Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Mürdilaadsed (Myrtales)
Sugukond: Paljulillelised (Onagraceae)
Perekond: Põdrakanep (Chamaenerion)
Liik: Ahtalehine põdrakanep - Chamaenerion angustifolium (L.) Scop.

Botaaniline kirjeldus
Ahtalehine põdrakanep kuulub pajulilleliste sugukonda, perekonda põdrakanep. Taim on mitmeaastane, suvehaljas, ühekojaline. Võib kasvada kuni 1,5 m kõrguseks ja ontüüpiliselt püstise kasvuga. Maa-alune osa koosneb tugevast, puitunud ja roomavast risoomist, mis moodustab hulgaliselt mittejuurduvaid võsundeid. Paljunemine toimub seemnete abil ning vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Lehed on süstjad, teritunud tipuga, lühirootulised või rootsutud ja terveservalised. Nad on pealt tumedad, alt sinakasrohelised, mõnikord karvased. Lehtede pikkus on 5-12 cm ja laius 0,7-2 cm. Alumised varrelehed on väiksemad ja peaaegu soomusjad varre alusel. Kõik lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja abilehti ei esine. 

Põdrakanepi õied on mõlemasugulised ja neljatised, koondudes pikkadesse (kuni 40 cm) tipmistesse kobaratesse. Õie läbimõõt ulatub kuni 3 cm-ni ja õiekate on kaheli. Tupp on punakas, liitlehine, kuid peaaegu aluseni lõhestunud, ning variseb pärast õitsemist ära. Kroonlehed on lillakasroosad või harva valged, terved või veidi pügaldunud, alusel ahenenud kitsaks pinnukeseks. Õied asuvad 0,5-1,5 cm pikkustel lühikarvalistel raagudel, mille alusel on kitsad kõrglehed. Õitseb juunist septembrini. Tolmeldajateks on putukad. Viljad meenutavad kõtra, on kitsad ja ruljad, 4-pesalised kuprad, 4-8 cm pikad ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb neljaks poolmeks ja seemned on varustatud valgete lendkarvadega. [1-3]

Levila
Ahtalehine põdrakanep on laialdaselt levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas, olles Eestis sage. Ta kasvab eelkõige kuivades metsades, nagu laane- ja palumetsades, metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. Samuti on pajulill üks esimesi taimi, mis ilmuvad raiesmikele ja põlendikele, moodustades tihti koos nõgesega läbipääsmatuid tihnikuid. [1-3]

Toime ja kasutamine
Ahtalehisel põdrakanepil on tõestatud eesnäärme suurenemise vastane toime. Kasutatakse kõhulahtisuse, soolepõletiku ja haavandtõve korral põletikuvastase ja pehmendava toime tõttu. Lisaks kasutatakse ta jämedaid juuri magususe tõttu näiteks jookide valmistamisel ning noori, suure C-vitamiinisisaldusega lehti  salatites. Hiinlased on taime kasutanud ka menstruaalverevaevustele ja indiaanlased pärakuverejooksu vastu. [3-5]

Taim sisaldab tanniine (oenoteiin A ja B), alkaloide, flavonoide (nt müritsitriini, isokvertsitriini, kvertsitriini, guaveriini), steroide (beeta-sutisteriini ja beeta-sitosteroolkaporaati ja palmitaati), kumariine, antotsüaane, mineraalaineid (rauda, niklit, vaske, mangaani, titaani, molübdeeni, boori), vitamiine (C). Lehtedes on kuni 14 % lima. [3] 

Taime varutakse enne õitsemist või õitsemise ajal ja kuivatatakse. Raviannustes ohutu ja droogina raviotstarbel ei kasutata. Pajulille perekonnast on eesnäärme suurenemise vastase toime tõttu kasutatud droogiks peamiselt väikeseõielist pajulille (E. parviflorum). [3]

Põdrakanepist valmistatakse ka musta tee aseainet, mida tuntakse jaanitee nime all. Selle valmistamiseks varutakse lehti enne õitsemist või õitsemise alguses. Lehed muljutakse ja jäetakse suletud anumasse mõneks päevaks hapnema, aeg ajalt segades. Mida pikem on hapnemisprotsess, seda tugevam maitse on lõpp-produktil. Tavaliselt kipub jaanitee kolmandal päeval hallitama minema, mistõttu tuleb see läbi kuumutada ja kuivatada. Saadud musta teed meenutav toode ei sisalda kofeiini ja sobib õhtul nautimiseks.

