Harilik kukehari

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Kivirikulaadsed (Saxifragales)
                └── Paksulehelised (Crassulaceae)
                    └── Kukehari (Sedum)
                        └── Harilik kukehari (Sedum acre L.) [1,2]

Botaaniline kirjeldus
Botaaniline kirjeldus
Harilik kukehari kuulub paksuleheliste sugukonda, perekonda kukehari. Tegemist on mitmeaastase igihalja lihaka muruja rohttaimega, kes võib kasvada 1–15 cm kõrguseks, steriilses olekus kuni 4 cm kõrguseks. Risoom on peenike, roomav ja harunev, pikkusega 5–15 cm. Paljunemine looduses toimub eelkõige seemnete abil. Lisaks on taim lihtsasti paljundatav lehe- või varrepistikutest ning jagamise teel.  Taime varred on lihakad ja rohkearvulised, tihti üksteisele tihedalt ligidal, kas lamavad või tõusvad. Enamik varsi on steriilsed ja tihedalt lehistunud. Õisi kandvad varred on aga pikemad (4–15 cm), püstised või tõusvad ja hõredalt lehistunud. Õitsemise ajal on varre alus lehtedeta, tipus aga asuvad 2–5 õit kandvat haru. Lehed on lihakad, munajad, veidi kõverdunud, tipus ahenevad ja tömbid. Nende pikkus on 2–5 mm ja läbimõõt 2–3,5 mm. Lehtede värvus on roheline, tihti esinevad neil punakad sooned või täpid. Lehed kinnituvad vahelduvalt ja istuvalt, sageli katavad nad üksteist katusekivitaoliselt.

Õied on peaaegu raotud, viietised ja kahesugulised. Õiekate on kaheli ja lahklehine. Tupplehti on viis; need on piklik-munajad, tömbi tipuga ja sinakasrohelised või kollakad. Kroonlehti on samuti viis; need on süstjad, terava tipuga (4,5–9 mm pikad ja 1,5–2 mm laiad), kuldkollased. Õies on kümme tolmukat ja viis emakat. Emakkond on apokarpne. Emakate alusel paiknevad umbes 0,5 mm pikkused meesoomused. Õitsemisperiood kestab maist juulini, kestes ligikaudu 4–5 nädalat. [1,2] Viljad on lühikese terava nokaga, kahvaturohelised või peaaegu valged (3,5–5 mm) kukrud. Seemneid on palju; need on ovaalsed ja helepruunid. Viljad avanevad eeskätt vihma ajal ning seemned levivad vihmavee ja võimalike vektorite abil. [3,4]

Levila
Looduslikult levib Põhja-Aafrikas (Alžeeria; Maroko; Tuneesia), Euroopas (laialdaselt üle Euroopa; sh Balti riigid) ja Lääne-/Kesk-Aasias (sh Kaukaasia ja Lääne-Aasia piirkonnad). [1]
On introdutseeritud Põhja-Ameerikasse ning mõnesse Lõuna-poolkera piirkonda (nt Uus-Meremaa). [1]

Kasvatamine
Paljundamine
Paljundatakse nii seemnetega kui ka vegetatiivselt varre- ja lehepistikutega või puhmiku jagamise teel. Aianduses on vegetatiivne paljundus tavaliselt kiireim viis ühtlase istutusmaterjali saamiseks. [5]
Seemnete idanemise tingimused
Seemned on väga väikesed ning idanemine on üldiselt parem valguse olemasolul. Seemned vajavad idanemiseks valgust. Seemneid ei kaeta substraadiga. [6]
Kasvutingimused
Harilik kukehari on päikeselembene ja sobib hästi kuivematele, hästi vett läbilaskvatele muldadele. Liigniiskus ja seisev vesi suurendavad haiguste riski. Vähetoiteline, mineraalne ja õhuke substraat soodustab kukeharja püsimist. Sellisel juhul on konkurents teiste liikidega on väiksem. [5]
Allelopaatia ja sümbioos
Kukeharja liikidel (sh S. acre) on kirjeldatud, et mükoriisaseente osakaal ja juurekolonisatsioon võivad varieeruda elupaigati; eriti tehislikes kasvukohtades (nt katushaljastuses) võivad mükoriisakooslused olla teistsugused kui looduslikes kasvukohtades. [7]
Kukehari on lehetäide (nt Aphis sedi; samuti Aphis serpylli) toidutaim.  [9]

