TruLog item database with QR quick access

Paiseleht

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Paiseleht / Tussilago
Liik: Paiseleht / Tussilago farfara L.

Botaaniline kirjeldus
Paiseleht on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim korvõieliste sugukonnast, perekonnast paiseleht. Taime kõrgus varieerub tavaliselt 10-20 cm vahel, kuid seemnete valmimise ajaks pikeneb õisikut kandev vars kuni 40 cm-ni. Selle lõhnavad õied moodustavad korvõisiku, mille läbimõõt jääb 1-2 cm piiresse, harvem kuni 2,5 cm. Õisikud paiknevad üksikult varre tipus. Servas asuvad kuldkollased keelõied ja keskel samavärvilised putkõied. Putkõied on mõlemasugulised ja ei vilju ning keelõied on viljuvad emasõied. Korvõisikuid katab ruljas üldkatis, mis on enne ja pärast õitsemist longus, kuid õitsemise ajal püstine. Paiseleht õitseb aprillist maini ning tolmleb putukate abil. [1]

Viljad on piklikud, ribidega ruljad seemnised, millel on valgetest lihtkarvadest pappus. Seemnised on 2-4 mm pikad. Taimel on varrelehed, mis erinevad juurmistest lehtedest. Varrelehed on kilejad, soomusjad, kõrglehtede taolised, katavad kogu õitsevat vart ja on punakaspruunid. Juurmised lehed ilmuvad alles peale õitsemist, on suured, kilpjad, südaja alusega, pikarootsulised ja sõrmroodsed. Need lehed on veidi nahkjad, ülaküljelt hele- kuni tumerohelised ja alaküljelt valgeviltjad. [1]

Maapealsed varred on püstised, küllaltki jämedad ja mitteharunevad ja venivad viljade valmimisel pikemaks. Nad on kaetud võrkjate villkarvade ja näärmekarvadega. Maa-alune osa koosneb pikast, roomavast ja harunenud risoomist, mis on valkjas kuni kollakas. Paiseleht paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomil tekkivatest rohketest lisapungadest. [1]

Levila
Paiseleht on levinud laialdaselt Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaukaasias, Kaug-Idas, Kesk- ja Väike-Aasias ning Himaalajas. Ta on tulnukliigina levinud ka Põhja-Ameerikas ja Indias. Eestis on paiseleht väga tavaline. Paiseleht eelistab kasvada inimese tegevusest mõjutatud paikades, sealhulgas teeservadel, kraavikallastel, raudteetammidel, karjäärides ja jäätmaadel. Samuti leidub seda põldudel ja aedades umbrohuna ning mõnikord avatud mererannal, sealhulgas rannaniitudel ja pärisniitude lagedamatel aladel. Ta eelistab niisket, savika või liivaka tekstuuriga pinnast. [1]

Toime ja kasutamine
Paiselehte on rahvameditsiinis pikka aega peetud oluliseks ravimtaimeks. Teda on ammustest aegadest paljudes maailma osades kasutatud erinevate hingamisteede haiguste raviks ning. Taime on tarbitud ka toiduks. [2] Paiselehte peetakse tõhusaks verepuhastusvahendiks, eriti juhtudel, kus esinevad reuma ja nahaprobleemid. Selle taime värskeid purustatud lehti kasutatakse välispidiselt haavade, põletuste, vigastuste ja isegi silmapõletike raviks. [3,4] Taimes sisalduvad peamised ühendid hõlmavad polüsahhariide, mis omavad põletikuvastast ja immunostimuleerivat toimet (nt mukopolüsahhariidid, pektiin ja inuliin), flavonoide, mis omavad põletikuvastast ja spasme leevendavat toimet (nt kvertsetiin, kempferool ja nende glükosiidid ning hüperosiid), terpeene (nttussilagoon, α- ja β-amüriin, faradiool, bisaboleenepoksiid), steroolid ning fenoolhapped. [3,4,5]

Droogiks sobib kogu taim, kuid enamasti korjatakse lehti. Need korjatakse kevadel ja suve hakul kui need on 8-15 cm suurused. Droog kuivatatakse 40-50 °C juures õhukese kihina. Kuivatamisel lehti ei segata. Päevane annus droogi on 1,8-6 g droogi. Vastunäidistatud rasedatele. Ei tohi tarvitada koos südame-ja veresoonkonna ravimitega. [6]

Kasutatud allikad
1. Tundmatu autor. (n.d.). Paiseleht. Retrieved November 17, 2023, from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/paiseleht.htm
2. Chen, S., Dong, L., Quan, H., Zhou, X., Ma, J., Xia, W., Zhou, H., & Fu, X. (2021). A review of the ethnobotanical value, phytochemistry, pharmacology, toxicity and quality control of Tussilago farfara L. (coltsfoot). Journal of ethnopharmacology, 267, 113478. https://doi.org/10.1016/j.jep.2020.113478
3. Nedelcheva, A., Kostova, N., & Sidjimov, A. (2015). Pyrrolizidine alkaloids in Tussilago farfara from Bulgaria. Biotechnology and Biotechnological Equipment, 29. https://doi.org/10.1080/13102818.2015.1047149 (20.09.2023)
4. Dehnam, A., Tobyn, G., Whitelegg, M. (2011). Tussilago farfara, coltsfoot. https://doi.org/10.1016/B978-0-443-10344-5.00035-5 (20.09.2023)
5. Bota, V. B., Neamtu, A. A., Olah, N. K., Chișe, E., Burtescu, R. F., Pripon Furtuna, F. R., Nicula, A. S., Neamtu, C., Maghiar, A. M., Ivănescu, L. C., Zamfirache, M. M., Mathe, E., & Turcuș, V. (2022). A Comparative Analysis of the Anatomy, Phenolic Profile, and Antioxidant Capacity of Tussilago farfara L. Vegetative Organs. Plants, 11(13). https://doi.org/10.3390/plants11131663 (20.09.2023)

6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.