Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Dipsacales
Family: Caprifoliaceae
Genus: Valeriana
Species: Valerian - Valeriana officinalis L.

Botanical description
Common valerian (Valeriana officinalis) is a perennial, semi-evergreen plant in the family Valerianaceae, genus Valeriana. The plant has a hollow, inflorescence-bearing stem ranging from 50 to 135 cm in length, often exhibiting a violet-red tint. The basal leaves form rosettes, consisting of thin, odd-pinnate compound leaves with 2–11 leaflets arranged oppositely. Valerian’s rhizome is thick, branched, and distinctively aromatic.

The flowers are typically bisexual and zygomorphic. The perianth is fused and hollow at the base, forming a sac-like structure. The calyx is also fused, with lobes that curve inward during blooming but later form a pappus at the tip of the fruit. The corolla is tubular, funnel-shaped, with five lobes, and ranges from pale pink to white. Flowers are grouped into relatively large, dense, and highly branched umbels, occasionally forming a panicle. Umbels are usually opposite. Flowering occurs from late June to September. The fruit is smooth or slightly hairy and equipped with a pappus for wind dispersal. [1]

Distribution
Valerian is native to Europe and North America. In Estonia, it is found in meadows, wooded meadows, marsh edges, ditch banks, and thickets. It is common along streambanks, swamp edges, and in Estonian wooded meadows. [1,2]

Effects and uses
Valerian is a popular medicinal plant used as a sedative and sleep aid, though clinical study results have been inconsistent. [4] It has been used in folk medicine for over 2,000 years to alleviate sleep disorders and various nervous system conditions, such as hysteria and epilepsy. Valerian is known for its antispasmodic, diuretic, and menstruation-promoting effects. [5]

The plant contains isovaleric acid, esters, tannins, mucilage, and iridoids, including valepotriates (0.2–2%)—unstable compounds that degrade into baldrinals—and valtrates (e.g., isovaltrate, valtrate, acetovaltrate, valchlorine). It also contains didrovaltrates, glycosides like valerosidate, and essential oils such as bornyl isovalerate, isovaleric acid, bornyl acetate, and sesquiterpenes (e.g., valerianic acid and its derivatives). Additionally, valerian includes pyrrolizidine alkaloids such as actinidine, hatinine, valerianine, valerin, and α-methylpyrroleketone. [6]

The roots and rhizomes are harvested for medicinal use, typically in autumn. After being cleaned with cold water, they are split lengthwise into halves or quarters and dried at 30–35°C. The daily dose is up to 15 g of dried material. A tincture (1:5 in ethanol) is administered at 3–5 ml up to three times daily. [6]

References
1. Eesti Loodusmuuseum. (n.d.). Harilik palderjan (Valeriana officinalis). Retrieved (09.11.2023) from: https://bio.edu.ee/taimed/osistaim/palderjan.htm
2. eElurikkus. (n.d.). Valeriana officinalis L. Retrieved (09.11.2023) from: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/8116
3. Jakovlev, G. P. & Tselombitjko, V. A. (1919). Botanika. Izdateljstvo SPHFA.
4. Shinjyo, N., Waddell, G., & Green, J. (2020). Valerian Root in Treating Sleep Problems and Associated Disorders-A Systematic Review and Meta-Analysis. Journal of Evidence-Based Integrative Medicine, 25, 2515690X20967323. DOI: https://doi.org/10.1177/2515690X20967323
5. Sundaresan, N., Narayanan, K., & Ilango, K. (2018). Valeriana officinalis: A Review of Its Traditional Uses, Phytochemistry, and Pharmacology. Asian Journal of Pharmaceutical and Clinical Research, 11(1):23. DOI: 10.22159/ajpcr.2017.v11i1.22588
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Taimed (Plantae)
└── Soontaimed (Tracheophyta)
    └── Katteseemnetaimed (Angiospermae)
        └── Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
            └── Uniohakalaadsed (Dipsacales)
                └── Kuslapuulised (Caprifoliaceae)
                    └── Palderjanilised (Valerianoideae; sageli käsitletud ka sugukonnana Valerianaceae)
                        └── Palderjan (Valeriana)
                            └── Harilik palderjan (Valeriana officinalis L.) [1]

