Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimeriik (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Tulikalaadsed (Ranunculales)
                └── Tulikalised (Ranunculaceae)
                    └── Lumeroos (Helleborus)
                        └── Must lumeroos (Helleborus niger L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Must lumeroos (Helleborus niger) on igihaljas mitmeaastane rohttaim, mida iseloomustavad nahkjad, tumerohelised ja sõrmjagused lehed ning varajane õitsemine külmal varakevadel. Lehed moodustavad maapinnal roseti; lehelabad on enamasti 7–11 hõlmalised ning servalt ebaühtlaselt saagjad. Taime maa-alune osa koosneb tumedast, sageli „mustjaks” kirjeldatavast risoomist ja juurestikust, mis on üks tunnuseid, millest tuleneb ka liiginimi niger. Õievarrel paiknevad kõrglehed ning õis on tavaliselt üksik ja kausjas-kellukjas, vahel veidi longus. Värvilised „kroonlehed” on tegelikult suured ja püsivad tupplehed (tavaliselt 5), mille toon varieerub valkjast ja rohekast kuni roosaka või tumedama varjundini; päriskroonlehed on moondunud putkjateks nektaariumideks. Tolmukaid on rohkesti ning emakkond on apokarpne (mitmest liitumata viljalehest), mille tulemusel areneb vilikond kukrutena. Õied püsivad kaua ning on dekoratiivsed ka pärast tolmlemist. [2,3]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Austria, Saksamaa, Itaalia, Šveits; Loode-Balkani poolsaar); introdutseeritud Euroopasse (Tšehhi ja Slovakkia, Prantsusmaa, Rootsi) ning Põhja-Ameerikasse (USA: New York). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Aianduses paljundatakse musta lumeroosi peamiselt seemnetega; sortide ja kloonide puhul kasutatakse ka puhmiku jagamist, kuid see võib olla aeglase taastumisega. In vitro koekultuurist paljundamine on ühtlase istutusmaterjali saamiseks võimalik. [4,5]
Seemnete idanemise tingimused
Seemnetel esineb morfofüsioloogiline puhkeolek: embrüo järelküpsemiseks on vaja soojemat perioodi ning puhkeseisundi lõppemiseks sellele järgnevat jahedat/külma perioodi. Praktikas toimib kõige kindlamalt sügiskülv välitingimustes, idanevus võib olla ebaühtlane ja venida järgmise kevadeni. Seemneid hoitakse enne stratifitseerimist umbes 15–20 °C ja stratitseeritakse umbes 0–5 °C, idanemine toimub jahedamas, ligikaudu 10–15 °C juures. Külv kaetakse õhukese kihiga. [4]
Kasvutingimused
Eelistab poolvarju kuni hajusvalgust ning huumusrikast, parasniisket, kuid hea drenaažiga mulda. Liigniiskus ja õhupuudus mullas suurendavad risoomi/juurte kahjustusi; püsiv läbikuivamine vähendab elujõudu ja õitsemist. lubjarikas, neutraalne kuni aluseline muld sobib liigile hästi. [2,3]
Allelopaatia ja sümbioos
Tõenduspõhistes töödes on musta lumeroosi juureümbrusest kirjeldatud nii risosfääri baktereid kui ka endomükoriisa-seeni (mükoriisa seos võib toetada toiteelementide omastamist ja stressitaluvust, kuid mõju sõltub kasvukohast ja mullastikust). [6]
Kahjuritest kahjustavad aianduses sageli teod ja nälkjad (noored lehed/õiepungad); haigustest tuuakse praktilistes käsitlustes esile lehelaiksusi ja mädanikke, mille riski suurendab liigniiskus ja halb õhuringlus. [2,3]

Varumine ja säilitamine
Ajalooliselt on droogina kasutatud juuri ja risoome (Hellebori radix), kuid mürgisuse tõttu ei soovitata taime ravimtoormena koguda ega kasutada. Taime mahl ja purustatud taimeosad võivad ärritada nahka ja limaskesti; käitlemisel (nt jagamine) kasutada kindaid ja vältida silma/suhu sattumist. [7]

Keemiline koostis
Laktoonid
Ranunkuliin (ranunculin)
Protoanemoniin (protoanemonin)
Anemoniin (anemonin) [7,8]
Steroidsed saponiinid
Hellebosaponiin A (hellebosaponin A)
Hellebosaponiin D (hellebosaponin D)
Makrantosiid I (macranthosid I) [8]
Ekdüsteroidid
Beeta-ekdüsoon (β-ecdysone) [8]
Flavonoidid  [8]

Peamised toimeained
Peamisteks bioaktiivseteks/toimega seostatavateks rühmadeks käsitletakse ranunkuliini derivaate (sh protoanemoniin), steroidseid saponiine (sh hellebosaponiinid), ekdüsteroide (β-ekdüsoon) ning flavonoide. [8]

Toime ja kasutamine
Must lumeroos on mürgine taim. Ranunkuliinist tekkiv protoanemoniin on söövitava ja ärritava toimega ning steroidsetel saponiinidel on membraane kahjustav (sh hemolüütiline) potentsiaal; seetõttu ei ole seespidine kasutamine “ravimtaimena” ohutu. [7,8]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (n.d.). Helleborus niger L. Royal Botanic Gardens, Kew. https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:711348-1 (Vaadatud 19.01.2026).
[2] Royal Horticultural Society. (n.d.). Helleborus niger (Christmas rose). https://www.rhs.org.uk/plants/8575/helleborus-niger/details (Vaadatud 19.01.2026).
[3] North Carolina State University Extension. (n.d.). Helleborus niger (black hellebore; Christmas rose). Gardener Plant Toolbox. https://plants.ces.ncsu.edu/plants/helleborus-niger/ (Vaadatud 19.01.2026).
[4] Niimi, Y., Nakano, M., & Watanabe, M. (2006). Temperatures affecting embryo development and seed germination of Christmas rose (Helleborus niger) after sowing. Scientia Horticulturae, 107(3), 292–296. https://doi.org/10.1016/j.scienta.2005.08.007
[5] Gabryszewska, E., & Sochacki, D. (2015). In vitro propagation of Helleborus niger L. Acta Agrobotanica, 68(2). https://doi.org/10.5586/aa.2015.016
[6] Bletacha, O., Kramarets, V., Krynytska, I., Prokopyshyn, O., & Maslyak, Z. (2010). Rhizosphere bacteria and endomycorrhizal fungi of Helleborus niger L. European Journal of Horticultural Science, 75(4), 159–165. https://doi.org/10.1079/ejhs.2010/1430857
[7] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[8] Felenda, J. E., Turek, C., Mörbt, N., Herrick, A., Müller, M. B., & Stintzing, F. C. (2019). Preclinical evaluation of safety and potential of black hellebore extracts for cancer treatment. BMC Complementary and Alternative Medicine, 19, 105. https://doi.org/10.1186/s12906-019-2517-5