Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Ericales
Family: Ericaceae
Genus: Vaccinium
Species: European blueberry - Vaccinium myrtillus L.

Botanical Description
European blueberry (Vaccinium myrtillus) is a perennial, monoecious, deciduous dwarf shrub in the Ericaceae family, typically growing up to 30 cm tall (sometimes up to 50 cm). Parts of its stems may be hidden under moss layers. Female plants and vegetatively formed offshoots usually live 8–10 years, while individual shoots may only survive 2–5 years.

The stems are initially angular and green, later becoming corky, round, and light brown. The plant has a primary root system, which dies after about 10 years, replaced by horizontal rhizomes that develop adventitious roots. Leaves are ovate or elliptical with finely serrated edges, dull pointed tips, and a bright green color on both sides. They range from 4–24 mm long and 3–20 mm wide.

Flowers are bisexual, with a double perianth, growing on short stalks on year-old shoots. Blooming from late May to June, the greenish-white to pinkish flowers are cup-shaped and 4–7 mm in size. The fruits are edible, usually round, dark blue to nearly black, and covered with a bluish-gray waxy coating. The pulp is dark and juicy, and berries ripen in July, dispersing quickly to aid seed dispersal. Blueberries primarily propagate vegetatively through underground rhizomes but also through seeds. [1-4]

Distribution
Blueberries are widespread across the forest and forest-tundra zones of Eurasia and North America, including Estonia, where they are common. [3]

Properties and Uses
Blueberry leaves have been traditionally used for arthritis, gout, diabetes, circulation issues, kidney and urinary problems, digestive disorders, and skin conditions like dermatitis. Historically, blueberries were used to treat oral and throat ulcers. Today, they are primarily used in folk medicine as an astringent for diarrhea and topically for minor skin injuries.

Studies suggest blueberries may benefit obesity, type 2 diabetes, and chronic inflammation prevention and treatment, along with neuroprotective properties. Active compounds include catechin tannins (up to 12%), anthocyanins, flavonoids, iridoid glycosides, and organic acids. blueberries also contain small amounts of vitamin C and β-carotene. Anthocyanins give blueberries their distinctive blue/black color and antioxidant properties.

Blueberries have been linked to improved vision, blood sugar reduction, anti-inflammatory effects, lipid regulation, and enhanced antioxidant defense, reducing oxidative stress. These attributes suggest blueberries could aid conditions related to inflammation, dyslipidemia, hyperglycemia, and oxidative stress, such as cardiovascular diseases, cancer, diabetes, dementia, and other age-related diseases. They also exhibit antimicrobial activity. [5-7]

Dried berries and leaves are harvested for medicinal use. Berries are wilted in a thin layer in the sun for one day and then dried at up to 60°C. Leaves are harvested throughout the summer. The daily dose for dried berries to improve vision is 20–60 g, while leaves are used as a diuretic and astringent at 3–4 g per day. [8]

References
1. PlutoF Taxonomy. https://elurikkus.ee/bie-hub/species/8106#classification.
2. Britannica, The Editors of Encyclopaedia. "Blueberry." Encyclopedia Britannica, 10 Nov. 2023, https://www.britannica.com/plant/blueberry-plant.
3. Raudsepp, L. (1981). Eesti Õistaimi. Valgus.
4. Kask, M., et al. (1972). Taimede Välimääraja. Valgus.
5. Debnath-Canning, M., et al. (2020). Journal of Functional Foods, 68, 103906. https://doi.org/10.1016/j.jff.2020.103906.
6. Kalt, W., et al. (2020). Advances in Nutrition, 11(2), 224–236. https://doi.org/10.1093/advances/nmz065.
7. Chu, W. K., et al. (2011). Herbal Medicine: Biomolecular and Clinical Aspects. CRC Press/Taylor & Francis.
8. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Kanarbikulaadsed (Ericales)
└── Kanarbikulised (Ericaceae)
└── Mustikas (Vaccinium)
└── Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Mustikas on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas kääbuspõõsas kanarbikuliste sugukonnast, perekonnast mustikas. Taim kasvab tavaliselt kuni 30 cm kõrguseks, kuid mõnel juhul võib ta kasvada kuni 50 cm kõrguseks. Huvitav on see, et osa taime vartest võib olla peidus samblakihi all. Mustika emastaimed ja vegetatiivselt tekkinud osapõõsad elavad tavaliselt 8-10 aastat, kuid üksikud võrsed võivad olla lühiealised, vaid 2-5 aastase elueaga.

