Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Monocots
Order: Aspargales
Family: Asphodelaceae
Genus: Aloe
Species: Aloe vera - Aloe vera (L.) Burm.f.

Botanical Description
Aloe vera is a stemless or very short-stemmed plant that typically grows to a height of 60–100 cm and spreads through offshoots. Its leaves are thick, fleshy, and vary in color from green to gray-green, with some varieties displaying white spots on both the upper and lower leaf surfaces. The leaf margins are sparsely serrated with small teeth. The leaves are thick and "fleshy," with a cross-section showing three distinct layers:

Inner layer: A transparent gel consisting of 99% water, with the remaining portion composed of glucomannans, amino acids, lipids, phytosterols, and vitamins.
Middle layer: A bitter yellow latex containing anthraquinone derivatives.
Outer layer: A 15–20 cell-thick structure where polysaccharides and proteins are synthesized, providing the plant with external protection.

Flowers develop in clusters on a flowering stalk that emerges from the rosette. Each flower has a short pedicel and drooping yellow tubular petals measuring 2–3 cm in length. The perianth is trimerous, coenocarpous, and three-carpellate. The fruit is a capsule. Like other Aloe species, Aloe vera forms arbuscular mycorrhiza, a root symbiosis that enhances the plant's mineral absorption from the soil.

Distribution
Aloe vera is native to North Africa and is widely cultivated in warm climates worldwide. The plant can survive in extreme conditions where most other plants wither and die. Under such circumstances, it closes its stomata to retain moisture within its leaves. [1]

Effects and Usage
Aloe contains over 160 bioactive compounds with various health benefits. It is rich in vitamins (e.g., B12, folic acid, vitamin C, vitamin A, and vitamin E), minerals (calcium, zinc, magnesium, potassium), phytochemicals such as lignans, phytosterols, polyphenols, anthraquinones (e.g., emodin), and essential oils. Among its components, polymannans are known for their immune-boosting properties. [1]

Aloe juice and its preparations are widely recognized for their anti-inflammatory, antibacterial, and wound-healing properties. The plant stimulates digestion, increases appetite, relieves constipation, and aids in the treatment of gastric ulcers and chronic gastritis. Aloe is also beneficial in treating radiation-induced ulcers and is used for skin regeneration after burns, cold sores, and slow-healing wounds. Externally, aloe juice is commonly applied as compresses for purulent wounds and trophic ulcers, as well as for oral and gum diseases. [1-2]

Aloe has been widely used in African cultures for over 3,000 years for its medicinal properties. The leaves contain anthraglycosides, resins, and enzymes, making them valuable in traditional medicine. Fresh aloe juice or dried sap (sabur) is used as a laxative and antibacterial agent. Sabur, derived from the leaves, is known for its laxative properties and its ability to inhibit bacterial growth. It also provides protection against radiation and helps treat radiation-induced skin burns. [3]

Aloe should not be used by individuals with diarrhea, severe liver and kidney diseases, or digestive disorders. [3,4]

