Views: 218
Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Order: Ranunculales
Family: Ranunculaceae
Genus: Anemonoides
Species: Yellow wood anemone - Anemonoides ranunculoides L.
Botanical Description
Yellow woodanemone is a perennial, monoecious herbaceous plant in the buttercup family (Ranunculaceae), genus Anemonoides. The plant grows 10–30 cm tall. The stem is (10) 20–30 cm high, erect, and nearly glabrous or sparsely hairy. The rhizome is branched, brown, and covered with membranous basal leaves, with axillary buds in their axils. The rhizome lies horizontally 1–3 cm below the surface, producing above-ground growth only from the terminal bud. The rhizome also develops adventitious roots.
The basal leaf is long-stalked, with a three-parted blade; each segment is further divided or lobed, with blunt teeth and relatively narrow lobes. Stem leaves are attached to the upper third of the flowering stem; their blades are trifoliate, with segments that are oblong-lanceolate and coarsely toothed or lobed. The leaves are hairy on the upper surface and glabrous underneath.
The plant produces bisexual flowers with a simple perianth on long peduncles. Typically, there is a single flower on each peduncle, but occasionally 2–5 flowers may appear. Flowers are yellow, 1.5–3 cm in diameter. There are no petals; the yellow perianth consists of 5 (sometimes more) sepals, which are hairy on the outer side. The plant flowers mainly in May, occasionally in April. The fruit is a hairy nutlet, 4–5 mm long, with a short, curved beak. [1,2]
Distribution
Yellow wood anemone is widespread across most of Europe, including parts of Asia Minor, and narrower regions of Siberia. It has been introduced to the British Isles. In Estonia, it is common. It prefers deciduous and mixed forests, forest edges, thickets along riverbanks, stream banks, and moist forest habitats. [2]
Effects and Uses
The plant is toxic and was historically used as a poison. Kamchatka residents used it to poison arrowheads for hunting. In traditional medicine, yellow anemone has been used to treat various ailments. It is known for its narcotic, analgesic, antispasmodic, hemostatic, diuretic, and antibacterial properties. The plant contains camphor, glycosides, and ranunculin. [3]
References
1. 'WFO (2024): Anemonoides ranunculoides (L.) Holub. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000535998. Accessed on: 04 Jan 2024.
2. Kollane ülane. (21. märts 2023). Wikipedia. Retrieved: 09:10, 4 January 2024, from https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kollane_%C3%BClane&oldid=6352949.
3. Domashovets, A., Khropot, O., & Konechna, R. (2023). Anemone ranunculoides L.: Analytical review of distribution, chemical composition, biological activity, and medical application (literature review). Fitoterapiia. Chasopys – Phytotherapy. Journal, 2, 79–85. doi: 10.32782/2522-9680-2023-2-77. Available at: ResearchGate.
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Tulikalaadsed (Ranunculales)
Sugukond: Tulikalised (Ranunculaceae)
Perekond: Ülane (Anemone)
Liik: Võsaülane / kollane ülane – Anemone ranunculoides L. [1]
Märkus taksonoomia kohta: osa autoritest käsitleb liiki perekonnas Anemonoides (nt Anemonoides ranunculoides (L.) Holub), kuid POWO järgi on see sama liigi sünonüüm. [1,2]
Võsaülane (Anemone ranunculoides) on varakevadel õitsev mitmeaastane risoomikas geofüüt, mis kasutab kasvuperioodi alguses ära lehtpuumetsade valgusküllast „akent“ enne puude lehtimist. [1,3] Taim on tavaliselt 10–30 cm kõrgune; vars on püstine ja sageli väheste karvadega või peaaegu paljas. Maa-alune organ on horisontaalselt paiknev harunenud pruun risoom, millelt lähtuvad lisajuured; maapealne võrse areneb valdavalt tipupungast ning taim koltub suve poole (kevadefemeer). [3,4]
Lehestik on iseloomulikult kolmejagune: juurmised lehed on pika rootsuga ning labad jagused või lõhised tömpide hammastega, varrelehed paiknevad enamasti õieraos ülemisel kolmandikul ja on samuti kolmejagused, kuid kitsamate, piklik-süstjate ning saagjalt lõhestunud osadega. [3,4] Õied on mõlemasugulised ja paiknevad enamasti üksikult (mõnikord 2–3, harvem rohkem) pika raoga. „Kroonlehti“ sellel liigil eraldi ei ole: kollase õiekatte moodustavad 5 (mõnikord enam) tupplehte, mis võivad välisküljelt olla karvased. Õie läbimõõt on sageli umbes 1,5–3 cm ning õitsemine jääb enamasti aprilli lõppu–maisse. [3,4] Viljaks on pähklike; seemnetel esineb elaiosoom (rasvarikas lisand), mis seostub loomleviga. [3,11]
