Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Silybum
Species: Saint Mary's thistle - Silybum marianum Adans.v

Botanical Description
Saint Mary's thistle (Silybum marianum) is a biennial herbaceous plant in the Asteraceae family, growing 0.7–1.5 meters tall. Its glossy, leathery leaves are marked with distinctive white patches or marbling on the upper surface. Basal leaves are deeply pinnatifid with yellow spines along the margins, while upper leaves are stem-clasping, lobed, and tipped with sharp spines.

The plant produces ovate flower heads surrounded by overlapping, spiny bracts that are 1–4 cm long. Each flower head contains purple, tubular florets measuring 13–25 mm. The seeds are achenes with a pappus, measuring 6–7 mm long and 3 mm wide. Seeds are brownish with dark or greenish hues and speckled with dark or grayish-white spots. The seeds are oily, with a bitter taste and faint smell. [1,2]

Distribution
Native to Northwest and Southern Europe, North Africa, Southern Russia, and Anatolia, milk thistle has also been introduced to North and South America. Medicinal plants are mainly cultivated in Europe and Asia. [2]

Properties and Uses
Saint Mary's thistle seeds contain flavonolignans (collectively known as silymarin), flavonoids, fatty oils, and steroids. The herb contains flavonoids, steroids, polyacetylenes, and fumaric acid.

Silymarin, the primary active compound, protects liver cells from toxins, promotes their regeneration, and exhibits antioxidant, anti-inflammatory, and antifibrotic properties. It has shown potential in managing prostate cancer and preventing gastric ulcers in animal studies. Milk thistle tinctures are proven to increase bile production and secretion while alleviating spasms. Clinically, it is used as a hepatoprotective agent for liver damage, cirrhosis, fatty liver, and chronic liver and gallbladder diseases. It also shows potential in treating metabolic syndrome, diabetes, osteoporosis, and hypercholesterolemia.

Traditional uses include treating malaria, menstrual irregularities, and inflammatory urinary conditions. Historically, milk thistle was considered effective against melancholy, snakebites, and rabies, with Dioscorides recommending it for children’s tendon issues and snakebites. [2,3,4]

Dried seeds are the primary medicinal part, with a daily dose of 12–15 g. The herb itself should not exceed 3–5 g daily. Its use is contraindicated in individuals sensitive to Asteraceae plants. Due to limited research, it is not recommended during pregnancy or breastfeeding. [2]

According to legend, the white markings on milk thistle leaves symbolize the Virgin Mary’s milk, leading to its use as a galactagogue for breastfeeding mothers. [2]

References
1. WFO (2024): Silybum marianum (L.) Gaertn. http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000014591. Accessed January 5, 2024.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Tajmohammadi, A., Razavi, B. M., & Hosseinzadeh, H. (2018). Silybum marianum (milk thistle) and its main constituent, silymarin, as a potential therapeutic plant in metabolic syndrome: A review. Phytotherapy Research, 32(10), 1933–1949. https://doi.org/10.1002/ptr.6153.
4. Milić, N., et al. (2013). New therapeutic potentials of milk thistle (Silybum marianum). Natural Product Communications, 8(12), 1801–1810.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Maarjaohakas (Silybum)
Liik: Harilik maarjaohakas - Silybum marianum Adans.

Botaaniline kirjeldus
Harilik maarjaohakas on kaheaastane 0,7-1,5 m kõrgune rohttaim korvõieliste sugukonnast, perekonnast maarjaohakas. Taime lehed on läikivad, nahkjad ja nende pealmine pool on valgelaiguline või marmorjas. Juurmised lehed on sopiliselt sulglõhised, nende servadel on kollased ogad. Ülemised lehed on varreümbrised, kõrvakestega ja süstja kujuga, lõhistunud teritunud ogatippudeks.