Botaaniline kirjeldus
Harilik palderjan (Valeriana officinalis L.) on mitmeaastane suvehaljas rohttaim perekonnast palderjan (Valeriana). Taimel on tavaliselt 50–135 cm (kuni ~150 cm) pikkune õõnes õisikuvars, mis võib omandada violetjaspunaka toonivarjundi. Juurmised lehed moodustavad roseti ning on vastakud paaritusulgjad liitlehed. Maa-alune osa koosneb jämedast, harunevast ja iseloomulikult aromaatsest risoomist koos juurtega. Õied on valdavalt mõlemasugulised, lehterjad, viietise krooniga, enamasti roosakad, harvem valged ning koondunud suurtesse tihedatesse sarikatesse. Õitsemisaeg ulatub suve algusest ja keskpaigast hilissuveni; seemnis levib tuule abil ning on varustatud pappusega. [2,3]

Levila
Taim on looduslikult levinud Albaanias, Austrias, Balti riikides, Valgevenes, Belgias, Bulgaarias, Kesk-Euroopa Venemaal, Korsikal, Tšehhis ja Slovakkias, Taanis, Ida-Euroopa Venemaal, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias, Kreekas, Ungaris, Iraanis, Itaalias, Krimmis, Hollandis, Põhja-Kaukaasias, Põhja-Euroopa Venemaal, Loode-Euroopa Venemaal, Norras, Loode-Balkani poolsaarel, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Sardiinias, Lõuna-Euroopa Venemaal, Hispaanias, Rootsis, Šveitsis, Taga-Kaukaasias, Türgis, Türgi Euroopa-osas, Ukrainas. [1] Palderjan on introduseeritud Põhja-Ameerikasse [1]

Eestis kasvab harilik palderjan eeskätt niitudel, puisniitudel, sooservades, kraavikallastel ja võsastikes, s.t. paikades, kus muld püsib sageli parasniiske kuni niiske. [2–4]

Kasvatamine
Paljundamine
Paljundamine toimub peamiselt seemnetega; kultuuris kasutatakse vajadusel ka vegetatiivset paljundust nt risoomi jagamise teel, et saada ühtlasema kasvuga istutusmaterjal ja vähendada lähtepopulatsiooni sisest varieeruvust. [5,6] Keemilise profiili (sh valereenhapete ja valepotriaatide taseme) varieeruvus võib olla oluline nii populatsioonide kui ka isendite lõikes, mistõttu mõjutavad istutusmaterjali päritolu ja ühtlus partiide võrreldavust ja kvaliteeti. [7]
Seemnete idanemise tingimused
Seemnete idanemist mõjutab eeskätt puhkeoleku (dormantsuse) aste ning eeltöötlus. Seemned vajavad külmstratifitseerimist [8] Valguse kvaliteet võib omakorda mõjutada nii idanemist kui ka varajast seemikute kasvu, mis kinnitab, et idanemine ja algareng on valgusest tundlikud - seemned vajavad idanemiseks ka valgust. [9]
Kasvutingimused
Looduslikes kasvukohtades seostub harilikku palderjani sageli parasniiskete kuni niiskete rohumaade ja kaldavöönditega, mistõttu on kasvatamisel kriitiline vältida püsivat läbikuivamist, eriti noores arengujärgus ja taastumisfaasis pärast ümberistutust. [2–4] Mulla pH mõjutab toitainete omastamist ja taimede, mistõttu äärmuslik pH ning saastunud mullad ei ole ravimitoorme tootmiseks sobivad. [10] Istutustihedus ja koristusaeg mõjutavad õli ja bioaktiivsete komponentide taset. [11] Samuti on näidatud, et maa-alustes organites esineb seskviterpeenide ja valereenhapete ning valepotriaatide sesoonne dünaamika, mistõttu on taime varumise aeg droogi kvaliteedi seisukohalt määravaks. [6]
Allelopaatia ja sümbioos
Palderjani kasvatamisel kultuurina on põllukatsete tulemustes korduvalt rõhutatud, et saagi ja kvaliteedi peamine bioloogiline piirang on umbrohtude konkurents (valgus, vesi, toitained), mitte kindlalt tõendatud allelokemikaalidel põhinev liigispetsiifiline inhibitsioon. [12,13] Umbrohtude koosseisu kirjeldustes palderjanipõldudel on korduvate probleemliikidena esile toodud nt Chenopodium album, Galinsoga parviflora ja Stellaria media (konkurendid, mis võivad saaki ja droogi kvaliteeti kahandada). [12] Eraldi herbitsiiditaluvuse uuringud kinnitavad, et umbrohutõrje praktika ja valik mõjutavad palderjani kasvatamise õnnestumist ning saagi kujunemist, kuid need tulemused kirjeldavad konkurentsi ja agrotehnikat, mitte allelopaatilise mehhanismi olemasolu. [13] Palderjani kasvamist „pärssivate” kaasliikidena saab käsitleda eeskätt domineerivaid umbrohuliike konkurentsi tähenduses; allelopaatia kohta on tõendusmaterjalid ebapiisavad. [12,13]

