Süstemaatiline kuuluvus
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
└── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
└── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
└── Kanarbikulaadsed (Ericales)
└── Kanarbikulised (Ericaceae)
└── Mustikas (Vaccinium)
└── Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea L.) [1–2]

Botaaniline kirjeldus
Harilik pohl on mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas kanarbikuliste sugukonnast, perekonnast mustikas. Taime iseloomustab pikk risoom, millest kasvab välja arvukalt osapõõsaid. Taime kõrgus jääb vahemikku 5-25 cm, harva kuni 30 cm. Maapealsed varred kasvavad 3-5 aastat ja lõpetavad oma arengu õitsemise ja seemnete valmimisega. Ühel osapõõsal tekivad asendusvõrsed varre alumisest osast uinuvatest pungadest, seda kuni 4-5 korda. Lehed on äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad ja lühirootsulised. Lehe ülakülg on läikiv, sile- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8-20 mm, harva kuni 35 mm, laius 5-15 mm. Lehtede eluiga on 2-4 aastat. Risoomid, mis on maa-alused, hakkavad kasvama 4-5-aastastel taimedel. Need on algul valged või roosakad, hiljem muutuvad helepruuniks ja on kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoomid ei tõuse maapinnale, uus võsu areneb 10-50 cm kaugusel emataimest. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri. [3–4]

Taimel on mõlemasugulised õied, mis koosnevad kahest liidetud õiekatte osast: tupest ja kroonist. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on kellukjas või kupjas, 4-5 tipmega, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga, ulatudes pikkuselt 4-6,5 mm. Õied asuvad tavaliselt 3-12 kaupa tipmises kobaras. Õitsemisperiood on mai lõpp ja juuni algus, mõnikord toimub teistkordne õitsemine sügisel. Taim on putuktolmleja. Viljaks on kerajas mari, mille läbimõõt on 7-12 mm. Algselt on vili valge kuni roosakas, kuid küpsena muutub ere- kuni tumepunaseks. Kobarad on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad taimel talveni, osa isegi üle talve. Paljunemine toimub peamiselt vegetatiivselt risoomiharude abil, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva. [3–5]

Levila
Looduslikult levib Euroopas (Albaania; Austria; Balti riigid; Valgevene; Belgia; Bulgaaria; Tšehhi–Slovakkia; Taani; Soome; Prantsusmaa; Fääri saared; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Island; Iirimaa; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Rumeenia; Rootsi; Šveits; Ukraina; Loode-Balkani poolsaar; Euroopa-Venemaa piirkonnad: Kesk-, Ida-, Põhja-, Loode- ja Lõuna-Euroopa Venemaa) ning Aasias (Altai; Amuuri piirkond; Burjaatia; Hiina põhja-keskosa; Tšita; Sise-Mongoolia; Irkutsk; Jaapan; Kamtšatka; Kasahstan; Habarovsk; Korea; Krasnojarsk; Kuriili saared; Magadan; Mandžuuria; Mongoolia; Primorje; Sahhalin; Taga-Kaukaasia; Tuva; Türgi; Lääne-Siber; Xinjiang; Jakuutia) ja Põhja-Ameerikas (Alaska; Aleuudi saared; Alberta; Briti Columbia; Connecticut; Labrador; Maine; Manitoba; Massachusetts; Michigan; Minnesota; New Brunswick; New Hampshire; Newfoundland; Nova Scotia; Nunavut; Ontario; Prince Edwardi saar; Québec; Saskatchewan; Vermont; Wisconsin; Yukon; Gröönimaa). [2]