Taime varred on alguses teravakandilised ja rohelised, hiljem korgistuvad ja muutuvad ümmargusemaks ning helepruuniks. Mustika maa-alune osa hõlmab esmast peajuur, mis elab koos varre alusega umbes 10 aastat, pärast seda aega see hävib. Kuid taimel arenevad horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured. Samuti võivad samblakihi sees oleva vertikaalse varre alaosale areneda lisajuured.

Mustika lehed on munajad või elliptilised, neil on peensaagjas serv ning tömbilt terav tipp. Lehtede värvus on mõlemalt pinnalt puhasroheline ja roodude ning nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede suurus varieerub vahemikus 4-24 mm pikkust ja 3-20 mm laiust. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve.

Mustika õied on mõlemasugulised ja neil on kaheli õiekattega õied. Õied paiknevad lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel ning õitsevad tavaliselt mai lõpust juunini. Need on putuktolmlejad. Õite tuped on väikesed, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga, samal ajal kui kroon on kupjas ja võib olla rohekasvalgest kuni roosakani, mõõtmetelt 4-7 mm. Viljad on söödavad, tavaliselt ümmargused (kuid mõnikord piklikud või pirnikujulised), ning neil on tumesinine kuni peaaegu must värvus, sageli kaetud sinakashilli vahakirmega. Marjade läbimõõt varieerub 6-12 mm vahel, ja marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tumedat värvi ja mahlakas ning viljad valmivad juulis ning varisevad kiiresti, aidates kaasa seemnete levikule loomade abil. Mustikas paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest kaugel uusi osapõõsaid, kuid ka seemnetega. [4–6]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Austria; Balti riigid; Belgia; Bosnia ja Hertsegoviina; Bulgaaria; Tšehhi; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Iirimaa; Itaalia; Norra; Poola; Rumeenia; Rootsi; Šveits; Ukraina; endine Jugoslaavia; Euroopa-Venemaa piirkonnad), Aasias (Afganistan; Altai; Armeenia; Aserbaidžaan; Ida-Himaalaja; Gruusia; Iraan; Iraak; Kasahstan; Kõrgõzstan; Mongoolia; Pakistan; Siberi piirkonnad; Tadžikistan; Türkmenistan; Ida-Türgi; Lääne-Türgi) ning Põhja-Ameerikas (Alaska; Kanada: Alberta, Briti Columbia, Manitoba, New Brunswick, Newfoundland ja Labrador, Loodealad, Nova Scotia, Ontario, Prince Edward Island, Québec, Saskatchewan, Yukon; USA: Colorado, Idaho, Maine, Massachusetts, Michigan, Minnesota, Montana, New Hampshire, New York, Oregon, Pennsylvania, Utah, Vermont, Washington, Wisconsin, Wyoming) ja Gröönimaal. [2]

Kasvatamine
Harilik mustikas on metsa- ja nõmmekoosluste liik ning kultiveerimisel vajab enamasti metsataimedele omaseid tingimusi: happelist, huumusrikast ja õhurikast kasvusubstraati ning ühtlast niiskust. Varjulises või poolvarjulises kasvukohas on taim tavaliselt elujõulisem kui täispäikeses. [5,6]

