Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed (Lamiales)
Sugukond: Huulõielised (Lamiaceae)
Perekond: Meliss (Melissa)
Liik: Sidrunmeliss / Melissa officinalis L.

Botaaniline kirjeldus
Sidrunmeliss ehk aedmeliss on mitmeaastane rohttaim, kes kasvab kuni 100 cm kõrguseks püstiseks põõsaks. Alumised varred lamanduvad ja võivad sõlmekohtadest juurduda. Vars on enam-vähem püstine, püramiidjalt, tugevalt hargnenud, karvane, aluselt paljas. Lehed paiknevad varrel vastakuti. Leheroots on peenike, 0,5-2 (-4) cm pikk. Lehelaba, sooneline ja munajas, mõõtmetega 1-5 (-6,5) x 0,8-4 (-5) cm. Leht on pealt karvane. Lehe alus on ümar kuni peaaegu südajas. Lehe serv on saagjas, tipp enamasti terav. Lehtedel on mahe sidrunilõhn.

Õisik on ümber varre paiknev vertsillaar (ümber varre paiknev männaseline õisik). Õisikud on 2–14-õielised, lühikese õisikuvarrega; kattelehed lehetaolised, palju väiksemad kui lehed, karvased, karvase servaga. Huuljad õied on viietised, kaheli õiekattega. Tupp on kellukakujuline, umbes 8 mm, väljast karvane, seest poolt tipust karvane, hõlmadel lühikesed püstised teritunud tipud. Huulja õiekrooni alumine huul veidi pikem kui ülemine, kolmehõlmane, hõlmad kitsalt kolmnurksed. Ülemise huule serv on kiiverjas. Õiekroon on  kreemjas või lilla, varisev. Õied nektarirohked. Igast õiest areneb 4 pähklikest, mille läbimõõt on kuni 2 mm.  [1, 4]

Levila
Sidrunmeliss kasvab looduslikult Kesk-Euroopa lõunaosas, Vahemere maades, Iraanis ja Kesk-Aasias, kuid on nüüdseks naturaliseeritud Ameerikas ja mujal. [2] Eestis kasvatatakse sidrunmelissi kultuurtaimena. Taim esineb metsaservadel ja eelistab piisava niiskusega savi- ja liivsavimuldi. [4]

Toime ja kasutamine
Sidrunmeliss sisaldab eeterlikku õli, mis omakorda koosneb vähemalt 70 komponendist, sealhulgas tsitronelloolist ja geranioolist (monoterpeenid), linaloolist ja geranüülatsetaadist (terpenoidid), apigeniinist ja kosmosiinist (flavonoidid). Lisaks sisaldub ürdis parkaineid ehk tanniine, mõruaineid, vaha ja C-vitamiini, aga ka makroelemente (kaalium, magnesium, kaltsium) ja mikroelemente (kroom, vask, tsink). [2–3, 5]

Sidrunmelissi ürdipreparaatide kasutamise näidustused on: neuroosid, arteriaalse hüpertensiooni ja südame isheemiatõve kerged vormid, tahhüarütmiad, ägedad ja kroonilised seedetrakti haigused, düskineesiad, düsbakterioos, fermentopaatia, kõhupuhitus; ägedad ja kroonilised hingamisteede põletikulised haigused (bakteriaalne ja viiruslik päritolu); ekseem, dermatiit, millega kaasneb sügelus, troofilised haavandid, menstruaaltsükli häired, menopausi häired, raseduse toksikoos; immuunpuudulikkuse seisundid [2–3, 5]. Lastele on erinevalt täiskasvanutest näidustatud suhteliselt piiratud kogum sidrunmelissi, mida soovitatakse lapseea neurooside, arteriaalse hüpertensiooni, reuma, kroonilise gastriidi, sapipõiepõletiku, püelonefriidi, diabeedi ja rasvumise korral [2]. Samuti kasvatatakse sidrunmelissi ilutaimena ja eeterlikku õli saamiseks parfüümide koostisosana. Lehti kasutatakse maitsetaimena jäätistes ja teedes, aga ka vürtsina. Taime kasutatakse mesilaste meelitamiseks mee tootmiseks. [5]

Droogiks korjatakse ürti enne õitsemist. Droog tuleb kuivatada kiiresti temperatuuril 30-40 °C. Eeterlik õli saadakse droogi veeauruga destilleerides. [4]

Kasutatud allikad
1. WFO (2023): Melissa officinalis L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000240053. Accessed on: 31 Dec 2023
2. Miraj, S., Rafieian-Kopaei, & Kiani, S. (2017). Melissa officinalis L: A Review Study With an Antioxidant Prospective. Journal of evidence-based complementary & alternative medicine, 22(3), 385–394. DOI: 10.1177/2156587216663433 (19.09.2023).
3. Petrisor, G., Motelica, L., Craciun, L. N., Oprea, O. C., Ficai, D., & Ficai, A. (2022). Melissa officinalis: Composition, Pharmacological Effects and Derived Release Systems – A Review. International journal of molecular sciences, 23(7), 3591. DOI: 10.3390/ijms23073591 (19.09.2023).
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5. Shakeri, A., Sahebkar, A., & Javadi, B. (2016). Melissa officinalis L. – A review of its traditional uses, phytochemistry and pharmacology. Journal of ethnopharmacology, 188, 204 228. DOI: 10.1016/j.jep.2016.05.010 (19.09.2023).