Varumine, säilitamine
Droogina kasutatakse juuri ja risoome (Valerianae radix). Euroopa farmakopöa käsitleb ravimina palderjanijuurt (ja eraldi palderjani eeterlikku õli). [14] Kvaliteedi seisukohalt on oluline, et maa-aluste organite koristus ajastataks perioodile, mil sesoonne komponentide tase on soodne (valereenhapped, valepotriaadid, eeterlik õli), sest nende sisaldus kõigub märkimisväärselt. Palderjani juurt varutakse vegetsiooniperioodi lõpul. [6]

Kuivatamiseelne käitlemine (nt pesemine, leotamine ja tükeldamine) võib mõjutada kuivatatud droogi valereenhapete säilimist; juurte pesemine võib suurendada oluliste toimeainete kadu. [15] Droog säilitatakse kuivas, jahedas ja valguse eest kaitstud keskkonnas, võimalusel õhukindlamas pakendis, et vähendada lenduvate ühendite kadu ja droogi niiskumist. [14,16] Säilituskatsetes on näidatud, et valereenhape võib ladustamisel laguneda ning kõrgenenud temperatuur (nt 30 °C) võib 6 kuu jooksul põhjustada suure, kümnete protsentide suurusjärgus, sisalduse vähenemise. Seetõttu on jahe ning stabiilne laoruum droogi kvaliteedi säilitamisel oluliselt tähtis. [16]

Keemiline koostis
Euroopa farmakopöas on droogi tooraineks palderjani kuivatatud maa-alused osad tervikuna või tükeldatuna (Valerianae radix) , sh risoom koos ümbritsevate juurte ja võsunditega. Standard nõuab, et droog sisaldaks vähemalt 4 ml/kg eeterlikku õli (kuivas droogis) ning seskviterpeenhappeid vähemalt 0,17%, väljendatuna valereenhappena. Tee valmistamiseks mõeldud lõigatud droogil (Valerianae radix minutata) on vastavad miinimumid 3 ml/kg ja 0,10%.
Peamised toimeained
Eeterlik õli: 0,3–2,1% (koostis varieerub päritolu järgi); valdavad komponendid on bornüülatsetaat ning mürtenüül-isovaleriaanaat ja -atsetaat, lisaks leidub nt kamfeeni, mürtenooli ja borneooli; olulised seskviterpeenid on nt valerianool, valeranoon, α-kessüülatsetaat, β-eudesmool, valeraenaal, tamariskeen ja patsifigorgiaanid.
Seskviterpeenhapped: valereenhape, atsetoksüvalereenhape, 3,4-epoksüvalereenhape.
Valepotriaadid: 0,1–2%; põhikomponendid valtraat ja isovaltraat, lisaks dihüdrovaltraat, IVHD-valtraat ja valerosidatumi glükosiidid; väga ebapüsivad, laguproduktideks nt baldrinaal, homobaldrinaal, valeriaanhape ja isovaleriianhape.
Lignaanid: väikeses koguses (u 0,2%); nt 8-hüdroksüpinoresinool ja selle diglükosiid, berhemooli glükosiid, massoresinoolglükosiid ning 4’-glükosüül-9-O-(6’’-desoksüsahharosüül)-oliviil.
Flavonoidid: 8-metüülapigeniin, hesperidiin, linariin.
Alkaloidid: jälgedena (kirjanduses peetud võimalikeks kuivatamisartefaktideks); nt aktinidiin, valeriani(i)n ning püridiini derivaat monoterpeensete alkaloidide rühmast.
Aminohapped: arginiin, alaniin, glutamiin, gamma-aminovõihape.
Süsivesikud ja polüsahhariidid: tärklis ja mitmesugused süsivesikud (glükoos, fruktoos, sahharoos, raffinnoos).
Fenoolkarboksüülhapped: fenoolsed karboksüülhapped.
Rasvhapped: vabad rasvhapped. [17]

Toime ja kasutamine
Palderjanijuurt kasutatakse rahustava ja und soodustava ravimtaimena; kliinilised uuringud näitavad, et une ja sellega seotud näitajate osas on tulemused uuringuti varieeruvad ning järeldused sõltuvad preparaadist ja metoodikast. [18] Euroopa farmakopöas käsitletakse palderjanijuure preparaate kergete stressisümptomite leevendamiseks ja uinumise soodustamiseks. [14, 17] Toimeainete seostamisel farmakoloogilise aktiivsusega käsitletakse kesksete rühmadena eeskätt valereenhappe derivaate ja eeterliku õli fraktsiooni, samas kui valepotriaadid on ebapüsivuse tõttu valmispreparaatides sageli väheesindatud. [5,14]