POWO järgi ulatub liigi looduslik levila Euroopast Edela-Siberi ja Kaukaasiani; introdutseerituna on seda märgitud muu hulgas Suurbritannias ja USA-s (Kentucky). [1]
Aedades paljundatakse võsaülast kõige kindlamalt risoomi jagamise teel pärast lehtede taandumist (puhkeperioodi lähenedes), mis annab emataimega geneetiliselt identsed uued taimed. [5]
Kasvuks sobib poolvarjuline kuni varjuline kasvukoht ning huumusrikas, niiske, kuid vett läbilaskev muld; suvise puhkeperioodi ajal talub taim kuivemat keskkonda paremini kui aktiivse kasvu faasis. [5] Looduslikes kooslustes seostub liik eeskätt metsaste elupaikadega ning kevadise efemeersuse tõttu on tema edukus seotud valguse ja niiskuse hooajalise dünaamikaga. [3]
Võsaülast ei käsitleta tänapäevases ravimtaimepraktikas tüüpilise „droogitaimena“ ning mürgisuse/ärritava toime tõttu ei ole omal käel seespidine kasutamine põhjendatud. [6,8] Tulikalistele iseloomulik ranunkuliini–protoanemoniini süsteem tähendab, et värske taimemahla ja kahjustatud kudedega kokkupuutel võib tekkida naha ja limaskestade ärritus; kuivatamisel protoanemoniin üldjuhul dimeriseerub (anemoniiniks) ning ärritavus väheneb, kuid ohutusriski ei saa siiski täielikult eirata. [8,14]
Võsaülase keemilist koostist käsitletakse kirjanduses peamiselt Ranunculaceae’le omaste ühendrühmade raamistikus ning liigi tasemel on viimastel aastatel lisandunud sihipäraseid analüüse (nt fenoolsete ühendite ja lenduvfraktsiooni kohta). [6–10]
Tulikalistele iseloomulik glükosiid ranunkuliin võib taimekoe vigastamisel ensümaatiliselt laguneda protoanemoniiniks, mis on tugevasti ärritava toimega laktoon; see mehhanism on perekonna ja sugukonna toksikoloogias keskne ning seletab ka värske taimega seotud dermatiidiriski. [8,14,15]
UHPLC-DAD-HESI-MS/MS alusel on A. ranunculoides’est kvantifitseeritud ja iseloomustatud mitmeid fenoolseid ühendeid, sh flavonoide ning hüdroksükaneelhappeid, mis on kooskõlas taime antioksüdantse „taustaprofiiliga“. [9] Üldisemates Anemone perekonna ülevaadetes rõhutatakse samuti fenüülpropanoidide ja flavonoidide sagedast esinemist ning nende seost bioaktiivsusega, kuid preparaatide koostis sõltub tugevalt taimeosast ja ekstraheerimisest. [7]
Liigi lenduvfraktsiooni on uuritud koos võrdlusliigiga (A. nemorosa), kirjeldades lenduvate komponentide spektrit ja kvalitatiivseid erinevusi liikide vahel. [10]
Anemone perekonna fütokeemias on kirjeldatud lisaks triterpenoidseid saponiine ning teisi sekundaarseid metaboliite; A. ranunculoides kohta koondab olemasolevat teavet (sh etnomeditsiin ja bioaktiivsus) ka temaatiline kirjandusülevaade, kuid paljude rühmade puhul on liigi tasemel tõendusbaas ebaühtlane ja sõltub üksikuuringutest. [6,7]
Rahvameditsiinis on liiki (ja lähedasi Anemone liike) mainitud erinevate vaevuste korral, kuid tänapäevane tõenduspõhine käsitlus rõhutab, et ranunkuliini–protoanemoniini süsteemi tõttu on tegemist mürgise ja ärritava taimega ning omal käel ravieesmärgil kasutamine ei ole ohutu. [6,8,14] Samas on kirjanduses koondatud andmeid taime ekstraktide võimalike bioaktiivsuste kohta (nt antimikroobsed ja muud farmakoloogilised efektid), kuid need leiud vajavad rakenduseks selgelt standardiseeritud toorainet, doseerimist ja ohutusuuringuid. [6,7]
Ökoloogiliselt on võsaülane tüüpiline metsa-kevadtaim ning elaiosoomidega seemned seostuvad sageli sipelgate vahendatud leviga; samas on näidatud, et mõnes metsakoosluses võivad seemnete teisaldamises olulist rolli mängida ka teised loomad (nt teod), mis muudab „klassikalise“ mürmekohhooria pildi paiguti keerukamaks. [11–13]
Plants of the World Online. (n.d.). Anemone ranunculoides L. Royal Botanic Gardens, Kew. Retrieved January 15, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:13507-2
Plants of the World Online. (n.d.). Anemonoides ranunculoides (L.) Holub. Royal Botanic Gardens, Kew. Retrieved January 15, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:60454191-2
Pladias – Database of the Czech Flora and Vegetation. (n.d.). Anemone ranunculoides (taxon data). Retrieved January 15, 2026, from https://pladias.cz/en/taxon/overview/Anemone%20ranunculoides
Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Tuulik, T., & Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja (2. trükk). Eesti Loodusfoto.
