanthorrhoeaceae)
Perekond: Aaloe (Aloe)
Liik: Harilik aaloe - Aloe vera (L.) Burm.f.

Botaaniline kirjeldus
Harilik aaloe on varreta taim või väga lühikese varrega taim, kes kasvab tavaliselt 60–100 cm kõrguseks ja levib tütarvõsude abil. Taime lehed on paksud ja mahlased, rohelisest hallroheliseni, mõnedel sortidel on lehe üla- ja alapinnal valged täpid. Lehe serv on harvalt saagjas ja väikeste hammastega. Lehed on paksud ja "lihakad". Nende läbilõikes võib märgata kolme kihti: Sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99 % ulatuses veest. Ülejäänud osa moodustavad glükomannaanid, aminohapped, lipiidid, fütosteroolid ja vitamiinid. Keskmine kiht on kibedamaitseline kollane piimmahl, mis sisaldab antratseeni derivaate. Välimine kiht on 15-20 raku paksune kiht, milles toimub sahhariidide ja valkude süntees. Viimane kaitseb taime ka väliste tegurite eest. Õied moodustuvad kobarasse õisikuvarrele, mis õitsemise korral lehekodarikust kasvab. Iga õis on lühikese raoga, rippuv, kollase torujate kroonlehtedega, mille pikkus on 2–3 cm. Õis kolmetine, tsönokarpne, kolmeviljalehine. Vili on kupar. Nagu teisedki Aloe liigid, moodustab Aloe vera arbuskulaarse mükoriisa, juurte sümbioosi, mis võimaldab taimel paremini omastada mullast mineraalaineid.

Levila
Harilik aaloe kasvab Põhja-Aafrikas ja paljudes teistes sooja kliimaga piirkondades. Aloe võib ellu jääda tingimustes, millistes teised taimed närbuvad ja surevad. Ekstreemsetes olukordades sulgeb see taim poore, hoides niiskust lehtede sees [1].

Toime ja kasutamine
Aaloe sisaldab üle 160 erineva bioaktiivse aine, millel on mitmesuguseid tervisele kasulikke toimeid. Taim sisaldab vitamiine (nt B12, foolhapet, C-vitamiini, A-vitamiini ja E-vitamiini), mineraale (kaltsium, tsink, magneesium, kaalium), fütokemikaale nagu lignaanid, fütosteroolid, polüfenoolid, anthrakinoonid (nt emodiin) ja eeterlikke õlisid. Aaloe koostisosade seas leidub ka polümannanaane, mis aitavad parandada organismi immuunfunktsioone. [1]

Aaloemahl ja selle preparaadid on laialdaselt tuntud oma põletikuvastaste, antibakteriaalsete ja haavu parandavate omaduste poolest. Taim ergutab seedesüsteemi toimimist, suurendab söögiisu, leevendab kõhukinnisust ning aitab maohaavandite ja kroonilise gastriidi puhul. Samuti on aaloe kasulik kiiritustõve haavandite ravis ja seda kasutatakse naha taastamiseks pärast põletusi, ohatisi ning raskesti paranevaid haavu. Välispidiselt kasutatakse aaloemahla sageli ka kompressideks mädaste haavade ja troofiliste haavandite raviks, samuti suuõõne ja igemete haiguste korral. [1-2]

Aaloe on laialdaselt kasutatav ka Aafrika kultuurides, kus on tuntud selle raviomadused juba üle 3000 aasta. Aaloe lehed sisaldavad antraglükosiide, vaikaineid ja fermente, mis muudavad selle kasulikuks ravimtaimedeks, kui kasutatakse värske aaloemahla või kuivatatud mahla (saburit). Sabur, mida saadakse taimede lehtedest, on tuntud oma lahtistava ja bakterite arengut pidurdava toime poolest. Samuti kaitseb see kiirguse eest ja aitab kiirgusnahapõletike ravis. [3]

Taim on vastunäidustatud kõhulahtisuse, raskete maksa- ja neeruhaiguste ning kõhuprobleemide korral. [3,4]

Kasutatud allikad
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Guo, X., & Mei, N. (2016). Aloe vera: A review of toxicity and adverse clinical effects. J Environ Sci Health C Environ Carcinog Ecotoxicol Rev, 34(2), 77–96. https://doi.org/10.1080/10590501.2016.1166826
3. Postimees. (2016, november 16). Aknalaua arst: aaloe aitab põletikku ja põletust ravida. Postimees. https://majandus.postimees.ee/387842/aknalaua-arst-aaloe-aitab-poletikku-ja-poletust-ravida
4. Ain Raal "Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne", Tartu Ülikooli Kirjastus