Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Kanarbikulaadsed (Ericales)
Sugukond: Kanarbikulised (Ericaceae) 
Perekond: Mustikas (Vaccinium)
Liik: Harilik pohl - Vaccinium vitis-idaea L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik pohl on mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas kanarbikuliste sugukonnast, perekonnast mustikas. Taime iseloomustab pikk risoom, millest kasvab välja arvukalt osapõõsaid. Taime kõrgus jääb vahemikku 5-25 cm, harva kuni 30 cm. Maapealsed varred kasvavad 3-5 aastat ja lõpetavad oma arengu õitsemise ja seemnete valmimisega. Ühel osapõõsal tekivad asendusvõrsed varre alumisest osast uinuvatest pungadest, seda kuni 4-5 korda. Lehed on äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad ja lühirootsulised. Lehe ülakülg on läikiv, sile- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8-20 mm, harva kuni 35 mm, laius 5-15 mm. Lehtede eluiga on 2-4 aastat. Risoomid, mis on maa-alused, hakkavad kasvama 4-5-aastastel taimedel. Need on algul valged või roosakad, hiljem muutuvad helepruuniks ja on kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoomid ei tõuse maapinnale, uus võsu areneb 10-50 cm kaugusel emataimest. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri. [1-3]

Taimel on mõlemasugulised õied, mis koosnevad kahest liidetud õiekatte osast: tupest ja kroonist. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on kellukjas või kupjas, 4-5 tipmega, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga, ulatudes pikkuselt 4-6,5 mm. Õied asuvad tavaliselt 3-12 kaupa tipmises kobaras. Õitsemisperiood on mai lõpp ja juuni algus, mõnikord toimub teistkordne õitsemine sügisel. Taim on putuktolmleja. Viljaks on kerajas mari, mille läbimõõt on 7-12 mm. Algselt on vili valge kuni roosakas, kuid küpsena muutub ere- kuni tumepunaseks. Kobarad on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad taimel talveni, osa isegi üle talve. Paljunemine toimub peamiselt vegetatiivselt risoomiharude abil, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva. [1-3]

Levila
Liik on levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, Aasia ja Põhja-Ameerika okasmetsa- ja tundravööndis, samuti Kaug-Ida segametsades. Kasvukohana eelistab õhulise mullaga liivaseid muldasid männimetsades, eriti palumetsades, aga ka nõmme- ja loometsades (harvem laanemetsades), kuivemates rabaservades, raba- ja soometsades. [2]

Toime ja kasutamine
Pohla marjad sisaldavad palju antioksüdantide, sealhulgas antotsüaniine ja fenoolühendeid, mis aitavad kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest ja tõstavad organismi immuunsust. Marjad on leidnud kasutust rahvameditsiinis mitmesuguste haiguste korral, nagu suhkurtõbi, hingamisteede põletikud, seedekulgla- ja maoprobleemid, neeru- ja põiepõletikud ning liigesepõletikud. Lisaks on täheldatud, et pohla marjad leevendavad erinevaid põletikke ja valusid.

Pohla lehtedes on leitud arbutiini, mis on diureetilise toimega aine. Nendest lehtedest valmistatud tee või keedis on traditsiooniliselt kasutatud uriinierituse soodustamiseks, samuti neeru- ja põievaevuste ning reuma ravis. Arbutiin aitab kaasa kuseteede puhastamisele ja võib leevendada mõningaid põletikulisi seisundeid. Pohl ei sobi harilik pohl kasutamiseks ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral. [2,3]

Droogiks varutakse lehed ja võrsed, mis kuivatatakse. Korjatakse ka marju. Lehed kuivatatakse ventileeritud ruumis temperatuuril 35-40 °C. Marju kogutakse valminult ja neid kasutatakse toorelt või kuivatatult. Kasutatakse sarnaselt leesikale bakterivastase vahendina kuseteede nakkuste korral. Päevane kogus on 2-5 g droogi või 3-4 sl marjakeedist 2-3 korda päevas. Toime tõhustamiseks juua leeliselise reaktsiooniga mineraalvett. [2]

Kasutatud allikad
1. bio.edu.ee (n.d.). pohl. bio.edu.ee. Vaadatud 20.11.2023, aadressil http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohl2.htm
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Ericales
Family: Ericaceae
Genus: Vaccinium
Species: Lingonberry - Vaccinium vitis-idaea L.