Maarjaohakal on munajas korvõisik, mille üldkatise lehed paiknevad soomusjalt ümber õisiku, need on munajad, sulgjagused, 1-4 cm pikad ja silmatorkavalt teritunult ogaliste ja torkivate tippudega. Korvõisiku moodustavad violetsed 13-25 mm pikkused kellukjad putkõied. Viljad on pappusega seemnised. Need on on 6-7 mm pikkused, 3 mm laiused ja 1,5 mm paksused. Seemnekest on pruunikas, musta või roheka varjundiga, kesta peal on tumedad või hallikasvalged täpid. Seeme on õlikas ning selle tipus on kollane mõhnjas ring. Seemnetel on kibe maitse ja väga nõrk lõhn. Ürdi maitse on mõru, terav ja ebameeldivalt soolane. [1,2]

Levila
Hariliku maarjaohaka levila on väga lai. Taime leidub Loode- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Venemaal, Anatoolias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Droogi saadakse enamasti Euroopa ja Aasia piirkonnas kultiveeritud taimedest. [2]

Toime ja kasutamine
Hariliku maarjaohaka viljad sisaldavad flavolignaane, flavonoide, rasvõli ja steroide. Taime ürdid sisaldavad aga peamiselt flavonoide, steroide, polüiine ja rohkelt fumaarhapet. [2]

Maarjaohaka viljadel on maksarakke mürgistuse eest kaitsev, nende taastumist kiirendav, antioksüdantne, antiinflammatoorne ning sidekoestumist tõkestav toime. Vähivastane toime eesnäärme kartsinoomi korral. Loomkatsed on näidanud, et taim takistab ja aeglustab maohaavandite tekkimist. Tinktuuri kasutusel on tõestatud sapi teket ja sekretsiooni suurendav ja spasme leevendav toime. Kasutatakse antimaksatoksilise vahendina maksakahjustuse profülaktikas ja ravis, posthepaatilise sündroomi, maksatsirroosi, rasvmaksa, krooniliste sapipõie- ja maksahaiguste ning kollatõve toetavas ravis. Rakendatakse antioksüdandina. Mõnel juhul kasutusel seedehäirete ja veenipõletiku puhul. [2, 3]

Maarjaohakas sialduva silümariini meditsiinilisi omadusi on uuritud Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, sepsise, põletuste, osteoporoosi, diabeedi, kolestaasi ja hüperkolesteroleemia ravis. [4]

Rahvameditsiinis kasutatakse vilju malaaria raviks, menstruatsioonihäirete puhul ning põletikulise kusiti vaevuste leevendamisel. Uuringutega on tõestatud ürdi sapinõristust suurendav toime. [2]

Droogiks varutakse küpseid vilju. Hariliku maarjaohaka viljade päevane annus on 12-15 g droogi, ürti ei soovitata kasutada üle 3-5 g päevas. Vana-Kreeka õpetlane Dioskorides soovitas maarjaohakat kasutada laste kõõluse probleemide ja maohammustuste korral. Seemnetel arvati olevat marutaudivastane toime. Kasutati ka kollatõve ja maksahaiguste leevendajana ning mähistena. 16. sajandi lõpul peeti parimaks melanhooliavastaseks ravimiks. 17. sajandi lõpul kirjeldati maarjaohakat “maksa ja vere sõbrana”. Legendi järgi on maarjaohaka seemneid soovitatud last imetavatele emadele, sest Neitsi Maarja rinnapiim on maarjaohaka lehtedele valged viirud joonistanud. Mõnikord soovitati kanda maarjaohakat kaelas, kaitseks maohammuste eest. [2]

Vastunäidustatud inimestele, kellel esineb ülitundlikkus korvõieliste suhtes. Väheste uuringute tõttu ebasoovitav raseduse ja imetamise korral. [2]

Kasutatud allikad
1. WFO (2024): Silybum marianum (L.) Gaertn. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000014591. Accessed on: 05 Jan 2024
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Tajmohammadi, A., Razavi, B. M., & Hosseinzadeh, H. (2018). Silybum marianum (milk thistle) and its main constituent, silymarin, as a potential therapeutic plant in metabolic syndrome: A review. Phytotherapy Research, 32(10), 1933-1949. https://doi.org/10.1002/ptr.6153
4. Milić, N., Milosević, N., Suvajdzić, L., Zarkov, M., & Abenavoli, L. (2013). New therapeutic potentials of milk thistle (Silybum marianum). Natural Product Communications, 8(12), 1801-1810.