Kasvatamine
Harilik pohl on looduslikult metsa- ja nõmmekoosluste liik. Pohl eelistab õhulist, pigem vaest ja happelist kasvupinnast ning tuleb hästi toime poolvarjus. Aianduses kasutatakse teda pinnakatjana ja marjakultuurina. [3–4] Kanarbikulistele omane sümbioos juurte ja erikoid-mükoriisaseente vahel aitab toitainete omastamist, eriti väheviljakatel muldadel. [6]
Paljundamine
Pohl paljuneb enamasti vegetatiivselt. Paljundatakse risoomi jagamise teel. [3–4] Mükoriisakoosluse säilitamin toetab taimede kohanemist istutusjärgselt. [6]
Kasvutingimused
Kasvukohana eelistab pohl õhulise mullaga liivaseid muldasid männimetsades, eriti palumetsades, aga ka nõmme- ja loometsades, laanemetsades, kuivemates rabaservades, raba- ja soometsades. [4]

Allelopaatia ja sümbioos
Pohl moodustab kanarbikulistele iseloomulikku erikoidset mükoriisat. Erikoid-mükoriisaseente kolonisatsioon võib soodustada kasvu ja tõsta stressitaluvusega seotud füsioloogilisi näitajaid. [6] Pohlal võib kohata iseloomulikku seenpatogeeni pohla paisseent (Exobasidium vaccinii).

Varumine ja säilitamine
Droogiks varutakse peamiselt lehti (ja vajadusel noori võrseid) ning korjatakse ka marju. Lehti soovitatakse kuivatada ventileeritud ruumis temperatuuril 35–40 °C; marju kogutakse valminult ja kasutatakse toorelt või kuivatatult. [5]

Keemiline koostis
Fenoolsed glükosiidid (eriti lehed)
arbutiin (arbutin) [7]
2-O-kofeoüül-arbutiin (2-O-caffeoylarbutin) [7]
Fenoolhapped ja nende glükosiidid/estrid (lehed ja viljad)
protokatehhuape (protocatechuic acid) [7]
kohvhape (caffeic acid) [7]
kohvhappe heksosiid (caffeic acid hexoside) [7]
p-kumaarhape (p-coumaric acid) [7]
p-kumaarhappe heksosiid (p-coumaric acid hexoside) [7]
p-kumaarhappe pentosiid (p-coumaric acid pentoside) [7]
feruulahape (ferulic acid) [7]
feruulahappe heksosiid (ferulic acid hexoside) [7]
sinapiinhape (sinapic acid) [7]
sinapiinhappe heksosiid (sinapic acid hexoside) [7]
trans-kaneelhape (trans-cinnamic acid) [7]
trans-kaneelhappe heksosiid (trans-cinnamic acid hexoside) [7]
vanilliinhape (vanillic acid) [7]
vanilliinhappe heksosiid (vanillic acid hexoside) [7]
klorogeenhape (chlorogenic acid; 5-O-kofeoüülkiniinhape) [7]
neoklorogeenhape (neochlorogenic acid; 3-O-kofeoüülkiniinhape) [7]
krüptoklorogeenhape (cryptochlorogenic acid; 4-O-kofeoüülkiniinhape) [7]
kofeoüülkiniinhape (caffeoylquinic acid; isomeerid) [7]
kumaroüülkiniinhape (coumaroylquinic acid; isomeerid) [7]
kofeoüülšikimiinhape (caffeoylshikimic acid; isomeerid) [7]
bensoehape (benzoic acid) [7]
Flavan-3-oolid ja proantotsüanidiinid (lehed ja viljad)
(+)-katehhiin ((+)-catechin) [7]
(–)-epikatehhiin ((–)-epicatechin) [7]
prosüanidiin B1 (procyanidin B1) [7]
prosüanidiin B2 (procyanidin B2) [7]
prosüanidiin B3 (procyanidin B3) [7]
prosüanidiin B6 (procyanidin B6) [7]
prosüanidiin B7 (procyanidin B7) [7]
prosüanidiin C1 (procyanidin C1) [7]
A-tüüpi prosüanidiinid: A1 ja A2 (procyanidin A1; procyanidin A2) [7]
A-tüüpi prosüanidiini trimeerid (A-type procyanidin trimers; isomeerid) [7]
Flavonoidid (peamiselt flavonoolglükosiidid; lehed ja viljad)
rutiin (rutin) [7]
hüperosiid (hyperoside) [7]
isokvertsetriin (isoquercitrin) [7]
avikulariin (avicularin) [7]
guaiaveriin (guaiaverin) [7]
reynoutriin (reynoutrin) [7]
kvertsitriin (quercitrin) [7]
afseliin (afzelin) [7]
kvertsetiini HMG-ramnosiid (quercetin-HMG-rhamnoside) [7]
kemferool-3-O-heksosiid (kaempferol-3-O-hexoside) [7]
astragaliin (astragalin) [7]
Antotsüaniinid (viljad)
tsüanidiin-3-O-galaktosiid (cyanidin-3-O-galactoside) [7]
tsüanidiin-3-O-glükosiid (cyanidin-3-O-glucoside) [7]
tsüanidiin-3-O-arabinosiid (cyanidin-3-O-arabinoside) [7]
Stilbeenid (viljad)
resveratrool (resveratrol) [7]