Botanical description
Lingonberry (Vaccinium vitis-idaea) is a perennial, monoecious, evergreen dwarf shrub in the Ericaceae family, genus Vaccinium. The plant is characterized by a long rhizome from which numerous individual shrubs arise. The plant height ranges from 5 to 25 cm, rarely reaching 30 cm. Aboveground stems grow for 3–5 years and complete their lifecycle by flowering and producing seeds. Replacement shoots emerge from dormant buds at the base of the stem, occurring 4–5 times on a single shrub.

The leaves are obovate with a slightly recurved, entire margin, leathery, and short-stalked. The upper side is glossy, smooth, and dark green, while the underside is lighter, matte, and dotted with glands. Leaf length ranges from 8 to 20 mm, rarely up to 35 mm, with a width of 5 to 15 mm. Leaves typically live 2–4 years. The rhizomes, which begin to grow in plants aged 4–5 years, are initially white or pinkish and later turn light brown, covered sparsely with membranous scale leaves. Rhizomes do not emerge above ground; new shoots develop 10–50 cm from the parent plant, producing numerous adventitious roots. [1-3]

The flowers are bisexual, consisting of two fused perianth parts: the calyx and corolla. The small calyx is whitish-green or pinkish with triangular lobes. The corolla is bell-shaped or cup-shaped, 4–5 lobed, with a relatively open mouth and a protruding style, measuring 4–6.5 mm in length. Flowers are arranged in clusters of 3–12 at the tips of branches. The flowering period is late May to early June, with occasional secondary flowering in autumn. Lingonberry is insect-pollinated.

The fruit is a spherical berry, 7–12 mm in diameter. Initially white or pinkish, the berries turn bright to dark red when ripe. Clusters are drooping, with smaller berries at the tips. The fruit ripens in August and September, often persisting on the plant until winter, with some lasting beyond. Lingonberry primarily reproduces vegetatively through rhizome branches, as seed-propagated plants are rare. [1-3]

Distribution
Lingonberry is widespread across Europe, Asia, and North America's boreal forest and tundra zones, as well as the mixed forests of the Far East. It prefers sandy, well-aerated soils in pine forests, particularly in heath and dry forests, but also grows in moors, fringes of bogs, and swamp forests. [2]

Effects and uses
Lingonberry fruits are rich in antioxidants, including anthocyanins and phenolic compounds, which protect cells from oxidative stress and boost immunity. The berries have been used in traditional medicine for various ailments such as diabetes, respiratory infections, gastrointestinal and stomach issues, kidney and bladder inflammations, and joint disorders. They are also noted for their anti-inflammatory and pain-relieving properties.

Lingonberry leaves contain arbutin, a compound with diuretic effects. Teas or decoctions made from the leaves have traditionally been used to promote urination and treat kidney and bladder issues, as well as rheumatism. Arbutin contributes to cleansing the urinary tract and alleviating certain inflammatory conditions. Lingonberry is not recommended for use in cases of acute liver, kidney, or bladder infections. [2,3]

Leaves and shoots are harvested for medicinal use and dried. Berries are collected when ripe and can be used fresh or dried. Leaves are dried in a well-ventilated room at 35–40°C. Lingonberries are similarly used to bearberry as an antimicrobial agent for urinary tract infections. The daily dosage is 2–5 g of dried leaves or 3–4 tablespoons of berry decoction 2–3 times a day. Alkaline mineral water can enhance the effects. [2]

References
1. bio.edu.ee (n.d.). Pohl. bio.edu.ee. Accessed 20.11.2023, at http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohl2.htm
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.