Royal Horticultural Society. (n.d.). Anemone ranunculoides (yellow anemone): Cultivation & propagation. Retrieved January 15, 2026, from https://www.rhs.org.uk/plants/1256/anemone-ranunculoides/details
Domashovets, A., Khropot, O., & Konechna, R. (2023). Anemone ranunculoides L.: Analytical review of distribution, chemical composition, biological activity, and medical application (literature review). Fitoterapiia. Chasopys – Phytotherapy. Journal, (2), 79–85. https://doi.org/10.32782/2522-9680-2023-2-77
Hao, D.-C., Gu, X.-J., Xiao, P.-G., & Peng, Y. (2017). Anemone medicinal plants: Ethnopharmacology, phytochemistry and biology. Acta Pharmaceutica Sinica B, 7(2), 146–158. https://doi.org/10.1016/j.apsb.2016.12.001
Sirak, A. A., Szabó, L. F., Alomar, S. Y., Fekry, M. I., …, & Youssef, F. S. (2025). Ranunculin, protoanemonin, anemonin and anemoninic acid: A perspective on their evolution, phytochemistry, metabolism and pharmacology. Current Medicinal Chemistry, 32(9), 1117–1136. https://doi.org/10.2174/0110928673254379241229103155
Livantsova, E. N., Kabalova, N. M., & Pisarev, D. I. (2024). Identification and quantification of flavonoids and hydroxycinnamic acids in representatives of the genus Anemone L. by UHPLC-DAD-HESI-MS/MS. Drug Development & Registration, 13(2), 61–70. https://doi.org/10.33380/2305-2066-2024-13-2-1505
Raal, A., Remmel, M., Peips, I., Volotko, R., Kask, A., & Meos, A. (2025). Study of volatile fractions and essential oils obtained from Anemone nemorosa and Anemone ranunculoides. EUREKA: Health Sciences, (2), 103–111. https://doi.org/10.15587/2519-4852.2025.323994
Prokop, P., Gross, A., & Jersáková, J. (2022). Seed dispersal by ants in three early-flowering plants. Insects, 13(4), 386. https://doi.org/10.3390/insects13040386
Pfeiffer, M., Huttenlocher, H., & Ayasse, M. (2010). Myrmecochorous plants use chemical mimicry to cheat seed-dispersing ants. Functional Ecology, 24(3), 545–555. https://doi.org/10.1111/j.1365-2435.2009.01661.x
Türke, M., Andreas, M., Gossner, M. M., Hermann, G., …, & Weisser, W. W. (2012). Are gastropods, rather than ants, important dispersers of seeds of myrmecochorous forest herbs? The American Naturalist, 179(1), 124–131. https://doi.org/10.1086/665997
Uçmak, D., Ayhan, E., Akkurt, Z. M., & Uçak, H. (2014). Presentation of three cases with phyto contact dermatitis caused by Ranunculus and Anthemis genera. Contact Dermatitis, 70(6), 376–377. https://doi.org/10.3109/09546634.2013.849792
Turner, N. J. (1984). Counter-irritant and other medicinal uses of plants in … Journal of Ethnopharmacology. (Protoanemoniini käsitlus Ranunculaceae perekonnas; PubMed ID: 6387285).