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Lamiaceae
Genus: Melissa
Species: Lemon balm - Melissa officinalis L.

Botanical description
Lemon balm (Melissa officinalis) is a perennial herbaceous plant growing up to 100 cm tall, forming an upright bush. The lower stems lie flat and can root at the nodes. The stem is mostly upright, pyramidally branched, hairy, and bare at the base. Leaves are opposite on the stem. Petioles are slender, 0.5-2(-4) cm long. The leaf blades are veined, ovate, and measure 1-5(-6.5) x 0.8-4(-5) cm. The leaves are hairy on the upper surface, with a rounded to almost cordate base, serrated edges, and mostly pointed tips. The leaves emit a mild lemon fragrance.

The inflorescence is a verticillaster (whorled cluster) around the stem, with 2–14 flowers on a short inflorescence stalk. The bracts resemble small leaves, are much smaller than true leaves, and are hairy with a hairy edge. The bilabiate flowers are pentamerous with a double perianth. The calyx is bell-shaped, about 8 mm long, hairy on the outside and at the tips inside, with short, upright, pointed lobes. The lower lip of the bilabiate corolla is slightly longer than the upper, with three narrowly triangular lobes. The upper lip is helmet-shaped. The corolla is creamy or purple and caducous after flowering. The flowers are nectar-rich. Each flower develops into four nutlets, each up to 2 mm in diameter. [1,4]

Distribution
Lemon balm is native to southern Central Europe, Mediterranean countries, Iran, and Central Asia but has naturalized in the Americas and other regions. [2] In Estonia, it is cultivated as a garden plant. It occurs in forest edges and prefers clay and sandy clay soils with sufficient moisture. [4]

Effects and uses
Lemon balm contains essential oil composed of at least 70 components, including citronellol and geraniol (monoterpenes), linalool and geranyl acetate (terpenoids), apigenin and cosmosiin (flavonoids). It also contains tannins, wax, vitamin C, and macroelements (potassium, magnesium, calcium) as well as microelements (chromium, copper, zinc). [2–3,5]

Preparations from lemon balm herb are indicated for: neuroses, mild forms of arterial hypertension and coronary heart disease, tachyarrhythmias, acute and chronic gastrointestinal diseases, dyskinesias, dysbiosis, enzymopathies, flatulence, acute and chronic inflammatory respiratory diseases (bacterial and viral), eczema, dermatitis with itching, trophic ulcers, menstrual cycle disorders, menopause disorders, pregnancy toxicosis, and immune deficiencies. [2–3,5] For children, unlike adults, lemon balm is recommended for a relatively limited set of conditions, including childhood neuroses, arterial hypertension, rheumatism, chronic gastritis, cholecystitis, pyelonephritis, diabetes, and obesity. [2]

Lemon balm is also grown as an ornamental plant and for essential oil production, used in perfumes. The leaves are used as a culinary herb in ice creams and teas, and as a spice. The plant is used to attract bees for honey production. [5]

The herb is harvested before flowering. It should be dried quickly at a temperature of 30-40 °C. Essential oil is extracted from the dried herb using steam distillation. [4]

References
1. WFO (2023): Melissa officinalis L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000240053. Accessed on: December 31, 2023.
2. Miraj, S., Rafieian-Kopaei, & Kiani, S. (2017). Melissa officinalis L: A Review Study With an Antioxidant Prospective. Journal of evidence-based complementary & alternative medicine, 22(3), 385–394. DOI: 10.1177/2156587216663433 (Accessed: September 19, 2023).
3. Petrisor, G., Motelica, L., Craciun, L. N., Oprea, O. C., Ficai, D., & Ficai, A. (2022). Melissa officinalis: Composition, Pharmacological Effects and Derived Release Systems – A Review. International Journal of Molecular Sciences, 23(7), 3591. DOI: 10.3390/ijms23073591 (Accessed: September 19, 2023).
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5. Shakeri, A., Sahebkar, A., & Javadi, B. (2016). Melissa officinalis L. – A review of its traditional uses, phytochemistry and pharmacology. Journal of Ethnopharmacology, 188, 204–228. DOI: 10.1016/j.jep.2016.05.010 (Accessed: September 19, 2023).