Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Kanarbikulaadsed / Ericales
Sugukond: Nurmenukulised / Primulaceae
Perekond: Priimula / Primula
Liik: Varretu priimula / Primula vulgaris Huds.

Botaaniline kirjeldus
Varretu priimula on nurmenukuliste sugukonda kuuluv taimeliik. Lehed paiknevad tavliselt rosetina ja võivad sõltuvalt sordist olla erineva kujuga; sageli on need südajad kuni ümarad, tihti krobelise pinnaga. Õisikuvars on lehistumata. Õied on aktinomorfsed, hermafrodiidsed, viietised, kaheli õiekattega. Kroonlehtede pinnukesed on aluselt kokku kasvanud ja moodustavad pika krooniputke, naastud on vabad. Neel on tavaliselt kollane. Õiekroonid võivad olla sõltuvalt kultivarist erinevates värvitoonides, sealhulgas valge, kollane, roosa, lilla ja sinine. Tolmukaid on neli ja need on krooniputkega kokku kasvanud ja paiknevad liibunult vastu viimast. [1, 2] 

Levila
Taim on Eestisse introdutseeritud, kasvab metsistunult harva vanades parkides ja nende parkide ümbruses. Looduslik levila hõlmab Lääne- ja Lõuna-Euroopat. Põhjas ulatub levikuala Kesk-Norrast Fääri saarte lähedalt Briti saarte, Taani, Põhja-Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa kaudu kuni Lõuna-Portugalini lõunas ja Põhja-Aafrika tipuni Alžeerias. Idas ulatub levila läbi Lõuna-Euroopa poolsaarte Krimmi, Balkani, Süüria, Türgi ja Armeeniani.

Toime ja kasutamine
Nii õied kui ka lehed on söödavad, maitse jääb maheda salati ja mõrkjama salatirohelise vahele. Lehti võib lisada supile, kuid eelistatavalt koos teiste taimedega, sest need võivad olla sitked. Lehtedest saab teha ka teed, noortest õitest saab priimula veini. Varem peeti kogu taimel ja eriti juurel olevat valuvaigistav, spasmolüütiline, diureetiline ja rögalahtistav toime. Selles sisaldub väikeses koguses saponiine ja seda anti raviks külmetushaiguste korral. Priimula lehed sialdavad suures koguses C-vitamiini. [3]

On küll uuritud erinevate primula liikide tsütotoksilist toimet, kuid vastavad uuringuid varretu priimula kohta on puudulikud. On teatutud, et ekstraktil on tsütotoksiline toime HeLa rakkudele. [4]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (1999). Eesti Taimede Määraja.
2. Blamey, M. & Grey-Wilson, C. (1989). Flora of Britain and Northern Europe. ISBN 0-340-40170-2
3. Darwin, Charles (1874). "Flowers of the Primrose destroyed by Birds". Nature. 9 (482): 482. Bibcode:1874Natur...9Q.482D. doi:10.1038/009482a0.
4. Demir, S. (2018). J. Pharm Anal. Primula vulgaris extract induces cell cycle arrest and apoptosis in human cervix cancer cells, 8, 307-311.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Ericales
Family: Primulaceae
Genus: Primula
Species: Common primrose - Primula vulgaris Huds.

Botanical Description
The common primrose (Primula vulgaris) is a species in the family Primulaceae. The leaves are typically arranged in a basal rosette and may vary in shape depending on the variety; they are often heart-shaped to rounded, with a frequently rough texture. The flower stalks are leafless. The flowers are actinomorphic, hermaphroditic, pentamerous, and have a double perianth. The petals are fused at the base, forming a long corolla tube, while the petal lobes remain free. The throat of the corolla is typically yellow. Depending on the cultivar, the corolla may come in a variety of colors, including white, yellow, pink, purple, and blue. There are four stamens, fused with the corolla tube and closely aligned along its interior. [1,2]

Distribution
The plant was introduced to Estonia and can occasionally be found naturalized in old parks and their surroundings. Its natural range spans Western and Southern Europe. To the north, its distribution extends from central Norway and the Faroe Islands to the British Isles, Denmark, northern Germany, the Netherlands, Belgium, and France. To the south, it reaches southern Portugal and northern Africa in Algeria. Eastward, the range extends through the peninsulas of southern Europe to Crimea, the Balkans, Syria, Turkey, and Armenia.

Effects and Uses
Both the flowers and leaves are edible, with a flavor ranging between mild lettuce and a slightly bitter green. The leaves can be added to soups, preferably mixed with other plants, as they may be tough. The leaves can also be used to make tea, while young flowers can be used to produce primrose wine. Historically, the entire plant, particularly the root, was believed to have analgesic, antispasmodic, diuretic, and expectorant properties. It contains small amounts of saponins and was traditionally used to treat colds. Primrose leaves are rich in vitamin C. [3]

Although studies have investigated the cytotoxic effects of various Primula species, specific research on Primula vulgaris remains limited. Extracts have been reported to exhibit cytotoxic activity against HeLa cells. [4]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., Tuulik, T. (1999). Eesti Taimede Määraja.
2. Blamey, M. & Grey-Wilson, C. (1989). Flora of Britain and Northern Europe. ISBN 0-340-40170-2
3. Darwin, Charles (1874). "Flowers of the Primrose Destroyed by Birds". Nature, 9(482): 482. https://doi.org/10.1038/009482a0
4. Demir, S. (2018). J. Pharm Anal. "Primula vulgaris extract induces cell cycle arrest and apoptosis in human cervix cancer cells", 8, 307–311.