Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Teelehelised / Plantaginaceae
Perekond: Mailane / Veronica
Liik: Külmamailane / Veronica chamaedrys L.
Botaaniline kirjeldus
Külmamailane on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub mailase perekonda ja teeleheliste sugukonda. Taim kasvab 10-45 (55) cm kõrguseks. Vars on maapealne, enam-vähem püstine, alusel tõusev ja suhteliselt nõrk, kaetud kahe rea pehmete karvadega ja mujalt paljas. Maa-alune osa koosneb peenikestest, harunenud, roomavatest risoomidest, mille juurtel on mükoriisa. Lehed on enam-vähem munajad, tömbi tipu ja saagja või täkilise servaga, alusel ümardunud või südajad, pikkusega 0,7-5 cm ja laiusega 0,5-3 cm. Lehed on värvuselt tuhmrohelised ja hõredalt kaetud pehmete karvadega. Alumised lehed on lühirootsulised, teised rootsutud, paiknedes varrel vastakuti. [1,2]
Taime õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja liitlehised. Õie tupplehed on neljajagused, süstjate tipmetega, karvased ja ripsmelise servaga, olles kroonist kaks korda lühemad. Kroonlehed on erksavärvilised, enamasti helesinised, mõnikord valgeservalised või harva roosad, tumedate roodudega. Krooni läbimõõt on 1-1,5 cm. Õied asetsevad hõredates väheseõielistes kobarates, mis paiknevad 2-4 ülemise lehe kaenlas ja tavaliselt on ühel taimel kaks kobarat. Külmamailane õitseb maist augustini, mõnikord isegi kuni oktoobrini. Vili on kolmekandiliselt äraspidi südajas kupar, kolmnurkjate hõlmadega ja ripsmelise servaga, hõredalt kaetud karvadega. Kupar on tipul madala sämbuga ja selle pikkus on 3-4 mm ning laius 3,5-5 mm. Seemned on munajad ja siledad, läbimõõduga kuni 1 mm, levivad peamiselt sipelgate abil. Külmamailane paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt varre juurdumisel ning risoomi laienemisel. [1,2]
Levila
Taim on levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Väike-Aasias, tulnukana Sahhalini poolsaarel, Kesk-Aasias, Põhja-Ameerikas ja mujalgi, olles Eestis väga sage. Kasvukohtadeks on peamiselt kuivemad (kuid vahel ka niisked) päris- ja looniidud, palu-, loo- ja laanemetsad, karjamaad ja puisniidud. Külmamailane on mullaviljakuse suhtes vähenõudlik ja esineb nii toitainetevaesel kui ka -rikkal pinnasel. Ökosüsteemis on selle juured mükoriisa moodustavad, see mneid levitavad sipelgad ja see on söögiks paljudele taimtoidulistele loomadele. Liiga kõrge rohustu võib taime välja tõrjuda ning pidev karjatamine mõjub taimedele halvasti. [2,3]
Toime ja kasutamine
Külmamailase õied ja lehed sisaldavad suhteliselt palju C-vitamiini. Lambad, veised ja hobused söövad külmamailast rahuldavalt, eriti kevadel. [3] Teda on kasutatud ka ravimtaimena hariliku mailase asendajana. [4] Õitsemise ajal dekoratiivne ja sobib peenardele ning murusse. [3]
Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
2. Bio.edu.ee (m.a.). Külmamailane - Liigikirjeldus. Võetud aadressilt https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kymail2.htm
3. Marandi, T., Sarapuu, T., Pedaste, M.,Toom, M. (2005). Taimede kirjeldused. Eesti taimed. https://bio.edu.ee/taimed/ (24.09.2023)
4. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