References
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Guo, X., & Mei, N. (2016). Aloe vera: A review of toxicity and adverse clinical effects. J Environ Sci Health C Environ Carcinog Ecotoxicol Rev, 34(2), 77–96. https://doi.org/10.1080/10590501.2016.1166826
3. Postimees. (2016, November 16). Aknalaua arst: aaloe aitab põletikku ja põletust ravida. Postimees. https://majandus.postimees.ee/387842/aknalaua-arst-aaloe-aitab-poletikku-ja-poletust-ravida
4. Raal, A. (2018). Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Üheidulehelised (Monocotyledonae)
└── Asparilaadsed (Asparagales)
└── Asfodeelilised (Asphodelaceae)
└── Aaloe (Aloe)
└── Harilik aaloe (Aloe vera (L.) Burm.f.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik aaloe on varreta taim või väga lühikese varrega taim, kes kasvab tavaliselt 60–100 cm kõrguseks ja levib tütarvõsude abil. Taime lehed on paksud ja mahlased, rohelisest hallroheliseni, mõnedel sortidel on lehe üla- ja alapinnal valged täpid. Lehe serv on harvalt saagjas ja väikeste hammastega. Lehed on paksud ja "lihakad". Nende läbilõikes võib märgata kolme kihti: Sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99 % ulatuses veest. Ülejäänud osa moodustavad glükomannaanid, aminohapped, lipiidid, fütosteroolid ja vitamiinid. Keskmine kiht on kibedamaitseline kollane piimmahl, mis sisaldab antratseeni derivaate. Välimine kiht on 15-20 raku paksune kiht, milles toimub sahhariidide ja valkude süntees. Viimane kaitseb taime ka väliste tegurite eest. Õied moodustuvad kobarasse õisikuvarrele, mis õitsemise korral lehekodarikust kasvab. Iga õis on lühikese raoga, rippuv, kollase torujate kroonlehtedega, mille pikkus on 2–3 cm. Õis kolmetine, tsönokarpne, kolmeviljalehine. Vili on kupar. Nagu teisedki Aloe liigid, moodustab Aloe vera arbuskulaarse mükoriisa, juurte sümbioosi, mis võimaldab taimel paremini omastada mullast mineraalaineid.

Levila
Looduslikult levib Aasias (Omaan – Hajar Mountains). [2]

Introduseeritud Aafrikasse (Alžeeria; Etioopia; Liibüa; Maroko; Tuneesia; Mauritiuse saar; Réunion; Kanaari saared; Madeira; Asensiooni saar; St. Helena); Euroopasse (Albaania; Austria; Baleaari saared; Bulgaaria; Prantsusmaa; Kreeka; Hispaania; Itaalia; Portugal; Suurbritannia; Iirimaa; Šveits; Küpros; Ida-Egeuse saared; Kriti; Sitsiilia; end. Jugoslaavia); Aasiasse (Assam; Bangladesh; Kambodža; Hiina kaguosa; Hiina lõuna-keskosa; India; Jaapan; Laos; Liibanon–Süüria; Myanmar; Nepal; Filipiinid; Sri Lanka; Taiwan; Tai; Türgi; Vietnam; Lääne-Himaalaja; Ida-Himaalaja; Araabia lahe riigid; Omaan); Põhja-Ameerikasse (Arizona; Florida; Texas; Bermuda); Kesk-Ameerikasse (Costa Rica; Guatemala; Honduras; Nicaragua; El Salvador); Kariibidele (Aruba; Bahama saared; Kaimanisaared; Kuuba; Dominikaani Vabariik; Haiti; Puerto Rico; Turks ja Caicos; Tuulealused saared (Leeward Is.); Tuulepealsed saared (Windward Is.)); Lõuna-Ameerikasse (Boliivia; Ecuador; Galápagose saared; Peru; Venezuela; Juan Fernándeze saared); Okeaaniasse (Cooki saared; Hawaii; Tonga); Austraaliasse (Queensland). [2]

Kasvatamine
Harilik aaloe on soojalembene sukulent. Taim eelistab väga hea drenaažiga, õhurikast substraati ning päikeselist kasvukohta; liigniiskus ja külm, eriti öökülm on peamised ohutegurid. Praktikas paljundatakse aaloed kõige sagedamini tütarvõsudega, mis võimaldab säilitada sordiomadusi ja saada ühtlasema kasvuga taimi; seemnetega paljundamist kasutatakse aretuses.. [3]
Seemnete idanemise tingimused
Aloe perekonna liikide seemnete idanemine toimub vahemikus 25–30 °C. Seemned ei vaja eeltöötlust. [4]
Allelopaatia ja sümbioos
Aloe vera võib moodustada arbuskulaarset mükoriisat; katsetes on arbuskulaarse mükoriisaga seostatud parem lämmastiku ja fosfori omastamine ning tugevam kasv võrreldes mitteinokuleeritud taimedega. [5] Kasvatamisel võivad probleemiks olla mitmesugused kahjurid (sh villtäid, kilptäid) ning haigused (nt lehelaiksused ja mädanikud), mille risk kasvab liigniiskuse ja kehva õhuringluse korral. [6]