Varumine ja säilitamine
Harilikku kukeharja on rahvatraditsioonis kasutatud peamiselt värske taimmaterjalina, sest sukulentse taime kuivatamisel muutub droogi käsitlemine ja kvaliteet ebaühtlasemaks. Taimemahl võib olla nahka ärritav, mistõttu on soovitatav vältida silma ja limaskestadega kokkupuudet ning kasutada vajadusel kindaid. [4]
Kuivatatakse õhukese kihina, hästi ventileeritud ruumis. Säilivusaeg sõltub pakendist ja niiskusrežiimist; üldjuhisena hoitakse kuivatatud ürti kuivas ja valguse eest kaitstult ning eelistatakse kasutada 12 kuu jooksul. [4]

Keemiline koostis
Alkaloidid
Sedamiin (sedamine); sedridiin (sedridine); kediniin (cedinine); sedakrüptiin (sedacryptine); N-metüülanabasiin (N-methyl anabasine); nikotiin (nicotine); kedinoon (cedinone). [8]
Fenoolsed ühendid
Tanniinid; flavonoolglükosiidid. [8]
Orgaanilised happed
Oksaalhape; õunhape; fumaarhape; etakrüünhape. [8]
Terpeenid ja muud lenduvad ühendid
Tujoon; borneool; 1,8-tsineool; kamper. [8]
Vitamiinid ja süsivesikud
Askorbiinhape; suhkrud; pektiinid. [8]

Peamised toimeained
Alkaloidne fraktsioon (piperidiinalkaloidid); fenoolsed ühendid (tanniinid, flavonoidid/flavonoolglükosiidid). [8]

Toime ja kasutamine
Rahvameditsiinis on harilikku kukeharja kasutatud peamiselt välispidiselt mahlana. Mahl on ärritava toimega. [4,8]

Kasutatud kirjandus
[1] POWO. (2026). Sedum acre L. Plants of the World Online. Royal Botanic Gardens, Kew. https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:274996-1 Vaadatud 19.01.2026. 
[2] The Angiosperm Phylogeny Group. (2016). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), 1–20. https://doi.org/10.1111/boj.12385
[3] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (uus trükk). Eesti Loodusfoto.
[4] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[5] Krawczyk, P., Olszewski, P., & Baryła, A. (2021). Growth and flowering of stonecrop (Sedum acre L.) under different substrate and fertilization conditions on extensive green roofs. Agronomy, 11(3), 506. https://doi.org/10.3390/agronomy11030506
[6] Prokopyev, A. S., Kolbasina, E. I., & Gusev, N. F. (2015). Seed morphology and germination of some Sedoideae species (Crassulaceae). Biomedical & Pharmacology Journal, 8(2). https://doi.org/10.13005/bpj/531
[7] McGuire, K. L., Bent, E., Borneman, J., Majumder, A., Allison, S. D., & Treseder, K. K. (2018). Predicting mycorrhizal fungi abundance and diversity on green roofs. Fungal Ecology, 35, 1–8. https://doi.org/10.1016/j.funeco.2018.03.002
[8] Yücel, E., Aydın, A., & Aydın, S. (2022). Plants used in the treatment of respiratory tract diseases in Turkey and their secondary metabolites. Anatolian Journal of Botany, 6(2), 84–105. https://doi.org/10.30616/ajb.1032018
[9] Osiadacz, B., & Hałaj, R. (2015). Aphids in jeopardy? Aphid communities on xerothermic habitats. Biologia, 70, 1118–1135. https://doi.org/10.1515/biolog-2015-0119