Peamised toimeained
Lehtede puhul peetakse olulisemateks fenoolseid glükosiide (eeskätt arbutiini) ning sellega koos esinevaid fenoolhappeid ja flavonoolglükosiide. [7] Viljades on keskseteks bioaktiivseteks rühmadeks antotsüaniinid, proantotsüanidiinid ning muud fenoolühendid (fenoolhapped ja flavonoolid). [7]

Toime ja kasutamine
Pohla marjad sisaldavad palju antioksüdantide, sealhulgas antotsüaniine ja fenoolühendeid, mis aitavad kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest ja tõstavad organismi immuunsust. Marjad on leidnud kasutust rahvameditsiinis mitmesuguste haiguste korral, nagu suhkurtõbi, hingamisteede põletikud, seedekulgla- ja maoprobleemid, neeru- ja põiepõletikud ning liigesepõletikud. Lisaks on täheldatud, et pohla marjad leevendavad erinevaid põletikke ja valusid. Pohla lehtedes on leitud arbutiini, mis on diureetilise toimega aine. Nendest lehtedest valmistatud tee või keedis on traditsiooniliselt kasutatud uriinierituse soodustamiseks, samuti neeru- ja põievaevuste ning reuma ravis. Arbutiin aitab kaasa kuseteede puhastamisele ja võib leevendada mõningaid põletikulisi seisundeid. Pohl ei sobi kasutamiseks ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral. Kasutatakse sarnaselt leesikale bakterivastase vahendina kuseteede nakkuste korral. Päevane kogus on 2-5 g droogi või 3-4 sl marjakeedist 2-3 korda päevas. Toime tõhustamiseks juua leeliselise reaktsiooniga mineraalvett. [5]

Kasutatud kirjandus
[1] The Angiosperm Phylogeny Group, Chase, M. W., Christenhusz, M. J. M., Fay, M. F., Byng, J. W., Judd, W. S., Soltis, D. E., Mabberley, D. J., Sennikov, A. N., Soltis, P. S., & Stevens, P. F. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. *Botanical Journal of the Linnean Society, 181*(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[2] Royal Botanic Gardens, Kew. (n.d.). Vaccinium vitis-idaea L. In Plants of the World Online. Vaadatus 22. jaanuar, 2026, adressilt https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:293975-2 
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
[4] Bio.edu.ee. (n.d.). Pohl Vaccinium vitis-idaea – liigikirjeldus. Vaadatud 22. jaanuar 2026, aadressilt https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohl.htm 
[5] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[6] Lou, H., Guo, C., Fan, B., Fu, R., Su, H., Zhang, J., & Sun, L. (2022). Lingonberry Vaccinium vitis-idaea L. interact with Lachnum pygmaeum to mitigate drought and promote growth. Frontiers in Plant Science, 13, Article 920338. https://doi.org/10.3389/fpls.2022.920338 
[7] Vilkickyte, G., Raudone, L., & Petrikaite, V. (2020). Phenolic fractions from Vaccinium vitis-idaea L. and their antioxidant and anticancer activities assessment. Antioxidants, 9(12), 1261. https://doi.org/10.3390/antiox9121261  
[8] Petruľová, V., & Bačkorová, M. (2024). Determination of phytochemical quality of leaves Vaccinium vitis-idaea L. and Vaccinium myrtillus L. from the polluted and non-polluted areas. *Environmental Monitoring and Assessment, 196*(11), 1135. https://doi.org/10.1007/s10661-024-13157-1 

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Ericales
Family: Ericaceae
Genus: Vaccinium
Species: Lingonberry - Vaccinium vitis-idaea L.

