Lagritsa-magusjuur

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Oalaadsed / Fabales
Sugukond: Liblikõielised / Fabaceae
Perekond: Lagrits / Glycyrrhiza
Liik:  Lagritsa-magusjuur / Glycyrrhiza glabra L.

Botaaniline kirjeldus
Lagrits on mitmeaastane liblikõieline rohttaim, mille varre kõrgus ulatub 0,5–1,5 meetrini. Vars on aluselt puitunud, tihedalt soomuseline ning näärmetega punkteeritud. Maaaluse osa moodustab tihe risoomistik. Lehed on paaritult sulgjad, 7–15 cm pikkused, koosnedes 9–17 ovaalsest kuni pikliku-lantsetja või elliptilise kujuga lehekesest, mille mõõtmed on 1,7–4,0 cm pikkust ja 0,8–2,0 cm laiust. Lehtede alumine külg on tihedalt soomuseline, näärmetega punkteeritud ja rood pealt kaetud karvadega, pealmine külg on enamasti paljas või karvane. Kõrglehed on varisevad, lineaarsed, 1–2 mm pikad.

Õisik on hõre, rippuv, paljuõieline kobar. Liblikjad õied on 0,8–1,2 cm pikad, kaheli õiekattega, viietised. Tupp liitlehine, kellukakujuline, 5–7 mm pikkune ja viie tipmega, millest ülemised kaks on enamasti ühendunud.  Kroonlehed on lillad või heledad valkjassinised, 9–12 mm pikad, puri ovaalne või piklik, 1–1,1 cm pikkune, alusel kinnitunud, tiivad 8–9 mm pikad, laevuke sirge, 7–8 mm pikkune; munasari on paljas. Vili on piklik, lame, paljas või hõredalt karvane, 2–3 cm pikk kaun, mis sisaldab 2–8 tumedat rohelist, siledat seemet, millest igaüks on umbes 2 mm läbimõõduga. [1,2,6]

Leviala
Looduslikult on lagrits levinud Vahemere äärsetes maades, Mongoolias ja Pakistanis. Taime kasvatatakse kultuurina laialdaselt Euroopa ja Aasia lõunaosas. Eestis kasvab üksnes kultuurtaimena. [1,6]

Toime ja kasutamine
Lagritsajuures leidub triterpenoide, polüfenoole ja polüsahhariide. Flavonoidid annavad juurele selle kollase värvi. Peamine glükosiid, glütsürrisiin, esineb juures 7–10% ulatuses, olenevalt kasvatusviisidest. Lagritsajuurest leitud isoflaveen glabreen ja isoflavan glabridiin on fütoöstrogeenid. Lagritsajuure lõhn tuleneb keerulisest ja muutlikust ühendite kombinatsioonist, millest anetool moodustab umbes 3% kõigist lenduvatest ainetest. Suur osa lagritsa magususest tuleb glütsürrisiinist, mis on 30–50 korda magusam kui suhkur. Selle magusus erineb suhkru omast, olles vähem hetkeline, hapukam ja kestvam. [3,4]

Lagrits on köhavastane taim ja teda kasutatakse rögalahtistina köha ja bronhiidi korral ning toetava vahendina kopsupõletiku puhul. Taim toimib haavandtõve korral, vähendab maonõre soolhappe sisaldust. Toimib nõrga lahtistina kroonilise kõhukinnisuse puhul. Glütsürrisiinhape mõjub allergiavastaselt ja vererõhku alandavalt, parandab ka maohaavandeid ning lõõgastab spasme. Droog aitab siduda ning organismist väljutada mõningaid mürgiseid ühendeid, seepärast soovitatakse seda mürgistuste järelraviks. [1,5] 

Enim kasutatakse lagritsa-magusjuure juure droogi. Juurte varumise aeg oleneb kliimast. Juuri kogutakse labidate, kõblaste või atradega. Peajuur tungib üsna sügavale. EP järgi koosneb droog lagritsa-magusjuure kuivatatud, kooritud või koorimata, tükeldatud või tükeldamata juurtest ning peab sisaldama vähemalt 4% glütsürrisiinhapet. [1]

Kasutatud allikad
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, October 12). licorice. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/licorice
3. Wikipedia contributors. (2023, November 3). Liquorice. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved 06:58, November 20, 2023, from https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Liquorice&oldid=1183325697
4. Pastorino, G., Cornara, L., Soares, S., Rodrigues, F., & Oliveira, M. B. P. P. (2018). Liquorice (Glycyrrhiza glabra): A phytochemical and pharmacological review. Phytotherapy research : PTR, 32(12), 2323–2339. https://doi.org/10.1002/ptr.6178
5. Hasan, M. K., Ara, I., Mondal, M. S. A., & Kabir, Y. (2021). Phytochemistry, pharmacological activity, and potential health benefits of Glycyrrhiza glabra. Heliyon, 7(6), e07240. https://doi.org/10.1016/j.heliyon.2021.e07240
6. Lim T. K. (2015). Glycyrrhiza glabra. Edible Medicinal and Non-Medicinal Plants: Volume 10, Modified Stems, Roots, Bulbs, 354–457. https://doi.org/10.1007/978-94-017-7276-1_18