Kasutatud kirjandus
[1] Plants of the World Online. (2026). Valeriana officinalis L. Royal Botanic Gardens, Kew. Vaadatud 13.01.2026
[2] Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (uus trükk). Eesti Loodusfoto.
[3] Kukk, T. (2024). Eesti taimede kukeaabits (10., täiendatud trükk). Varrak.
[4] Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
[5] Sundaresan, N., Narayanan, K., & Ilango, K. (2018). Valeriana officinalis: A review of its traditional uses, phytochemistry and pharmacology. Asian Journal of Pharmaceutical and Clinical Research, 11(1), 23. doi:10.22159/ajpcr.2017.v11i1.22588
[6] Bos, R., Woerdenbag, H. J., Van Putten, F. M. S., Hendriks, H., & Scheffer, J. J. C. (1998). Seasonal variation of the essential oil, valerenic acid and derivatives, and valepotriates in Valeriana officinalis roots and rhizomes, and the selection of plants suitable for phytomedicines. Planta Medica, 64(2), 143–147. doi:10.1055/s-2006-957392
[7] Gao, X. Q., & Björk, L. (2000). Valerenic acid derivatives and valepotriates among individuals, varieties and species of Valeriana. Fitoterapia, 71(1), 19–24. doi:10.1016/S0367-326X(99)00094-5
[8] Marin, M., Toorop, P., Powell, A. A., & Laverack, G. (2017). Tetrazolium staining predicts germination of commercial seed lots of European native species differing in seed quality. Seed Science and Technology, 45(1), 151–166. doi:10.15258/sst.2017.45.1.03
[9] Rashidi, S., Asgari Lajayer, B., Ghorbanpour, M., & Shabani, L. (2020). The effect of light quality on germination and some physicochemical characteristics of valerian (Valeriana officinalis) seedlings. Journal of Medicinal Substances, 4(2), 51–59. doi:10.22124/jms.2020.4640
[10] Adamczyk-Szabela, D., Markiewicz, J., & Wolf, W. M. (2015). Heavy metal uptake by herbs. IV. Influence of soil pH on the content of heavy metals in Valeriana officinalis L. Water, Air, & Soil Pollution, 226, 106. doi:10.1007/s11270-015-2360-3
[11] Letchamo, W., Ward, W., Heard, B., & Heard, D. (2004). Essential oil of Valeriana officinalis L. cultivars and their antimicrobial activity as influenced by planting density and harvesting time. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 52(12), 3915–3920. doi:10.1021/jf0353990
[12] Kwiatkowski, C. (2010). Evaluation of yield quality and weed infestation of common valerian (Valeriana officinalis L.) in dependence on weed control method and forecrop. Acta Agrobotanica, 63(2). doi:10.5586/aa.2010.046
[13] Monjezi, N., Abrari, A., & Fathi, G. (2015). Valerian (Valeriana officinalis L.) tolerance to some post-emergence herbicides. Journal of Plant Protection Research, 55(4), 403–409. doi:10.1515/jppr-2015-0057
[14] European Medicines Agency. (2015). European Union herbal monograph on Valeriana officinalis L., radix (HMPC). Vaadatud 13.01.2026
[15] Wills, R. B. H., & Shohet, D. (2005). Effect of postharvest handling on valerenic acids content of fresh valerian (Valeriana officinalis) root. Journal of the Science of Food and Agriculture, 85, 1–6. doi:10.1002/jsfa.2333
[16] Wills, R. B. H., & Shohet, D. (2009). Valerenic acids in valerian root storage. Food Chemistry, 115(4), 1184–1188. doi:10.1016/j.foodchem.2008.12.011
[17] European Medicines Agency. (2016, February 2). European Union herbal monograph on Valeriana officinalis L., radix (EMA/HMPC/150848/2015, Corr.1). Committee on Herbal Medicinal Products (HMPC).
[18] Shinjyo, N., Waddell, G., & Green, J. (2020). Valerian root in treating sleep problems and associated disorders: A systematic review and meta-analysis. Journal of Evidence-Based Integrative Medicine, 25, 2515690X20967323. doi:10.1177/2515690X20967323
[19] Kostrakiewicz-Gierałt, K. (2018). The variability of population and individual traits of medicinal plant Valeriana officinalis L. var. officinalis Mikan under different site conditions. Periodicum Biologorum, 120(1), 41–50. doi:10.18054/pb.v120i1.5453
[20] Bos, R., Woerdenbag, H. J., & Pras, N. (2002). Determination of valepotriates. Journal of Chromatography A, 967(1), 131–146. doi:10.1016/S0021-9673(02)00036-5