Varumine ja säilitamine
Aaloed kasutatakse eri tüüpi toorainena: lehegeel (sisemine läbipaistev parenhüüm) ja lehelateks/piimmahl (kibedam kollakas mahl lehe välimise ja sisemise osa vahel), mille keemiline koostis ja ohuprofiil erinevad. Lehegeel on mikrobioloogiliselt ebastabiilne ja oksüdeerub. [3] Aaloogeeli saab kuivatada nt 60–90 °C juures. [7] Säilitamisel hoitakse kuivatatud aaloopreparaate kuivas, valguse eest kaitstult ja õhukindlalt, et vähendada niiskumist ja bioaktiivsete ühendite lagunemist. Vedelad ja geelipõhised preparaadid säilitatakse jahedas. [3,7]

Keemiline koostis
Polüsahhariidid ja suhkrud
atseemannaan (acemannan)
glükomannaanid (glucomannans)
galaktomannaanid (galactomannans)
mono- ja disahhariidid [9,10]
Antrakinoonid ja antronid (peamiselt lateksis)
aloiin A (barbaloiin; aloin A/barbaloin)
aloiin B (isobarbaloiin; aloin B/isobarbaloin)
aloe-emodiin (aloe-emodin)
emodiin (emodin)
reinihape (rhein)
krüsofanool (chrysophanol; krüsofaanhape) [9,10]
Kromoonid (chromones)
aloesiin (aloesin)
feruloüülaloesiin (feruloylaloesin)
p-kumaroüülaloesiin (p-coumaroylaloesin)
kumaroüülaloesiin (coumaroylaloesin)
isorabaihkromoon (isorabaichromone)
rabaihkromoon (rabaichromone)
aloeresiin A (aloeresin A)
aloeresiin D (aloeresin D)
isoaloeresiin D (isoaloeresin D)
aloeresiin E (aloeresin E)
aloeresiin K (aloeresin K)
7-metüüleetri-2′-feruloüülaloesiin (7 methyl ether 2' feruloylaloesin)
alprogeen (alprogen) [9]
Muud fenoolsed ühendid
tümool (thymol)
D-katehhiin (D-catechin)
pürokatehhool (pyrocatechol)
resveratrool (resveratrol) [9]
Flavonoidid
kvertsetiin (quercetin)
genisteiin (genistein)
naringiin (naringin) [9]
Fenoolsed happed ja orgaanilised happed
askorbiinhape (C-vitamiin; ascorbic acid)
kohvhape (caffeic acid)
klorogeenhape (chlorogenic acid)
sinapiinhape (sinapic acid)
p-kumaarhape (p-coumaric acid)
vanilliinhape (vanillic acid)
feruulahape (ferulic acid)
sirelihape (syringic acid)
gallushape (gallic acid)
kaneelhape (cinnamic acid) [9]
Kumariinid ja selle derivaadid
umbelliferoon (umbelliferone)
eskuleetiin (esculetin) [9]
Steroolid ja triterpenoidid
β-sitosterool (β-sitosterol)
kampesterool (campesterol)
kolesterool (cholesterol)
lupeool (lupeol) [9]
Aminohapped
fenüülalaniin (phenylalanine)
isoleutsiin (isoleucine)
leutsiin (leucine)
lüsiin (lysine)
metioniin (methionine)
treoniin (threonine)
valiin (valine)
asparagiinhape (aspartic acid)
glutamiinhape (glutamic acid)
alaniin (alanine)
L-arginiin (L-arginine)
glütsiin (glycine)
glutamiin (glutamine)
hüdroksüproliin (hydroxyproline)
histidiin (histidine)
proliin (proline)
seriin (serine)
tsüsteiin (cysteine)
türoksiin (thyroxine) [9]
Ensüümid ja valgud
tsellulaas (cellulase)
amülaas (amylase)
lipaas (lipase)
proteaas (protease)
katalaas (catalase)
oksüdaas (oxidase)
karboksüpeptidaas (carboxypeptidase)
bradükinaas (bradykinase)
superoksiiddismutaas (superoxide dismutase)
lektiini(d) (lectins) [9]
Vitamiinid ja mineraalained
B-rühma vitamiinid (nt tiamiin; B₁)
A-vitamiin
D-vitamiin
E-vitamiin
mineraalained (nt raud, kroom, kaltsium, magneesium, kaalium, naatrium, mangaan, tsink jmt) [9]