Paljundamine
Praktikas paljuneb mustikas sageli vegetatiivselt risoomide ja võsundite kaudu. Seemnetega paljundamine on võimalik, kuid looduslikes tingimustes annab see võrreldes vegetatiivse levikuga vähem järglasi. [5,6]
Seemnete idanemise tingimused
Külvatakse niiskele pinnale katmata. Seemned on valgusidanejad. Looduslikke tingimusi jäljendav külmaperiood annab seemnete idandamisel parema tulemuse. [7]
Allelopaatia ja sümbioos
Laboratoorselt on näidatud mustika leheekstrakti kasvu inhibeerivat toimet puude nt haava seemikutele. [8] Kanarbikulistele on iseloomulik erikoidne mükoriisa. Mustika juurekarvadel on kirjeldatud erikoidse mükoriisa moodustajaid ning ka teisi juurega seotud seeni; nt Oidiodendron maius ja Hyaloscypha sp. [9] 

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse vilju (Myrtilli fructus) ja lehti (Myrtilli folium). Viljad korjatakse täisküpsena; lehti varutakse suvel kasvuperioodil. [10] Vilju soovitatakse närtsitada õhukese kihina ning seejärel kuivatada kuni umbes 60 °C juures; lehti kuivatatakse õhukese kihina varjulises, hästi ventileeritud kohas. [10] Droog säilitatakse kuivas, jahedas ja valguse eest kaitstult suletud nõus; antotsüaniinid ja teised polüfenoolid on niiskuse ja valguse suhtes tundlikud, mistõttu on oluline vältida niiskumist ja pikaajalist valguse käes seismist. [10]

Keemiline koostis
Fenoolsed happed
klorogeenhape (chlorogenic acid) [11]
protokatehhuape (protocatechuic acid) [11]
gallushape (gallic acid) [11]
kofeiinhape (caffeic acid) [11]
p-kumaarhape (p-coumaric acid) [11]
sinapiinhape (sinapic acid) [11]
feruulahape (ferulic acid) [11]
neoklorogeenhape (neochlorogenic acid) [11]
Flavonoidid
kvertsetiin (quercetin) [11]
iso-kvertsetiin (isoquercetin) [11]
rutiin (rutin) [11]
hüperosiid (hyperoside) [11]
kemferool-3-O-glükosiid (kaempferol-3-O-glucoside) [11]
kemferool (kaempferol) [11]
Flavan-3-oolid ja proantotsüanidiinid
epikatehhiin (epicatechin) [11]
proantotsüanidiinid (procyanidins; polümeersed katehhiintanniinid) [11]
tanniinid (tannins; sh katehhiintanniinide fraktsioon) [11]
Antotsüaniinid ja antotsüanidiinid
antotsüaniinid (anthocyanins; viljades domineeriv polüfenoolne rühm) [11]
antotsüanidiinid (anthocyanidins; antotsüaniinide aglükoonid) [10]
Stilbeenid ja muud fenoolsed ühendid
resveratrool (resveratrol) [11]
pürogallool (pyrogallol) [11]
Vitamiinid ja karotenoidid
askorbiinhape (C-vitamiin; ascorbic acid) [10]
β-karoteen (β-carotene) [10]
Orgaanilised happed [10]

Peamised toimeained
Peamisteks toimeainete rühmadeks loetakse viljades antotsüaniine ning teisi polüfenoole (fenoolsed happed, flavonoidid, proantotsüanidiinid ja tanniinid), mis seostuvad antioksüdatiivse ja kootava toimega; lehtedes on olulised polüfenoolsed ühendid (sh klorogeenhape ja flavonoidglükosiidid). [10,11]

Toime ja kasutamine
Viljade antotsüaniinid ja teised polüfenoolsed ühendid on uurimustes näidanud antioksüdatiivset potentsiaal. [11] Mustikalehti on traditsiooniliselt kasutatud põletikuliste liigesehaiguste (artriit), podagra, diabeedi, vereringeprobleemide, neeru- ja kuseteede vaevuste, seedehäirete ning erinevate nahahaiguste, nagu dermatiit (põletikulised nahareaktsioonid), korral. Kuigi neid on ajalooliselt kasutatud, ei ole nende terapeutilise kasutamise efektiivsust tõendatud, mistõttu ei saa nende kasutamist meditsiinilistel eesmärkidel soovitada. Juba 16. sajandil kasutati mustikaid suuhaavandite ja kurguhaavandite raviks. Tänapäeval kasutatakse neid rahvameditsiinis peamiselt kokkutõmbava ravimina kõhulahtisuse korral ning neid võib välispidiselt kasutada väikeste nahakahjustuste raviks. [10] 