Kasutatud allikad
1. WFO (2024): Epilobium angustifolium L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000668750. Accessed on: 07 Jan 2024
2. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus. (n.d.). [bio.edu.ee]. Retrieved [18.11.2023], from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/podrakanep2.htm
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
4. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., & Toom, M. (2022). Ahtalehine põdrakanep. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus.
5. Kadam, P., Patil, M., & Yadav, K. (2018). A review on phytopharmacopial potential of epilobium angustifolium. In Pharmacognosy Journal (Vol. 10, Issue 6, pp. 1076–1078). EManuscript Technologies. https://doi.org/10.5530/pj.2018.6.181 

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Rosids
Order: Myrtales
Family: Onagraceae
Genus: Chamaenerion 
Species: Fireweed - Chamaenerion angustifolium (L.) Scop.

Botanical Description
Narrow-leaved fireweed  belongs to the Onagraceae family and the Chamaenerion genus. It is a perennial, summer-green, monoecious plant. It can grow up to 1.5 m tall and typically has an upright growth habit. Its underground part consists of a strong, woody, creeping rhizome that produces numerous non-rooting shoots. The plant reproduces both by seeds and vegetatively through abundant root suckers. The leaves are lanceolate, with pointed tips, short-petiolate or sessile, and have entire margins. They are dark green on the upper side and bluish-green underneath, sometimes hairy. The leaves range from 5–12 cm in length and 0.7–2 cm in width. Lower stem leaves are smaller, almost scale-like at the base of the stem. All leaves are alternately arranged on the stem, and stipules are absent.

Fireweed flowers are bisexual and tetramerous, forming long (up to 40 cm) terminal racemes. The flowers can reach a diameter of up to 3 cm and have a double perianth. The calyx is reddish, gamosepalous but deeply lobed, and falls off after flowering. The corolla is pinkish-purple or, rarely, white, with entire or slightly notched petals that taper into a narrow base. Flowers are borne on 0.5–1.5 cm long, short-haired pedicels, with narrow bracts at the base. Blooming occurs from June to September, and pollination is carried out by insects. The fruit resembles a siliqua, being narrow and cylindrical, a four-chambered capsule measuring 4–8 cm in length, densely covered with appressed hairs. The fruit splits into four valves upon maturity, and the seeds are equipped with white pappus hairs for wind dispersal. [1-3]

Distribution
Narrow-leaved fireweed is widely distributed across most of Europe, Siberia, Central, Minor, and East Asia, as well as North America. It is common in Estonia. It predominantly grows in dry forests, such as boreal and heath forests, as well as at forest edges, clearings, and dry bogs. Fireweed is also one of the first plants to colonize clear-cut areas and burnt sites, often forming dense thickets together with nettles. [1-3]

Effects and Usage
Narrow-leaved fireweed has been scientifically proven to have a beneficial effect against prostate enlargement. It is used as an anti-inflammatory and soothing agent for diarrhea, intestinal inflammation, and ulcers. Additionally, its thick roots, due to their sweetness, have been used in beverages, while the young leaves, rich in vitamin C, have been incorporated into salads. The plant has also been used in Chinese medicine for menstrual disorders and by Native Americans for treating rectal bleeding. [3-5]

Fireweed contains tannins (oenothein A and B), alkaloids, flavonoids (e.g., myricitrin, isoquercitrin, quercitrin, guaijaverin), steroids (beta-sitosterol and its caproate and palmitate), coumarins, anthocyanins, minerals (iron, nickel, copper, manganese, titanium, molybdenum, boron), and vitamin C. The leaves contain up to 14% mucilage. [3]

The plant is harvested before or during flowering and dried. In medicinal doses, it is considered safe but is not widely used as an herbal drug. Among the Epilobium species, small-flowered willowherb (E. parviflorum) is more commonly used for prostate-related treatments. [3]

Fireweed is also used as a caffeine-free black tea substitute, known as "Ivan tea" or "fermented fireweed tea." For this, leaves are harvested before or at the beginning of flowering, then bruised and left to ferment in a sealed container for a few days, with occasional stirring. The longer the fermentation process, the stronger the final flavor. Since fireweed tea often begins to mold by the third day, it must be heat-treated and dried. The resulting tea resembles black tea but is caffeine-free, making it suitable for evening consumption.

References
1. WFO (2024): Epilobium angustifolium L. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000668750. Accessed on: 07 Jan 2024
2. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus. (n.d.). [bio.edu.ee]. Retrieved [18.11.2023], from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/podrakanep2.htm
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., & Toom, M. (2022). Narrow-leaved Fireweed. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus.
5. Kadam, P., Patil, M., & Yadav, K. (2018). *A review on phytopharmacopial potential of Epilobium angustifolium. Pharmacognosy Journal (Vol. 10, Issue 6, pp. 1076–1078). EManuscript Technologies. https://doi.org/10.5530/pj.2018.6.181