Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Anthophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Eudicotyledonae
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Mailaselised / Scrophulariaceae
Perekond: Vägihein / Verbascum
Liik: Must vägihein / Verbascum nigrum L.
Botaaniline kirjeldus
Must vägihein on mitme- või kaheaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub vägiheina perekonda ja mailaseliste sugukonda. Taime kõrgus jääb vahemikku 0,5-1,5 meetrit, harvadel juhtudel ulatub kuni 1,7 meetrini. Taimel on püstine, punakas ja ülemises osas vaoline vars, mis on tavaliselt ei harune, kuid võib tipuosas olla lühikeste õisi kandvate harudega. Varre pind on enam-vähem tähtkarvadega kaetud.
Lehed jagunevad juurmisteks kodarikulehtedeks ja varrelehtedeks. Juurmised lehed on munajad kuni elliptilised, südaja, sageli ebasümmeetrilise alusega ning sujuvalt tömbiks tipuks ahenevad. Lehtede laba pikkus on 10-25 cm, laius on umbes kaks korda suurem, rootsu pikkus 4-11 cm, harvadel juhtudel kuni 18 cm. Varrelehti on tavaliselt 5-8. Alumised varrele kinnituvad lehed on kitsalt tiivulise rootsuga, ülemistel lehtedel rootsud järk-järgult kaovad. Varrelehtede kuju on munajas kuni munajas-süstjas, harvem kolmnurkjas või pikalt teritunud tipuga, alusel munajas kuni südajas, serv täkiline, tipp tömp. Alumiste varrelehtede pikkus on 8-30 cm ja laius 3-14 cm, ülemistel vastavalt 2,5-9 ja 0,5-5 cm.
Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja raolised. Tupp on peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks, kroon on kollane, läbipaistvate täpikestega ja väljastpoolt tähtkarvadega kaetud. Tolmukaniidid on violetsete näsajate villkarvadega kaetud. Õied on koondunud varre tipus asuvatesse 20-40 cm (harvadel juhtudel kuni 65 cm) pikkustesse kobarõisikutesse, mis vahel harunevad alumises osas. Õitseb juunist augustini ja on putuktolmleja. Viljaks on elliptiline kuni äraspidimunajas, 4-7 mm pikkune paljuseemneline kupar, milles seemned valmivad septembris. [1-3]
Levila
Must vägihein on levinud Euroopas, Siberis ja Põhja-Aafrikas, samuti sisse viidud Põhja-Ameerikasse. Eestis on taim sage, kuid ei esine kunagi massiliselt. Kasvukohaks eelistab must vägihein kuivi, lagedaid paiku ja kergemaid muldi. Teda kohtab sagemini jõekallastel, teeservadel, nõlvadel, kõrgendikel, parkides ja aedades, harvem loo- ja pärisniidul, raiesmikel ja põõsastikes. Kasvab tee ja põlluservadel, kultuurrohtmaadel, aedades, parkides, jäätmaadel, karjäärides, raudteedel, raiesmikel ning kuivadel nõlvadel ja jõekallastel. [4]
Toime ja kasutamine
Sisaldab mürgiseid glükosiide, eeterlikke õlisid ja saponiine. Kogu taim on nõrgalt narkootilise toimega. Droogina ei kasutata. Meditsiinis kasutatakse taime lehti ja õisi astmaravi sigarettide koostises. Homöopaatias kasutatakse alkoholitinktuuri tugeva peavalu korral. [1, 4]
Kasutatud allikad
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
3. Raudsepp, L. (1981). Eesti õistaimi. Valgus.
4. Normet, T. (2004). Mürgiseid taimi meie ümber. Maalehe Raamat.
