We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it. Read our privacy policy

/ Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Ahtalehine põdrakanep

Ahtalehine põdrakanep

Views: 205

Ahtalehine põdrakanep 1
Ahtalehine põdrakanep 2
Ahtalehine põdrakanep 3
Ahtalehine põdrakanep 4
Ahtalehine põdrakanep 5
Ahtalehine põdrakanep 6
Ahtalehine põdrakanep 7
❮ ❯

Ahtalehine põdrakanep

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Mürdilaadsed (Myrtales)
                └── Paljulillelised (Onagraceae)
                    └── Põdrakanep (Chamaenerion)
                        └── Ahtalehine põdrakanep (Chamaenerion angustifolium (L.) Scop.) [1–3]

Botaaniline kirjeldus
Ahtalehine põdrakanep kuulub pajulilleliste sugukonda, perekonda põdrakanep. Taim on mitmeaastane, suvehaljas, ühekojaline. Võib kasvada kuni 1,5 m kõrguseks ja ontüüpiliselt püstise kasvuga. Maa-alune osa koosneb tugevast, puitunud ja roomavast risoomist, mis moodustab hulgaliselt mittejuurduvaid võsundeid. Paljunemine toimub seemnete abil ning vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Lehed on süstjad, teritunud tipuga, lühirootulised või rootsutud ja terveservalised. Nad on pealt tumedad, alt sinakasrohelised, mõnikord karvased. Lehtede pikkus on 5-12 cm ja laius 0,7-2 cm. Alumised varrelehed on väiksemad ja peaaegu soomusjad varre alusel. Kõik lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja abilehti ei esine.

Põdrakanepi õied on mõlemasugulised ja neljatised, koondudes pikkadesse (kuni 40 cm) tipmistesse kobaratesse. Õie läbimõõt ulatub kuni 3 cm-ni ja õiekate on kaheli. Tupp on punakas, liitlehine, kuid peaaegu aluseni lõhestunud, ning variseb pärast õitsemist ära. Kroonlehed on lillakasroosad või harva valged, terved või veidi pügaldunud, alusel ahenenud kitsaks pinnukeseks. Õied asuvad 0,5-1,5 cm pikkustel lühikarvalistel raagudel, mille alusel on kitsad kõrglehed. Õitseb juunist septembrini. Tolmeldajateks on putukad. Viljad meenutavad kõtra, on kitsad ja ruljad, 4-pesalised kuprad, 4-8 cm pikad ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb neljaks poolmeks ja seemned on varustatud valgete lendkarvadega. [1-3]

Levila
Looduslikult levib Aafrikas (Alžeeria; Maroko); Euroopas (Austria; Baleaari saared; Valgevene; Belgia; Bosnia ja Hertsegoviina; Bulgaaria; Korsika; Tšehhoslovakkia; Taani; Soome; Prantsusmaa; Saksamaa; Suurbritannia; Kreeka; Ungari; Island; Iirimaa; Itaalia; Holland; Norra; Poola; Portugal; Rumeenia; Sardiinia; Sitsiilia; Hispaania; Rootsi; Šveits; Türgi Euroopa-osa; Ukraina); Aasias (Afganistan; Altai; Armeenia; Aserbaidžaan; Hiina põhja-keskosa; Hiina lõuna-keskosa; Hiina kaguosa; Ida-Himaalaja; Gruusia; India; Iraan; Iraak; Jaapan; Kasahstan; Kõrgõzstan; Liibanon ja Süüria; Mandžuuria; Mongoolia; Nepal; Põhja-Kaukaasia; Pakistan; Venemaa Euroopa-osa; Venemaa põhjaosa; Venemaa idaosa; Venemaa lõunaosa; Venemaa keskosa; Venemaa loodeosa; Siber; Lõuna-Kaukaasia; Tadžikistan; Tiibet; Türgi; Türkmenistan; Usbekistan; Lääne-Himaalaja); Põhja-Ameerikas (Alaska; Alberta; Briti Columbia; Kanada idaosa; Kanada põhja-keskosa; Kanada loodeterritooriumid; Kanada lääne-keskosa; Labrador; Manitoba; Michigan; Minnesota; Montana; New Brunswick; Newfoundland; New Jersey; New York; Põhja-Dakota; Nova Scotia; Ohio; Ontario; Pennsylvania; Prince Edwardi saar; Québec; Saskatchewan; Lõuna-Dakota; Washington; Wisconsin; Wyoming). [4]
Introduseeritud Makaroneesiasse (Kanaari saared). [4]

