Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Plantaginaceae
Genus: Veronica
Species: Common speedwell - Veronica officinalis L.

Botanical Description
The common speedwell (Veronica officinalis) is a perennial, monoecious herbaceous plant from the Plantaginaceae family. It typically grows 10–20 cm tall, occasionally reaching up to 25 cm. The stems are prostrate and rooting, with the upper parts ascending. Stems are densely covered with woolly hairs, and the inflorescence is adorned with spreading simple hairs.

The leaves are obovate to elongated, with a short pointed or blunt tip and toothed or serrated edges. They are light green, opposite on the stem, and covered with simple hairs on both sides. The underground structure consists of fine rhizomes from which additional roots emerge.

The flowers are bisexual, with a double perianth and grow in lateral clusters in the axils of upper leaves. Flowers are pale lilac or blue with dark veins. The flowering period lasts from June to August. The fruit is an inverted triangular, flattened capsule tapering at the base, covered with glandular hairs, and nearly twice the length of the calyx. Seeds are curved and about 1 mm wide. The plant reproduces through seeds and vegetatively by rooting shoots. [1,2]

Distribution
The common speedwell is widespread throughout Europe, with occurrences in Asia Minor and introduced populations in North America. In Estonia, it is frequently found in dry pine and mixed forests, meadows, pastures, and wooded grasslands. It prefers less fertile, unfertilized soils. [2]

Properties and Uses
Fresh Veronica officinalis is mildly toxic and contains bitter compounds, tannins, and essential oils. It has no value as livestock feed. In folk medicine, the herb is harvested for medicinal use, typically the aerial parts with flowers.

It is used to treat colds, coughs, respiratory inflammations, bronchial asthma, as well as digestive, bladder, and kidney ailments. It is also applied externally for skin conditions, chronic rashes, ulcers, abscesses, and scabies. Some sources suggest it may enhance brain function and circulation. It is consumed both internally and externally.

The recommended daily dose is 1.5 g of dried herb, taken three times per day. Its effects are not scientifically proven. [3]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Bio.edu.ee (n.d.). Harilik mailane – Liigikirjeldus. Retrieved from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hmail2.htm.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed (Lamiales)
Sugukond: Teelehelised (Plantaginaceae)
Perekond: Mailane (Veronica)
Liik: Harilik mailane - Veronica officinalis L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik mailane on mitmeaastane ühekojaline rohtaim, mis mailaseliste sugukonnast ja mailase perekonnast.  Tavaliselt kasvab taim 10-20 cm, harvem kuni 25 cm kõrguseks. Vars on lamanduv ja juurduv, ülemises osas tõusev. Vars on üleni villkarvane ja õisikuosas kaetud harali lihtkarvadega. Lehed on äraspidimunajad kuni piklikud, lühidalt teritunud või tömbi tipuga ning hambulise või täkilis-saagja servaga. Lehed asetsevad varrel vastakuti, on helerohelised ja mõlemalt poolelt kaetud lihtkarvadega. Maa-aluse osa moodustavad peened risoomid, millest kasvavad välja lisajuured. [1,2]

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ning asuvad külgmistes kobarates ülemiste lehtede kaenlais. Õied on kahvatulillad või -sinised, tumedate roodudega, tavaliselt on kobaraid üks. Õitsemisperiood kestab juunist augustini. Vili on äraspidi-kolmnurkjas, lamendunud ja aluse suunas ahenev kupar, mis on kaetud näärmekarvadega ning on tupest peaaegu kaks korda pikem. Seemned on kumerad ja umbes 1 mm laiad. Taim paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt juurduvate võrsete abil. [1,2]

Levila
Harilik mailane on laialdaselt levinud peamiselt Euroopas, kuid esineb ka Väike-Aasias nig Põhja-Ameerikas tulnukana. Eestis on see sagedalt esinev taim. Taim eelistab kasvada kuivemates palu- ja laanemetsades, pärisniitudel, karjamaadel ja puisniitudel. On mullaviljakuse suhtes vähenõudlik ja kasvab meelsamini väetamata pinnasel. [2] 

Toime ja kasutamine
Värskena nõrgalt mürgine, sisaldab mõruaineid, parkainet, eeterlikku õli. Loomasöödana on taim väärtusetu. Ravimtaimena leiab kasutust peamiselt rahvameditsiinis. Kogutakse taime ürti - ülemist osa koos õitega. Tarvitatakse külmetuse, köha, hingamisteede põletike, bronhiaalastma, kuid ka mao- ja soolehaiguste, põie- ja neerupõletiku korral, vahel nahahaiguste, krooniliste löövete, haavandite, mädanike ja sügeliste puhul. Mõningatel andmetel aitab parandada ka ajutegevust ja vereringe toimimist. Tarvitatakse nii sees- kui välispidiselt. [2]  Päevane annus on 1,5 g droogi 3 korda päevas. Toimed ei ole teaduslikult tõestatud. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Bio.edu.ee (m.a.). harilik mailane- Liigikirjeldus. Võetud aadressilt https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hmail2.htm
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus