Views: 78
Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Tanacetum
Species: Feverfew - Tanacetum parthenium (L.) Sch.Bip.
Botanical Description
Feverfew is a perennial herbaceous plant from the family Asteraceae, genus Tanacetum. The plant grows to a height of 20-80 cm. Its stem is erect, branched, sparsely short-haired, and heavily leafy. The leaves are generally ovate to elongated, with up to 1-2-pinnatisect to pinnatipartite into obtuse or subacute ultimate segments. The leaves are either sessile or have short petioles. The size of the leaves decreases towards the apex. The leaves are short-haired and yellow-green. The compound inflorescence consists of corymb-like clusters, usually with 20-30 flower heads. The general involucre is hemispherical, with 2-3 rows of bracts. The outer bracts are lanceolate, about 1.5 mm long, while the inner bracts are oblong-oblanceolate, 3-4 (-5) mm long, sparsely hairy or almost glabrous, finely membranous, and have short tips. The flower heads consist of yellow disc florets surrounded by white ray florets. Some cultivated forms lack ray florets. The achene is ribbed and resin-dotted. Pappus coroniform, irregularly lobed, or rarely evenly lobed, 0.1 – 0.5 mm long. All parts of the plant emit a strong camphor-like scent. [1, 2]
Distribution
Feverfew originates from Anatolia and is likely native to Southeastern Europe and the Caucasus. It is widely naturalized in Europe, especially in Mediterranean countries. It also grows in Australia and North America. In Estonia, it is primarily cultivated as an ornamental plant. Feverfew can easily become naturalized. [1, 2]
Effects and Usage
The plant contains sesquiterpene lactones, particularly parthenolide at higher concentrations. It also contains lipophilic and polar flavonoids, mainly found in the inflorescences and leaves. The roots also contain sterols and triterpenes. [4]
Feverfew is considered anti-migraine due to its antagonistic effect on serotonin. However, the effect is weak, and its use is not recommended due to potential side effects. [3, 4] Additionally, the plant exhibits antimicrobial and antioxidant properties. According to several pharmacopeias and evidence-based monographs, traditional uses of feverfew include treatments for tinnitus, dizziness, arthritis, fever, menstrual and rheumatic pain, abdominal pain, toothache, and insect bites. Prolonged use of feverfew followed by sudden discontinuation may cause withdrawal symptoms, including rebound headaches, muscle pain, and joint pain. [2]
Feverfew may trigger allergic reactions in individuals sensitive to plants in the Asteraceae family, causing skin rashes or swelling and numbness in the mouth. Other observed side effects include gastrointestinal issues such as mild nausea, vomiting, abdominal pain, diarrhea, and flatulence, which tend to be mild and transient. [2] Oral consumption may cause mouth ulcers. [3] Pregnant women should not use feverfew. The plant may interfere with anticoagulants, increasing the risk of bleeding and interacting with drugs metabolized by the liver. [2, 3] Feverfew has uterine stimulant properties, and in traditional medicine, it has been used as an abortifacient, to induce menstruation, and to ease childbirth. [4]
The herb is harvested during full bloom when the ray florets are perpendicular to the flower head axis. The herb is dried in a thin layer at a temperature not exceeding 35°C. The daily dosage is 50-120 mg of dried herb. Feverfew is contraindicated during pregnancy and lactation and is not recommended for children under 12 years of age. [2]
References
1. WFO (2025): Tanacetum parthenium (L.) Sch.Bip. Published on the Internet; http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000079801. Accessed on: 20 Jan 2025.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Wider, B., Pittler, M. H., & Ernst, E. (2015). Feverfew for preventing migraine. The Cochrane Database of Systematic Reviews, 4(4), CD002286. https://doi.org/10.1002/14651858.CD002286.pub3.
4. Pareek, A., Suthar, M., Rathore, G. S., & Bansal, V. (2011). Feverfew (Tanacetum parthenium L.): A systematic review. Pharmacognosy Reviews, 5(9), 103–110. https://doi.org/10.4103/0973-7847.79105.
Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Soolikarohi (Tanacetum)
Liik: Lõhnav neitsikummel - Tanacetum parthenium (L.) Sch.Bip.
Botaaniline kirjeldus
Lõhnav neitsikummel ehk püreeter on mitmeaastane rohttaim korvõieliste sugukonnast, perekonnast soolikarohi. Taim on 20-80 cm kõrgune. Vars püstine, harunev, vaoline, hõredalt lühikarvane ja tugevasti lehistunud. Lehed üldkujult munajad kuni piklikud, kuni kaheli-sulgjaguste (või -lõhiste) lehtedega. Lehed istuvad või lühikese rootsuga. Lehtede suurus kahaneb apiakaalselt. Lehed lühikarvased, kollakasrohelised. Liitõisiku moodustavad kännasjalt paiknevaid tavaliselt 20-30 korvõisikut. Üldkatis on poolkerajas, 2-3 rea katiselehtedega, välimised on lantsetjad, umbes 1,5 mm pikad; sisemised piklikud-kitsaselliptilised, 3-4 (-5) mm pikad, hõredalt karvased või peaaegu paljad, peenelt kilejad ja lühikeste narmasjate tipukestega. Korvõisik koosneb kollastest putkõitest ja neid ääristavatest valgetest keelõitest. Mõnel aedvormil keelõisi ei esine. Seemnis on kümne roidega, vaigutäpiline. Pappus kroonjas, ebakorrapäraselt hõlmine või harva ühtlaselt hõlmine, 0,1–0,5 mm pikk. Taime kõik osad lõhnavad tugevalt kampri järele. [1, 2]
Levila
Pärineb Anatooliast, tõenäoliselt ka Kagu-Euroopast ja Kaukaasiast. Euroopas laialdaselt naturaliseerunud, eriti Vahemere maades. Kasvab ka Austraalias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvatatakse eamiselt ilutaimena. Neitsikummel võib üsna kergesti metsistuda. [1, 2]
Toime ja kasutamine
Taim sisaldab seskviterpeenlaktoone, sealhulgas kõrgemas kontsentratsioonis just partenoliidi. Ka sisaldab taim lipofiilseid ja polaarseid flavonoide, mida leidub peamiselt õisikutes ning lehtedes. Taime juured sisaldavad ka steroole ja triterpeene. [4]
Taim on migreenivastane, seda seletatakse antagonistliku toimega serotoniini. Siiski on toime nõrk ning kõrvaltoimete tõttu ei soovitata taime kasutada. [3,4] Lisaks on taim mikroobivastane, antioksüdantne. Mitme farmakopöa ja teaduspõhise droogimonograafia andmeil on neitsikummeli tavapärased näidustused ka kohin kõrvades, peapööritus, liigesepõletik, palavik, menstruatsiooni- ja reumavaevused, kõhu- ja hambavalu ning putukapisted. Neitsikummeli pikaajaline tarbimine, millele järgneb äkiline lõpetamine, võib põhjustada ärajäämanähte, sealhulgas taaspeavalusid, lihas- ja liigesvalu. [2]
Neitsikummel võib põhjustada allergilisi reaktsioone inimestel, kes on tundlikud korvõieliste sugukonda kuuluvate taimede suhtes, sh nahalöövet või suu turset ja tuimust. Lisaks on täheldatud seedetrakti häireid, nagu kerge iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus ja gaasivalud, kuid need kipuvad olema kerged ja mööduvad. [2] Suukaudselt tarbides võib neitsikummel põhjustada suuhaavandeid. [3] Rasedad ei tohiks neitsikummelit tarbida. Samuti võib taim mõjutada verevedeldajate toimet ja suurendada verejooksu riski ning mõjutada ka mitmete maksas metaboliseeritavate ravimitega. [2,3] Taimel on emakat stimuleeriv toime, mistõttu on teda rahvameditsiinis kasutatud kui abortiivset, menstruatsiooni esilekutsuvat ja ka sünnitust kergendavat vahendit. [4] Taimel on ka insektitsiidsed omadused. Toime seisneb arengu inhibeerimises. Taime on kasutatud koi-ja täitõrjes [5]
Droogiks korjatakse ürt täisõitsemise ajal, kui äärisõied on õisikuteljega risti. Ürt kuivatatakse õhukese kihina temperatuuril kuni 35 °C. Päevane annus on 50-120 mg (milligrammi) kuivatatud ürti. Vastunäidistatud on rasedus ja imetamine,. Ei soovitata alla 12-aastastele lastele. [2]
Kasutatud kirjandus
1.WFO (2025): Tanacetum parthenium (L.) Sch.Bip. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000079801. Accessed on: 20 Jan 2025.
2.Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Wider, B., Pittler, M. H., & Ernst, E. (2015). Feverfew for preventing migraine. The Cochrane database of systematic reviews, 4(4), CD002286. https://doi.org/10.1002/14651858.CD002286.pub3.
4. Pareek, A., Suthar, M., Rathore, G. S., & Bansal, V. (2011). Feverfew (Tanacetum parthenium L.): A systematic review. Pharmacognosy reviews, 5(9), 103–110. https://doi.org/10.4103/0973-7847.79105.
5. Pavela, R., Sajfrtová, M., Sovová, H., Bárnet, M., & Karban, J. (2010). The insecticidal activity of Tanacetum parthenium (L.) Schultz Bip. extracts obtained by supercritical fluid extraction and hydrodistillation. Industrial Crops and Products, 31(3), 449–454. https://doi.org/10.1016/j.indcrop.2010.01.003