Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Plantaginaceae
Genus: Plantago
Species: Broadleaf plantain - Plantago major L.

Botanical Description
Broadleaf plantain (Plantago major) is an annual, biennial, or perennial monoecious herbaceous plant from the Plantaginaceae family. Its height ranges from 10 to 34 cm, occasionally reaching up to 50 cm under optimal conditions. The plant lacks an above-ground stem but has a flowering scape that stands 10–40 cm tall, is upright, fibrous, and covered in appressed hairs. The underground part consists of a short, unbranched rhizome with densely clustered fibrous roots. [1]

The leaves are ovate to broadly ovate, simple, palmate-veined, either glabrous or sparsely hairy, and have entire or slightly toothed margins. All leaves form a basal rosette, arranged spirally. Petioles can be shorter or longer than the leaf blades. Flowers are bisexual and have a double perianth. Both the calyx and corolla are gamophyllous. The calyx is elliptical with rounded tips, 1.5–2.5 mm long, green, with a broad membranous edge. Corolla lobes are ovate or ovate-lanceolate, about 1 mm long, initially yellowish-white but turning brownish later. Stamens protrude from the flower, measuring 2–2.5 times the corolla’s length, initially pale purple or occasionally yellow, becoming dull yellow post-pollination. The inflorescence is a spike, 1–20 cm long, supported by upright or ascending peduncles, with hairs at the base. It blooms from June to October and is wind-pollinated. The fruit is an ovoid or conical capsule, 2–4 mm long, containing 6–30 flattened, slightly angular, dark brown seeds surrounded by a slimy outer coat. Seeds often spread by attaching to people’s feet. [1]

Distribution
Broadleaf plantain is widespread across Western and Eastern Europe, the Mediterranean, Central and Northern Asia, and the Far East. It has been introduced to all continents except Antarctica. In Estonia, it is commonly found near human settlements, growing on lawns, paths, roadsides, yards, fields, and wastelands. Naturally, it is more frequent in coastal areas, meadowlands, wooded meadows, and clearings. It prefers dry, sunny habitats. [1,3]

Effects and Uses
Young leaves can be used in soups during spring. Broadleaf plantain has been traditionally used to treat abrasions by applying mashed leaves to wounds. It is also said to help with boils, blisters, bruises, and calluses. As a medicinal herb, the leaves, aerial parts, and fresh herb are used. [2]

The herb is collected throughout summer during the flowering period, only in dry weather. It is sensitive to moisture and easily darkens. Properly dried herb should retain its natural green color and be stored in airtight, dry, and dark conditions for up to two years. [2]

The plant contains mucilaginous substances, especially in seeds (up to 40%) and leaves (6.5%). Additionally, it contains iridoid glycosides, flavonoids, coumarins (esculin), alkaloids (benzocaine), and more. Leaves can be processed into powdered, dried, liquid, or thick extracts, fresh-pressed juice, or syrup. These are recognized for their traditional use as soothing agents to relieve throat irritation and dry cough. The aqueous extract is also used for peptic ulcers and gastric irritation due to its soothing, coating, and mildly anti-inflammatory effects. For oral and throat inflammation, it is used as a mouthwash or gargle. Fresh leaves or their juice are traditionally applied to wounds, abrasions, or burns to stop bleeding and promote healing. To retain antibiotic activity, avoid using hot water, as heat inhibits the release of aucubin into its active form, aucubigenin. [2]

Plantain is included in cough syrup formulations, increasing bronchial mucus secretion. It also enhances gastric acid secretion. [3]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Second Edition. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak.
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Teelehelised / Plantaginaceae
Perekond: Teeleht / Plantago
Liik: Suur teeleht / Plantago major L.