Kasvatamine
Ahtalehine põdrakanep on valgusnõudlik pioneerliik. Taim asustab edukalt häiringualasid (raiesmikud, põlendikud, lagendikud) ning levib tuulega kanduvate seemnetega. Eesti oludes sobib kasvatamiseks päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht ja mõõdukalt niiske, kuid hea õhustatusega muld; tugev risoom võimaldab taimel kiirelt taastuda ka pärast maapealse osa kahjustumist. [2,3]
Seemnete idanemise tingimused
Idanemist toetab märgstratifitseerimine ning idanemine toimub valguse juures mõõdukatel temperatuuridel. [5]
Allelopaatia ja sümbioos
Kirjanduses on käsitletud põdrakanepi võimalikke allelopaatilisi mõjusid. Vvesiekstraktidel mõju teiste liikide idulele istikule, mis võib põdrakanepile häiringujärgsetes kooslustes konkurentsieelise anda. [6] Ahtalehisel põdrakanepil on kirjeldatud arbuskulaarse mükoriisa. [7] 

Varumine ja säilitamine
Droogina varutakse eeskätt maapealset osa, lehti ja õisikuid). Korjatakse enne õitsemist või õitsemise ajal. Kuivatatakse varjulises, hästi õhutatud kohas õhukese kihina, et vähendada pruunistumist ja vältida hallituse tekkimist. Droog säilitatakse kuivas ning valguse eest kaitstult tihedalt suletud anumas. [3

Keemiline koostis
Tanniinid (ellagitanniinid)
oenoteiin A (oenothein A)
oenoteiin B (oenothein B) [3,8]
Flavonoidid
müritsitriin (myricitrin)
isokvertsitriin (isoquercitrin)
kvertsitriin (quercitrin)
guaveriin (guaiverin) [3]
Steroolid
β-sitosterool (β-sitosterol)
β-sitosteroolkapronaat (β-sitosterol caproate)
β-sitosteroolpalmitaat (β-sitosterol palmitate) [3]
Kumariinid [3]
Antotsüaanid [3]
Limaained lima (kuni ~14%) [3]
alkaloidid [3]
Mineraalained ja vitamiinid
raud, nikkel, vask, mangaan, titaan, molübdeen, boor [3]
C-vitamiin [3]

Toime ja kasutamine
Ahtalehist põdrakanepit kasutatakse traditsiooniliselt seedetrakti vaevuste korral (nt kõhulahtisus, soolepõletik), samuti limaaineid ja tanniine sisaldava droogi põletikuvastase ja pehmendava toime tõttu. Rahvameditsiinis on mainitud kasutust ka menstruaalvaevuste ning verejooksudega seotud kaebuste korral. [3,8]

Allikates kirjeldatakse ka kasutust eesnäärmevaevuste puhul; samas rõhutatakse, et urogenitaalnäidustustes on droogi ravimtaimena laiemalt seostatud eeskätt pajulilleliste lähedaste taksonitega ning kliiniline tõendus võib olla ebaühtlane. [3,8]
Lisaks kasutatakse taime toiduks ja joogiks: noori lehti (C-vitamiini allikana) salatitesse ning lehtedest valmistatakse kääritatud „teed” (jaanitee/ivan-tee) musta tee aseainena. [3]

Kasutatud kirjandus
[1] World Flora Online (WFO). (2024). Chamaenerion angustifolium (L.) Scop. World Flora Online. (Vaadatud 19.01.2026).
[2] Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus. (n.d.). Ahtalehine põdrakanep (bio.edu.ee). (Vaadatud 19.01.2026).
[3] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[4] Plants of the World Online (POWO). (n.d.). Chamaenerion angustifolium (L.) Scop. Royal Botanic Gardens, Kew. (Vaadatud 19.01.2026).
[5] BFC Seeds. (2014). Fireweed (Chamerion angustifolium) seed fact sheet (PDF).
[6] Zhang, Y., jt. (2020). Allelopathy effect of Chamerion angustifolium on germination and seedling growth of Pinus sylvestris var. mongolica. Phyton (International Journal of Experimental Botany). https://doi.org/10.32604/phyton.2020.011620
[7] Wolfe, B. E., jt. (2005). Effects of a belowground mutualism on an aboveground mutualism. Ecology Letters. https://doi.org/10.1111/j.1461-0248.2004.00716.x
[8] Kadam, P., Patil, M., & Yadav, K. (2018). A review on phytopharmacopial potential of Epilobium angustifolium. Pharmacognosy Journal, 10(6), 1076–1078. https://doi.org/10.5530/pj.2018.6.181



 

 

 

 

Fireweed

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Myrtales
Family: Onagraceae
Genus: Chamaenerion 
Species: Fireweed - Chamaenerion angustifolium (L.) Scop.

