Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Jumikas / Centaurea
Liik: Rukkilill / Centaurea cyanus L.
Botaaniline kirjeldus
Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim korvõieliste sugukonnast ja jumika perekonnast. Taime kõrgus on tavaliselt (15) 20-75 (100) cm. Varred enamasti üksikult kasvavad, püstised, hargnemine toimub keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud, pikad, ja kogu vars on kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega, millel on heledamad kandid. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele. Lihtlehed, pealmiselt helbeliste karvade tõttu valkjas kuni hallikas, alaküljelt viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipuga, terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised, kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, terava tipuga, enamasti terveservalised, rootsutud, pikkusega kuni 10 (12,5) cm ja laiusega kuni 0,6 cm.
Õied moodustavad korvõisikuid, mis koosnevad keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja äärealadel asuvatest steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Õite värvus varieerub sinisest või sinivioletsist harva purpurpunase, lillakasroosa kuni valgeni. Korvõisiku läbimõõt on 2,5-3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis ja see koondub peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Tolmlemine toimub putukate abil. Viljadeks on äraspidimunajad, veidi karvase pinnaga, keskmiselt 4 mm pikkused, helehallikad või kollakad seemned. Seemnetel on 3-3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulist. Üks taim võib toota üle 5000 seemne. Seemned levivad nii viljapõllu õlgede, viljaseemnete sees kui ka loomade ja vee abil.
Levila
Rukkilill on levinud Euroopa parasvöötmes, kohati Siberis, Kaug-Idas ja Kesk- ning VäikeAasias, tulnukana ka Põhja-Ameerikas, Indias ja Uus-Meremaal. [7] Eestis on ta tavaline. Seda leidub peamiselt põlluumbrohuna köögiviljaaedades ja taliviljapõldudel, kuid esineb ka tee- ja metsaservadel, raiesmikel ning aedades ilutaimena erivärviliste sortidena. [3]
Toime ja kasutamine
Rukkilill sisaldab laias valikus farmakoloogiliselt aktiivseid ühendeid, nagu flavonoide, antotsüaniine ja aromaatseid happeid. Taimravis leiab rakendust eelkõige õiepea, kuid lehti ja seemneid kasutatakse ka farmakoloogilistel eesmärkidel, kuigi vähemal määral. [5] Õied sisaldavad eeterlikku õli, tanniine, saponiine, mineraalsooli, tsüanidiini ja pelargonidiini diglükosiide, aga ka fenooli ja flavooni derivaate – apigeniini, luteoliini, kvertsetiini ja kempferooli. [1]
Eelkõige on lillepeade ekstraktidel põletikuvastased omadused, mida kasutatakse neeru- ja põiepõletiku korral kerge diureetikumina ning maksa- ja sapiteede haiguste korral sapinõristina. Rahvameditsiinis kasutatakse õite keedist väiksemate silmapõletike ravis. [2] Antioksüdantsed omadused esinevad tänu askorbiinhappele ja fenoolsetele ühenditele. [5] Ürdist valmistatud ekstraktidel on kvertsetiini, apigeniini ja kofeiinhappe derivaatide sisalduse tõttu gastroprotektiivne toime. [6] Rukkilille õisi süüakse nii toorelt, kuivatatult kui ka keedetud kujul toidule värvi lisamise eesmärgina. Taime kirkaid äärisõisi lisatakse salatitele, jookidele ja magustoitudele kaunistuseks toorelt või kuivatatult. Rukkilill on hea meetaim, mis annab mesilastele nektarit ja õietolmu. [8]
Droogiks korjatakse sinised äärisõied. Kogu korvõisiku äranoppimine soodustab taime harunemist ja uute õisikute arenemist. Sinised kroonlehed kuivatatakse kiiresti ja säilitatakse päikesevalguse eest kaitstuna. Soovituslik ühekordne annus toetava vahendina külmetushaiguse korral on 1 g droogi. [7]
Kasutatud allikad
1. Fernandes, L., Pereira, J. A., Saraiva, J. A., Ramalhosa, E., & Casal, S. (2019). Phytochemical characterization of Borago officinalis L. and Centaurea cyanus L. during flower development. Food research international (Ottawa, Ont.), 123, 771–778. DOI: 10.1016/j.foodres.2019.05.014 (18.09.2023).
2. Garbacki, N., Gloaguen, V., Damas, J., Bodart, P., Tits, M., & Angenot, L. (1999). Antiinflammatory and immunological effects of Centaurea cyanus flower-heads. Journal of ethnopharmacology, 68(1-3), 235–241. DOI: 10.1016/s0378-8741(99)00112-9 (18.09.2023).
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. [Keybook of Estonian plants]. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
4. Lauber, K., Wagner, G., Gygax, A., Eggenberg, S., & Michel, A. (2001). Flora helvetica (in German). Vienna, Bern, Stuttgart: P. Haupt.
5. Lockowandt, L., Pinela, J., Roriz, C. L., Pereira, C., Abreu, R. M., Calhelha, R. C., ... & Ferreira, I. C. (2019). Chemical features and bioactivities of cornflower (Centaurea cyanus L.) capitula: The blue flowers and the unexplored non-edible part. Industrial Crops and Products, 128, 496-503. DOI: 10.1016/j.indcrop.2018.11.059 (18.09.2023).
6. Pirvu, L., Dragomir, C., Schiopu, S., & Mihul, S. C. (2012). Vegetal extracts with gastroprotective activity. Part. I. Extracts obtained from Centaurea cyanus L. raw material. Romanian Biotechnological Letters, 17(2), 7169-7176. https://www.researchgate.net/profile/Lucia_Pirvu/publication/266008729_Vegetal_ext racts_with_gastroprotective_activity_Part_I_Extracts_obtained_from_Centaurea_cyanus_L_raw_material/links/54d8724e0cf2970e4e77b3ae/Vegetal-extracts-withgastroprotective activityPart-I-Extracts-obtained-from-Centaurea-cyanus-L-rawmaterial.pdf (18.09.2023).
7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
8. Rop, O., Mlcek, J., Jurikova, T., Neugebauerova, J., & Vabkova, J. (2012). Edible flowers – a new promising source of mineral elements in human nutrition. Molecules (Basel, Switzerland), 17(6), 6672–6683. DOI: 10.3390/molecules17066672 (18.09.202