Botaaniline kirjeldus
Suur teeleht on ühe-, kahe- või mitmeaastane ühekojaline rohttaim teeleheliste sugukonnast, perekonnast teeleht. Taime kõrgus võib varieeruda 10 kuni 34 cm vahel. Väga heades kasvutingimustes ka kuni poole meetrini. Taimel puudub maapealne vars, kuid sellel on 10-40 cm pikkune õisikuraag, mis on püstine, tugevakiuline ning lidus karvadega kaetud. Maa-alune osa koosneb lühikesest mitteharunevast risoomist, millest lähtuvad tihedate kimpudena narmasjad lisajuured. [1]

Lehed on munajad või laimunajad, kaarroodsed lihtlehed, mis on paljad või hõredalt karvased, terve või üksikute hammastega servaga. Kõik lehed on juurmised ja asetsevad spiraalselt, leheroots võib olla lehelabast nii pikem kui ka lühem. Õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupplehed on elliptilised, ümardunud tipuga, 1,5-2,5 mm pikad, rohelised, laia kileja äärisega. Krooni tipmed on munajad või munajassüstjad, umbes 1 mm pikkused, algul kollakasvalkjad, hiljem pruunikad. Tolmukad ulatuvad õisikust eemale, on kroonist 2-2,5 korda pikemad, noorelt helelillad või harva kollased, tolmlemise järel määrdunudkollased. Õisik on 1-20 cm pikkune tähk, õisikuraod on püstised või tõusvad, õisiku alusel tihedalt karvadega kaetud. Õitseb juunist oktoobrini, on tuultolmleja. Viljaks on munajas või koonusjas kupar, mille pikkus on 2-4 mm. Sees on tavaliselt 6-30 lapikut, pisut nurgelist ja tumepruuni seemet, milda ümbritseb limane väliskest. Seemned levivad enamasti inimeste abiga, haakudes nende jalgadele. [1]

Levila
Teeleht on levinud Lääne- ja Ida-Euroopas, Vahemeremaades, Kesk- ja Põhja-Aasias, Kaug-Idas ning inimese abiga on viidud ka kõikidele teistele mandritele peale Antarktise. Eestis on taim inimasustuse juures sage. Tavaliselt kasvab ta inimkaaslejana muruplatsidel, jalgteedel, teeservadel, õuedel, põldudel ja prahipaikadel, kuid looduslikult esineb ta sagedamini mererannikuil, looniitudel, puisniitudel, raiesmikel jne. Eelistab enamasti kuivi ja valgusrohkeid kasvukohti. [1,3]

Toime ja kasutamine
Suure teelehe noortest lehtedest võib kevadel keeta suppi. Suurt teelehte on kasutatud marrastuste raviks, pannes mahlale hõõrutud lehe haavale. Aitavat ka haavade, paisete, villide, muhkude ja konnasilmade vastu. Droogina kasutatakse suure teelehe lehti, ürti ja värsket ürti. [2]

Droogi kogutakse kogu suve jooksul õitsemise ajal ilmtingimata kuiva ilmaga, sest on niiskuse suhtes tundlik ja tumeneb kergesti. Droogi kvaliteedi määrab loomulik roheline värv. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas, kõige kauem 2 aastat. [2]

Droogid sisaldavad limaaineid, mida on eriti palju seemnetes (kuni 40%) aga ka lehtedes (6,5%). Veel sisaldab teeleht iridoidglükosiide, flavonoide, kumariine (eskuletiin), alkaloide (bensokaiin). Lehti saab kasutada nii peenestatud-pulbristatud droogina aga ka kuivekstraktina, vedelekstraktina, paksekstraktina, värskest droogist pressitud mahlana ja siirupina. Neid tunnustatakse traditsiooniliste pehmendavate vahenditena, mis leevendavad suu- ja kurguärritust ning kuiva köha. Kuna teelehedroogil ja selle toodetel on pehmendav, mähkiv ja kergelt põletikuvastane toime, soovitatakse selle vesitõmmist juua ka haavandtõve ja maoärrituse korral. Limaskestapõletiku puhul loputatakse sellega suud või kuristatakse kurku. Purustatud värskeid lehti või nendest pressitud mahla pannakse rahvapärase vahendina haavade verejooksu sulgemiseks aga ka hõõrdunud, haudunud, põletada või muljuda saanud kohtadele. Antibiootiilise toime saamiseks vältida kuuma vett, vastasel juhul ei vabane koostisainest aukubiinist toimeaine aukubigeniin. [2]

Kuulub köhateede koostisse, suurendab bronhilima sekretsiooni. Suurendab maomahla happesust. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Teine trükk. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak.
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.