Botanical description
Lingonberry (Vaccinium vitis-idaea) is a perennial, monoecious, evergreen dwarf shrub in the Ericaceae family, genus Vaccinium. The plant is characterized by a long rhizome from which numerous individual shrubs arise. The plant height ranges from 5 to 25 cm, rarely reaching 30 cm. Aboveground stems grow for 3–5 years and complete their lifecycle by flowering and producing seeds. Replacement shoots emerge from dormant buds at the base of the stem, occurring 4–5 times on a single shrub.

The leaves are obovate with a slightly recurved, entire margin, leathery, and short-stalked. The upper side is glossy, smooth, and dark green, while the underside is lighter, matte, and dotted with glands. Leaf length ranges from 8 to 20 mm, rarely up to 35 mm, with a width of 5 to 15 mm. Leaves typically live 2–4 years. The rhizomes, which begin to grow in plants aged 4–5 years, are initially white or pinkish and later turn light brown, covered sparsely with membranous scale leaves. Rhizomes do not emerge above ground; new shoots develop 10–50 cm from the parent plant, producing numerous adventitious roots. [1-3]

The flowers are bisexual, consisting of two fused perianth parts: the calyx and corolla. The small calyx is whitish-green or pinkish with triangular lobes. The corolla is bell-shaped or cup-shaped, 4–5 lobed, with a relatively open mouth and a protruding style, measuring 4–6.5 mm in length. Flowers are arranged in clusters of 3–12 at the tips of branches. The flowering period is late May to early June, with occasional secondary flowering in autumn. Lingonberry is insect-pollinated.

The fruit is a spherical berry, 7–12 mm in diameter. Initially white or pinkish, the berries turn bright to dark red when ripe. Clusters are drooping, with smaller berries at the tips. The fruit ripens in August and September, often persisting on the plant until winter, with some lasting beyond. Lingonberry primarily reproduces vegetatively through rhizome branches, as seed-propagated plants are rare. [1-3]

Distribution
Lingonberry is widespread across Europe, Asia, and North America's boreal forest and tundra zones, as well as the mixed forests of the Far East. It prefers sandy, well-aerated soils in pine forests, particularly in heath and dry forests, but also grows in moors, fringes of bogs, and swamp forests. [2]

Effects and uses
Lingonberry fruits are rich in antioxidants, including anthocyanins and phenolic compounds, which protect cells from oxidative stress and boost immunity. The berries have been used in traditional medicine for various ailments such as diabetes, respiratory infections, gastrointestinal and stomach issues, kidney and bladder inflammations, and joint disorders. They are also noted for their anti-inflammatory and pain-relieving properties.

Lingonberry leaves contain arbutin, a compound with diuretic effects. Teas or decoctions made from the leaves have traditionally been used to promote urination and treat kidney and bladder issues, as well as rheumatism. Arbutin contributes to cleansing the urinary tract and alleviating certain inflammatory conditions. Lingonberry is not recommended for use in cases of acute liver, kidney, or bladder infections. [2,3]

Leaves and shoots are harvested for medicinal use and dried. Berries are collected when ripe and can be used fresh or dried. Leaves are dried in a well-ventilated room at 35–40°C. Lingonberries are similarly used to bearberry as an antimicrobial agent for urinary tract infections. The daily dosage is 2–5 g of dried leaves or 3–4 tablespoons of berry decoction 2–3 times a day. Alkaline mineral water can enhance the effects. [2]

References
1. bio.edu.ee (n.d.). Pohl. bio.edu.ee. Accessed 20.11.2023, at http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohl2.htm
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.