Nii in vitro kui ka kliinilised uuringud on näidanud, et mustikate tarbimisel võib olla potentsiaalselt kasulik mõju rasvumise ja 2. tüüpi diabeedi ja kroonilise põletiku ennetamisel ja ravimisel. Uuringud on näidanud ka mustika neuroprotektiivseid omadusi. Mustikate olulised aktiivsed koostisosad hõlmavad peamiselt katehhiintanniine, mille sisaldus võib ulatuda kuni 12%-ni. Lisaks on mustikates märkimisväärses koguses antotsüaniine, vabu antotsüanidiine, flavonoide, irridoglükosiide ja puuviljahappeid. Väikeses koguses võib marjadest leida ka C vitamiini ja β-karoteeni . [12]

Annustamine (rahvapärane/praktiline): kuivatatud vilju on kasutatud ligikaudu 20–60 g päevas; lehti ligikaudu 3–4 g päevas (tee või tõmmisena). [10]

Kasutatud kirjandus
[1] Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Vaccinium myrtillus L. In Plants of the World Online (POWO). Retrieved January 21, 2026, from https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:123320-2
[3] PlutoF Taxonomy. (n.d.). Vaccinium myrtillus – classification. Retrieved January 21, 2026, from https://elurikkus.ee/bie-hub/species/8106#classification
[4] The Editors of Encyclopaedia Britannica. (2023, November 10). Blueberry. Encyclopaedia Britannica. Retrieved January 21, 2026, from https://www.britannica.com/plant/blueberry-plant
[5] Raudsepp, L. (1981). Eesti õistaimi. Valgus.
[6] Kask, M., Kuusik, V., Laasimer, L., Mäemets, A., Rebassoo, H., Talts, S., & Viljasoo, L. (1972). Taimede välimääraja. Valgus.
[7] Nin, S., Petrucci, W. A., Del Bubba, M., Ancillotti, C., & Giordani, E. (2017). Effects of environmental factors on seed germination and seedling establishment in bilberry (Vaccinium myrtillus L.). Scientia Horticulturae, 226, 241–249. https://doi.org/10.1016/j.scienta.2017.08.049
[8] Jäderlund, A. (1996). Effects of bilberry (Vaccinium myrtillus L.) litter on seed germination and early seedling growth of four boreal tree species. Plant and Soil. https://doi.org/10.1007/BF02029948
[9] Vohník, M., Réblová, M., & (jt). (2023). Fungi in hair roots of Vaccinium spp. (Ericaceae) growing on decomposing wood: colonization patterns, identity, and in vitro symbiotic potential. Mycorrhiza, 33(1–2), 69–86. https://doi.org/10.1007/s00572-023-01101-z
[10] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[11] Brasanac-Vukanovic, S., Mutic, J., Stankovic, D. M., Arsic, I., Blagojevic, N., Vukasinovic-Pesic, V., & Tadic, V. M. (2018). Wild bilberry (Vaccinium myrtillus L., Ericaceae) from Montenegro as a source of antioxidants for use in the production of nutraceuticals. Molecules, 23(8), 1864. https://doi.org/10.3390/molecules23081864
[12] Kalt, W., Cassidy, A., Howard, L. R., Krikorian, R., Stull, A. J., Tremblay, F., & Zamora-Ros, R. (2020). Recent Research on the Health Benefits of Blueberries and Their Anthocyanins. Advances in nutrition (Bethesda, Md.), 11(2), 224–236. https://doi.org/10.1093/advances/nmz065