Botanical Description
Narrow-leaved fireweed  belongs to the Onagraceae family and the Chamaenerion genus. It is a perennial, summer-green, monoecious plant. It can grow up to 1.5 m tall and typically has an upright growth habit. Its underground part consists of a strong, woody, creeping rhizome that produces numerous non-rooting shoots. The plant reproduces both by seeds and vegetatively through abundant root suckers. The leaves are lanceolate, with pointed tips, short-petiolate or sessile, and have entire margins. They are dark green on the upper side and bluish-green underneath, sometimes hairy. The leaves range from 5–12 cm in length and 0.7–2 cm in width. Lower stem leaves are smaller, almost scale-like at the base of the stem. All leaves are alternately arranged on the stem, and stipules are absent.

Fireweed flowers are bisexual and tetramerous, forming long (up to 40 cm) terminal racemes. The flowers can reach a diameter of up to 3 cm and have a double perianth. The calyx is reddish, gamosepalous but deeply lobed, and falls off after flowering. The corolla is pinkish-purple or, rarely, white, with entire or slightly notched petals that taper into a narrow base. Flowers are borne on 0.5–1.5 cm long, short-haired pedicels, with narrow bracts at the base. Blooming occurs from June to September, and pollination is carried out by insects. The fruit resembles a siliqua, being narrow and cylindrical, a four-chambered capsule measuring 4–8 cm in length, densely covered with appressed hairs. The fruit splits into four valves upon maturity, and the seeds are equipped with white pappus hairs for wind dispersal. [1-3]

Distribution
Narrow-leaved fireweed is widely distributed across most of Europe, Siberia, Central, Minor, and East Asia, as well as North America. It is common in Estonia. It predominantly grows in dry forests, such as boreal and heath forests, as well as at forest edges, clearings, and dry bogs. Fireweed is also one of the first plants to colonize clear-cut areas and burnt sites, often forming dense thickets together with nettles. [1-3]

Effects and Usage
Narrow-leaved fireweed has been scientifically proven to have a beneficial effect against prostate enlargement. It is used as an anti-inflammatory and soothing agent for diarrhea, intestinal inflammation, and ulcers. Additionally, its thick roots, due to their sweetness, have been used in beverages, while the young leaves, rich in vitamin C, have been incorporated into salads. The plant has also been used in Chinese medicine for menstrual disorders and by Native Americans for treating rectal bleeding. [3-5]

Fireweed contains tannins (oenothein A and B), alkaloids, flavonoids (e.g., myricitrin, isoquercitrin, quercitrin, guaijaverin), steroids (beta-sitosterol and its caproate and palmitate), coumarins, anthocyanins, minerals (iron, nickel, copper, manganese, titanium, molybdenum, boron), and vitamin C. The leaves contain up to 14% mucilage. [3]

The plant is harvested before or during flowering and dried. In medicinal doses, it is considered safe but is not widely used as an herbal drug. Among the Epilobium species, small-flowered willowherb (E. parviflorum) is more commonly used for prostate-related treatments. [3]

Fireweed is also used as a caffeine-free black tea substitute, known as "Ivan tea" or "fermented fireweed tea." For this, leaves are harvested before or at the beginning of flowering, then bruised and left to ferment in a sealed container for a few days, with occasional stirring. The longer the fermentation process, the stronger the final flavor. Since fireweed tea often begins to mold by the third day, it must be heat-treated and dried. The resulting tea resembles black tea but is caffeine-free, making it suitable for evening consumption.

References
1. WFO (2024): Epilobium angustifolium L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000668750. Accessed on: 07 Jan 2024
2. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus. (n.d.). [bio.edu.ee]. Retrieved [18.11.2023], from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/podrakanep2.htm
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., & Toom, M. (2022). Narrow-leaved Fireweed. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus.
5. Kadam, P., Patil, M., & Yadav, K. (2018). *A review on phytopharmacopial potential of Epilobium angustifolium. Pharmacognosy Journal (Vol. 10, Issue 6, pp. 1076–1078). EManuscript Technologies. https://doi.org/10.5530/pj.2018.6.181