Toime ja kasutamine
Hariliku aaloe kasutus sõltub tooraine tüübist: lehegeeli kasutatakse enim välispidistes (nahk, limaskestad) ja toidu- ning kosmeetikatoodetes, samas kui lehelateks sisaldab rohkem hüdroksüantratseeni derivaate (nt aloiinid) ja on seotud lahtistava toime ning suurema kõrvaltoimeriskiga. [8–11]

Tõenduspõhised ülevaated kirjeldavad aaloogeeli puhul eeskätt haavu parandavat, põletikuvastast, antioksüdatiivset ja antimikroobset potentsiaali; toime seostatakse muu hulgas polüsahhariididega (nt atseemannaan) ning polüfenoolsete ühenditega. [9,10]

Ohutuse seisukohalt rõhutatakse, et suukaudsel kasutamisel on probleemsemaks peetud lateksi (või aloiinirikaste ekstraktide) lahtistavat toimet ja võimalikke kõrvaltoimeid (sh seedetrakti ärritus, elektrolüütide häired ning üksikjuhtudel toksilisus). [11]

Kasutatud kirjandus
[1] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Plants of the World Online (POWO). (n.d.). Aloe vera (L.) Burm.f. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 20.01.2026.
[3] Cristiano, G., Murillo-Amador, B., & De Lucia, B. (2016). Propagation techniques and agronomic requirements for the cultivation of Barbados aloe (Aloe vera (L.) Burm. f.)—A review. Frontiers in Plant Science, 7, 1410. https://doi.org/10.3389/fpls.2016.01410
[4] Abihudi, S. A., Kahumba, B. J., & Mshana, N. R. (2020). Ecophysiological seed germination traits of East African Aloes. South African Journal of Botany, 135, 175–184. https://doi.org/10.1016/j.sajb.2020.06.015
[5] Tawaraya, K., Turjaman, M., & Ekamawanti, H. A. (2007). Effect of arbuscular mycorrhizal colonization on nitrogen and phosphorus uptake and growth of Aloe vera L. HortScience, 42(7), 1737–1739. https://doi.org/10.21273/HORTSCI.42.7.1737
[6] CABI. (2024). Aloe vera (Aloe barbadensis) (aloe) – datasheet. Invasive Species Compendium.
[7] Ayala-Aponte, A. A., Cárdenas-Nieto, J. D., & Tirado, D. F. (2021). Aloe vera gel drying by Refractance Window®: Drying kinetics and high-quality retention. Foods, 10(7), 1445. https://doi.org/10.3390/foods10071445
[8] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[9] Catalano, A., Sinagra, E., La Rosa, A., et al. (2024). Aloe vera—An extensive review focused on recent studies. Foods, 13(13), 2155. https://doi.org/10.3390/foods13132155
[10] Sánchez, M., González-Burgos, E., Iglesias, I., & Gómez-Serranillos, M. P. (2020). Pharmacological update properties of Aloe vera and its major active constituents. Molecules, 25(6), 1324. https://doi.org/10.3390/molecules25061324
[11] Guo, X., & Mei, N. (2016). Aloe vera: A review of toxicity and adverse clinical effects. Journal of Environmental Science and Health, Part C, 34(2), 77–96. https://doi.org/10.1080/10590501.2016.1166826